Põlisest Pedriksite suguvõsast Pälluri talust pärit Eeva Niinivaara elas saatuse tahtel alates 1930. aastast Soomes, aastatel 1945 – 1971 tegutses ta Helsingi Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse lektorina. Aegade jooksul kujunes Eeva Niinivaarast üks olulisemaid eesti keele ja kultuuri vahendajaid kahe maa vahel. Oma kodukohast Siimustist pärit noorte keeleõpingute toetuseks asutas ta aga 1996. aastal omanimelise stipendiumi, mida aastatel 1997 – 2002 anti Soome Instituudi vahendusel välja Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilastele.
Helgust, valgust ja mälestusi
Mälestushetked Eeva Niinivaara sünnipäeva paiku detsembrikuus on saanud Siimustis juba traditsiooniks. Algataja ja kokkukutsuja on olnud ennekõike Siimusti raamatukogu juhataja Tiina Mihhailov. Nagu varasematel aastatel olid seekordki kaasalööjateks Siimusti koolid ning Jõgeva Ühisgümnaasium, toetajaks Jõgeva vallavalitsus.
Pika ja ilusa jõulukavaga esinesid kõigepealt Siimusti Algkooli lapsed Kaja Reimanni juhatusel. Selles oli rohkesti nii häid sõnumeid kui ka õpetusi ning imekauneid dekoratsioone ja kostüüme.
Väike-Maarjast oli oma kunagistele lapsepõlvemaadele tulnud koos abikaasa Helgoga Eeva Niinivaara vennatütar Maret Terav, kes meenutas oma tädi ja lapsepõlve jõulusid Pälluri kodus. Selle kõige iseloomustamiseks oli ta valinud tädi Eeva sõbranna Betti Alveri luuletuse “Kui ma kauges lapsepõlves…”.
Lapsepõvekodus mamma ja papa juures kogetud jõulutunne ja selle kodu jõululõhnad on Maretil väga selgesti meeles. “Aga selliseid küünlajalgu, mis meie kuusele pandi – käbid pikkade traatide otsas – pole mul õnnestunud kusagilt poest hiljem leida,” kahetses ta. Maret mäletab sedagi, kuidas tädi Eeva ja papa ehk vanaisa Karl vahel muusikat tegid – papa viiulil ja tädi klaveril. Viiulimängijat loodeti saada ilmselt ka väikesest Maretist. Sellega seoses jäidki talle eriliselt meelde 1938. aasta jõulud. “Kogu pere oli kodus, vanatädid ja kõik teised samuti, kes meiega elasid. Mu vend oli siis kümneaastane, mina kaheksane ja tädi Eeva poeg Seppo kuuene. Pakid oli jõuluvana kuuse alla toonud. Üks suurem pakk kuulus mulle, millest leidsin ilusa väikese viiuli. Minust mängijat ei saanud, kuhu aga meie pere viiulid jäid, ei tea”. Maret meenutas ka Siimusti küla kombeid ja vilgast seltsielu. Oli ju vanaisa Karl, tädi Eeva isa, samuti suur seltsitegevuse ja ühisettevõtmiste algataja.
Talveluulet ja Eeva Niinivaara loomingut
Sooja ja südamliku kava talvest ja jõuludest oli kokku seadnud Kiigemetsa kooli huvijuht Merje Talistu, mille ta koos Eilike Salundi ja Tiia Õunaga ette kandis. Seejärel oli kord Jõgeva Ühisgümnaasiumi esinduse käes hingeliseks kompositsiooniks lauludest ja luuletustest. Emakeeleõpetaja Helge Maripuu kõneles sellest, kuidas koolis on hoitud elavana Eeva Niinivaara mälestust. Sellest koolist on pärit olnud ju ka kõik seitse Eeva Niinivaara stipendiaati ja kaks preemiasaajat. Tuntud headuses esinesid Jaana ja Reine Koppel. Jaana oli lugemiseks otsinud välja vanadest ajakirjadest kolm pikemat Eeva Niinivaara luuletust, mis siis veel Eeva Pälluri nime all avaldati.
Eija ja Hannu Alaranta olid Siimustisse saabunud üle lahe Lahtist Päijät-Häme Tuglase seltsist. “Oleme vaimustuses, et Eeva Niinivaara sünnikohal teda nii ilusati ja armsasti meenutatakse,” ütles Eija Alaranta. “Meie Soomes Tuglase seltsides hindame väga tema elutööd ja seda, et ta soomlastele on õpetanud eesti keelt ja kultuuri”. Nii külalistele Soomest kui ka teistele esinejatele andis Tiina Mihhailov üle spetsiaalselt selle sündmuse puhuks valmistatud keraamilised vaagnad.
Jõgeva valla haridus- ja kultuuritöö peaspetsialist Marika Prave tuletas meelde, kui rõõmsameelne ja avatud oli Eeva Niinivaara veel kõrge eani ja tundis siirast heameelt kõigi kodukandi ettevõtmiste vastu. Veel 2000. aasta kevadel, kui Siimustis oli järjekordselt temanimeliste stipendiumide üleandmine, oli ta palunud kirjeldada sedagi, milline on ilm ning rõõmustanud, kui öeldi, et päike paistab. Ka esmaspäeval näitas end päike üle hulga aja, kui kontserdi lõppedes asuti minema Eeva Niinivaara sünnikodu auks paigaldatud kivi juurde, mis nüüd asub Siimustis temanimelises pargis.
VAIKE KÄOSAAR
