Kolmkümmend aastat tagasi, 7. detsembril toimus Armeenia põhjaosas tugev maavärin, mille tagajärjel hukkus hinnanguliselt kuni 50 000 inimest. Täielikult hävis Spitaki linn. Nädal pärast katastroofi läks Eestist teele esimene grupp ehitajaid-päästjaid, kelle seas oli ka neli Torma sovhoosi meest. Jõulud saadeti mööda Spitakis.
Kord kümne aasta tagant tulevad mehed kokku ja meenutavad toimunut. Nüüd, kui sündmusest möödus kolmkümmend aastat, kohtuti Tormas Sulev Kõre kodus. Lisaks temale kuulusid toona tormalaste nelikusse veel Arvo Raudsepp, Kalev Tähepõld ja nüüd juba manalamees Harri Raag. Seekordsel kokkusaamisel osalesid ka Harri Raagi lesk Ülle Raag, tookordne Torma sovhoosi direktor Juhan Telgmaa, kes mehed Armeeniasse lähetas ja siis Noorte Hääle ajakirjanikuna Spitakis viibinud Ülo Veldre.
Torma meeste saatmine õnnetuspiirkonda sai võimalikuks tänu sellele, et mõned aastad varem oli vabariiklik ehitusministeerium võtnud Torma sovhoosi oma šefluse alla. Armeenia õnnetuse järel pöördusid Torma mehed otse minister Peeter Palu poole, pakkudes end arvata õnnetuspiirkonda saadetava abibrigaadi koosseisu.
Neli raudkangi, kirves ja käsisaag
„Vaja oli aidata ja nii saatsime poisid rõõmsalt teele. Samal ajal säilitasime neile kodumajandis palga,” meenutab Telgmaa.
Siis Torma sovhoosis ehitusülemaks olnud Arvo Raudsepp ütleb, et ainsad tööriistad, mis nad majandi laost kaasa võtsid, olid raudkangid, kirves ja käsisaag. „Neli raudkangi, üks kirves ja käsisaag, muud mitte midagi. Aga kõik olid tahtmist täis minna. Ettenägeliku matkamehena sai kodust kaasa võetud veel ka priimus.” Nende iseloomustuks lisab Raudsepp, et Harri Raag oli selline mees, et kui paar aastat hiljem intrid Toompead ründasid ja Savisaar appi kutsus, siis Harri võttis kodust jahipüssi ja sõitis liinibussiga Tallinna.
„Armeeniasse jõudes oli vaatepilt muidugi masendav. Inimesed liikusid rusude vahel ja ei teadnud, mida teha. Kõik need hooned, mis olid ehitatud 1960ndatel, olid kokku varisenud. Leninakanist oli hävinenud üle poole linnast, Spitakis sisuliselt kõik,” räägib Raudsepp.
Eestlased lõid kohapeal oma laagri üles ja heiskasid sinimustvalge. Telkide püstitamine oli meestel käpas, priimusel tehti süüa. Pärast valitses laagris juba söögi küllus, sest toitlustajaks oli Tallinna restoran Kalinka.
„Esimesed kaks asja, mis me ise kohapeale ehitasime, oli söökla ja saun. Need käivad eestlaste kultuuri juurde, ilma milleta hakkama ei saa,” kinnitab Raudsepp. Aga kuna kohapeal midagi ei olnud, siis tuli ise nuputada, millistest vahenditest midagi teha. Sulev Kõre, kes oli Torma sovhoosis töökoja juhataja, organiseeris ise elektri saamise võimaluse.
Kalev Tähepõllu asjalikkus ja leidlikkus võimaldas kohe esimestel päevadel laagri kireval seltskonnal jalad alla saada. Raudsepa sõnul sai Kalevi suguste meestega isegi Spitaki kaoses midagi ära teha.
Õnneks ei pidanud Torma mehed laipu koristama. Küll aga mäletavad nad linna keskstaadionit, mis oli rivis kirste täis.
Lõputu korralagedus
Meeste sõnul valitses kohapeal aga paras kaos ja korralagedus. Nende kodust kaasa võetud saag varastati ära juba teisel päeval. „Kõige hullem oli see, et sind oli saadetud inimesi päästma, aga keegi ei öelnud, mida tegema pead. Polnud ka millegagi teha. Lihtsalt olid ja vaatasid jõuetult pealt. See oli valus. Siiamaani kriibib hinge,” meenutab Raudsepp. Siis vaadati ise, mida teha või keda aidata. Inimesed, kellele appi mindi, olid südamest tänulikud. Seda mäletati Raudsepa sõnul veel aastaid hiljemgi, kui ta sinnakanti sattus.
„Üks eideke langes põlvili ja püüdis mu saapaid suudelda. Tänutäheks, et tema kaevu korda tegime.”
Koos välisabiga saabus õnnetuspiirkondA igasugust rahvast. „Ka saast ujus kohale. Kadus kõik, mida nagunii eriti polnud, aga millele sai küüned taha ajada. Isegi soojakuid varastati, mis siis veel muust rääkida. Ühesõnaga korralagedus oli suur,” kinnitab Raudsepp.
Kaks kuud olid mehed õnnetuspiirkonnas, siis jõudsid koju tagasi. Armeenias saadeti mööda jõulud ja võeti vastu uus aasta. Kui Tallinnast saadeti meestele aastavahetuseks kaks pudelit šampust, siis kohapeal oli elu midagi muud.
„Restoran Kalinka toitlustas meid väga hästi, sest nii rikkalikku vana-aasta õhtu peolauda pole ma vist elus näinudki,” ütleb Raudsepp.
Armeenia maavärin
- 7. detsembril 1988 kell 11.41
Magnituud 6,8
Maksimaalne intensiivsus X
Kestvus 20 sekundit
Hukkus 25 000 – 50 000
Vigastatuid 31 000 – 130 000
Spitakis hävis 90 % linnast
Leninakanis 62 % linnast
TIIT LÄÄNE
