Jaanalindude pidaja Jüri Morozov selgitas, et pühapäeval, 17. detsembri hommikul jaanalinde söötma minnes oli tema üllatus suur kui märkas linnuaias olevas liivaaugus, kus linnud suvel soojal liival end sopsutavad ja kuhu emalind ka munemas käib, valendamas jaanalinnumune! Detsembrikuu kohta tundus see tavatult ootamatu!
Mune oli pesalohus kaheksa, kõik ühtmoodi suured. Kaalumisel selgus, et 1,7-kiloseid mune oli seitse ja ühe kaal koguni 1,8 kilo.
Kuna jaanalind muneb suvel üldjuhul ülepäeviti, siis oli munemisperiood ilmselt alanud 1. detsembril.
Kuidas siis mune varem ei märgatud? Tegu ei ole teps mitte hoolimatuse ega lohakusega.
Vallavanemana töötav Jüri Morozov seletab, et hommikuti enne tööle minekut kui linde linnumajast aeda laseb on õues pime ja õhtuti pärast tööd neid toitma minnes ning laudaust nende järel sulgedes on taas õues pime. Kuna midagi üleloomulikku polnud põhjust kahtlustada, siis ei olnud vajadust ka linnuaia lähemaks uurimiseks taskulambi valgel.
Jaanalinde peetakse Kastepiisal alates 2003. aasta sügisest, munemisperiood on tavaliselt alanud varakevadel märtsis ja lõppenud augustis-septembris. “2004. aasta kevadel saime esimese muna Naistepäeval, 8. märtsil, 2005. aastal Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril ja 2006. kevadel ämma sünnipäeval, 12. märtsil” seletab Morozov. Kõik tähtsad päevad – jaanalinnu väikest peaaju arvestades hea ajastus igatahes! Ja nüüdki – munad justkui kingitus Jõuludeks!
Loo kirjutamise päeval on ka üheksas muna munetud, sedapuhku linnumajas olevasse pesalohku, sest öösel sadanud lume tõttu jäid linnud päevaks varju alla.
JAANA LIND
