Ole Hütt on Luua metsanduskooli õpetaja, kes saabus siiamaile Tallinnast natuke vähem kui 30 aastat tagasi. Ta tuli pealinnast Luuale metsandust õppima. Kesklinnas üles kasvanud mehe sooviks oli olla loodusele lähemal. Nüüd peab ta talu, kasvatab nii kuuski kui ka kitsi.
Soovini loodusega rohkem osaks saada viisid teda vanemad, kes armastasid palju matkata ja väiksele poisile Eesti kaunist loodust tutvustada. Praegu on ta Olemari talu peremees, kasvatab kitsi ja kuuski ning annab Luua metsanduskoolis tunde. Õpetab metsahooldust ja praktilist metsakasvatust. Talu on koos abikaasa Marikaga peetud 20 aastat.
„Meil on talus ka muud, kuid metsateema on mulle jäänud hingelähedaseks,“ möönab Ole ja leiab, et kuusekasvatuse mõte tuli tal sellest, et jõulukuuske on vaja pühade ajal nii endal kui ka sõpradel.
Tal kasvab kuuski kahel põllul, õigemini salus. Ühed on suuremad ja veidi väljakasvanud, teisel põllul on just parajad kuusepoisid, mis sobivad igasse tuppa. Vanust paistab neil olevat nii umbes kümmekond aastat.
Põllul on parem
„Metsast kuuske otsida on igati tore, kui aga lund palju, on neid metsast keeruline tuua,” leiab Ole. „Kuna mul siin talu juures maad oli, sai siia kuused istutatud.”
Jõulukuuse kasvatamise pisiku sai Ole tegelikult Soomest, kus ta pärast Luua kooli lõpetamist 1992. aastal end täiendamas käis. Esimesed kuused istutaski ta ringi kraavipervedelt, täpselt nagu meie põhjanaabridki tegid.
Ole kasvatabki ainult meie enda harilikku kuuske. Enam ta kraavipervedelt taimi toomas ei käi, viimane põld kuuseistikuid on hangitud juba puukoolist. „Mõni asi võiks jääda ikka spetsialistide hooleks,“ arvab Ole.
Kuused on ilusasti rivis, ümberringi piisavalt ruumi, et võra igati kaubanduslik või vähemalt isikupärane välja näeks. Küll mitte nii, nagu tavalisel joonistatud jõulukaardil, vaid ikka koduselt naturaalne. Kuuski jagub igale maitsele.
„Mõnele meeldib tihe ja hästi ümar kuusk. Ma ei püga neid poisipeaks, vaid natuke kärbin, et neid saaks mitmel aastal müüa. Tihedat tihnikut ma ei armasta.“
Kuusk maitseb hästi
Ja „maitsele“ isegi sõna otseses mõttes, sest n-ö väljakasvanud suuremad isendid pistavadki nahka talu kitsed, kes jätavad suurest okaspuust alles ilusasti puhtaks näksitud rootsu.
„Nad saavad talvel ju täitsa värsket salatit,“ leiab kitseperemees ja kuusekasvataja.
„Ringmajandus,“ ütleb ta ise selle tegevuse kohta. „Kits saab selle, mis jõulukuuseks ei sobi. Mõnel kuusel istub vares ladva katki, mõnda sööb sitikas. Minu kuused pole ka väga pügatud, pigem on nad loodusliku kuuse mõõtu.“
Kitsedel on ringmajanduses veel üks roll – nad söövad okaspuu nii paljaks, et Ole saab puhtaks näksitud puust teha uued karjaaia postid.
Kliente lähedalt ja kaugelt
Klientide puuduse üle Ole ei kurda, käiakse nii Tartust, Elvast kui ka Otepäält. Hulgi ta enam väga müüa ei soovi. Omal ajal karastus ta meie ärikultuuris, kus tuli ette lubadustest mitte kinni pidamist, see looduslähedasele inimesele väga ei sobinud. Nüüd tulevad kuuse järele enamasti eraisikud, mõni võtab tuttavatele ka, ja nii kuusk kaubaks lähebki.
Kõige suurem konkurent ei ole mitte teine kuusekasvataja, vaid RMK kuuserakendus. Kampaania, mis kutsub inimesi minema metsa ise jõulupuud otsima. „Kui lund on vähe ja maa paljas, on metsast, kraavipervelt või raudteeäärest sobiv puuke leida. Kõige parem müügiaasta on siis, kui on palju lund. Inimesed ei viitsi metsa minna, teed on kinni ja siis on hea lihtne, sõidad mööda teed, valid meilt kuuse ära.“
Praegust põldu, mis on kaheksa aastat olnud, annab kuuski müüa paar-kolm aastat veel kindlasti. Kolm aastat kasvab taim puukoolis, siis istutatakse ta maha. Esimestel aastatel peab rohtu kas niitma või tallama, et ta heina sisse päris ära ei mattuks. Kui mõni oks on murdunud, siis peab aitama, et ta ühtlaselt kasvaks. Taimed on istutatud põllumaale ja paar aastat natuke põeb, enne kui saab vungi sisse. Viimasel aastal on olnud ladvakasv pea 70 sentimeetrit. Väga nigela maa peal kuusk kasvada ei taha.
Harilik kuusk kõikse kaunim
Ole räägib, et ka teisi okaspuid saab jõulupuudeks kasvatada. Seda tehakse päris palju. Kasvatatakse peamiselt nii palsami- kui ka kaukaasia nulgu, torkavat kuuske, mida rahvas tavaliselt hõbekuuseks kutsub ning serbia kuuske.
„Kui harilik kuusk natuke kuuma või kuiva saab, võib okkad maha visata. Nulg seda ei tee, ta hoiab oma okkad kinni.
Maitseid on igasuguseid – linnainimese soov on olla puhas, ta ei soovi, et midagi maha pudeneks. Minu arust on õige jõulupuu ikka traditsiooniline eestimaine kuusk. Nulg on ju meile ikkagi sisse toodud liik ja räägitakse, et seda armastavat ka paljud metsloomad sööma tulla.“
Kuusel on kaks variatsiooni, ühed on hilise puhkemisega ja teine varasemaga ehk millal ta pungad laiali ajab. Varapunguvatel näpistab öökülm võrsed ära, kuid ta taastab ennast. „Need, mis avarakult hakkasid võrseid ajama ja selle võrra tõmbab ta natuke tagasi,“ selgitas Hütt.
Kuusemüük on lisa sissetulekuallikas ja vaeva väga näha ei tule. Tundub, et rohkem läheb vaja lihtsalt kasvuõnne. Idee on selles, et saab täitsa ise minna ja põllupealt endale kõige sobivam kuusk valida ja maha lõigata. „Isesaamise rõõm,“ ütleb Ole, kes on peamiselt kahe hobiga tegelemas – kitsed ja kuused. Kitsedele varub ta ise sööda, ise kasvatab ja täitsa ise ka lüpsab ning teeb piimast juustugi.
„Seda toodangut väga palju ei tule, aga klientidele meeldib ja endale ka,“ ütleb sünnipoolest linlane, kuid enamuse elust maal veetnud ja maa- ja metsatööga tegelenud mees.
INDREK SARAPUU
