Jõgeval üles kasvanud sünoptik Kairo Kiitsak nendib, et talv kui niisugune ei kao kuhugi, aga lumikatte paksus on aastate jooksul siiski vähenenud. Ühtlasi annab ta pühadeajaks ilmaennustuse.
Kairo on sündinud 1998. aastal Jõgeval. „Esialgu elasime veel Simunas, siis tuli isa Jõgevale politseitööle ja kolisime siia. Olen Jõgeval elanud 18 aastat, ära kolisin pärast gümnaasiumi lõpetamist,“ rääkis Kairo.
Jõgeva on talle päris oluline, aga Simunaga on side kuidagi tugevam. „Olen seal päris palju aega veetnud. Nädalavahetused ja vaheajad olin seal. Püüdsin saada linnamelust kõrvale ja närve puhata,“ ütles ta.
Tuleb tõdeda, et see, kui keegi räägib ühes lauses Jõgevast ja linnamelust, on üpris ootamatu. „Aga Jõgeval pole seda, mis Simunas on – metsad, järved ja sood-rabad. Astun väravast välja ja olen 15 minutiga metsade-rabade vahel,“ tõdes Kairo.
Aastal 2017 lõpetas noormees Jõgevamaa gümnaasiumi ja läks Tartu ülikooli geograafiat õppima. Suvel lõpetas ta bakalaureuseõppe ja asus tööle keskkonnaagentuuri.
„Nad pakkusid mulle sünoptiku kohta juulis, eks olin neile silma jäänud. Pidin peaaegu rõõmust plahvatama, kui selle pakkumise sain. Augusti algul alustasin tööd ilmaprognooside osakonna sünoptikuna,“ rääkis Kairo Kiitsak.
Augustitorm tõi elukutse
„Keskkonnaagentuuris on lisaks meile ka lennusünoptikud, töötada tuleb vahetustega. Enamasti on Eestis sünoptikud naised, mujal on see rohkem meeste amet,“ selgitas ta. „Kui on oodata ekstreemseid olusid, puudutab see kogu riiki. Tihti helistavad kalamehed, kes tahavad teada, mis ilm merel tuleb. Kas sajab ja kui palju tuult on. Talvel, muutlike ilmadega, on palju päringuid teehooldajatelt,“ ütles sünoptik.
Kust sai Kairo ilmahuvi alguse, saab ta päris täpselt öelda. „Nagu noor inimene ikka, passisin palju arvutis, mängisin seal ja vahel olin sõpradega õues.
Et käisin Jõgeva ja Simuna vahet, siis olid tavapärased õhtused jalutuskäigud vanaemaga, kes juhtis tähelepanu looduses toimuvale. Sageli pilvedele ja sellele, mida neis näha võis. Huvi fotograafia vastu oli mul ka juba tekkinud. Omal veel kaamerat ei olnud, vanemad oma kompaktkaamerat minu kätte eriti ei usaldanud, aga vahel ikka lubati. Kõigepealt pildistasin Simuna aias lillekesi, putukaid ja linde,“ meenutas Kairo.
Olulise muutuse tõi 2010. aasta 8. augusti äikesetorm. „See oli minu jaoks väga eriline õhtu. Ma ei olnud niisugust raju oma elus veel näinud. Olime ka peaaegu tormi epitsentris. Kõige tugevam tuul mõõdeti Väike-Maarjas. Ümbruskonnas oli palju suuri kahjustusi. Väike-Maarja kirik jäi selles tormis tornita.
Pilv tuli suure seinana üles ja kui pea kohale jõudis, läks väljas kottpimedaks. Tuul vajutas sarapuupõõsad aias maani ja kirsipuud murdis maha. Vihm oli nii tugev, et pressis ennast katuse vahelt sisse ja vesi jooksis mööda seina alla. See oli päris hirmutav. Olin juba varem olnud Discovery ja NG kanali jälgija ja vaadanud ka tormiküttide dokfilme. Nüüd siis tuli see mulle koju kätte,“ rääkis sünoptik.
„Veel põhikooli ajal otsustasin, et tahan sünoptikuks saada ja nüüd ma siin olen,“ arvas ta.
Fotonäitused ilmapiltidest
Huvi ilmateemade vastu on käinud Kairol koos fotograafiaharrastusega. „Linde-loomi ma enam väga palju ei pildista, mul pole selleks praegu vastavat objektiivi ning aega. Ja maastik võlub mind isiklikult rohkem. Mulle meeldib üksi pildistamas käia, mitmekesi on raske keskenduda,“ rääkis noormees, kel on pagasis kaks fotonäitust ja üks rahvusvaheline auhind oma foto eest.
„„Maa ja taeva vahel“, avasin 2016 Simuna rahvamajas. See on rännanud neli aastat peamiselt Lääne-Virumaal, praegu saab seda vaadata Väike-Maarjas. Näitus sai tehtud projektirahadega ja peab tingimuste järgi olema vaadata viis aastat,“ ütles Kairo. Näitus oli vaatamiseks üleval ka Jõgevamaa gümnaasiumis.
Sellel näitusel on ka suur lainetavate pilvedega pilt, mis pälvis maailma meteoroloogiaorganisatsiooni fotokonkursil esikoha. Žürii valis pildi paremate hulka, mis pandi rahvahääletusele. Esikoha otsustas publik ja pilt avaldati meteoroloogiaorganisatsiooni ametlikus kalendris.
„Oli 2014. aasta oktoobri alguse õhtupoolik, taevas hakkas vastu loojangut värve võtma ja mina otsustasin kaameraga õue minna. Jõudsin maja kõrvale ja voilà! Valgus oli ideaalne, võtsin oma fotoka, tegin kolmest fotost panoraami ja sain sellise pildi nagu ma tahtsin. Ei kasutanud statiivi ega mingeid särikahveldusi. Pilt oli RAW-failina, natuke seda töötlema pidi ikka.
Tegemist on laineliste kihtrünkpilvedega. Nende teke tuleneb õhu kaootilisest liikumisest kõrgemates õhukihtides. Olen küll sarnast nähtust veel näinud, aga mitte nii efektset,“ selgitas sünoptik.
Pildi tegemise ajal oli Kairo veel JMG õpilane ning kui president Kersti Kaljulaid gümnaasiumi külastas, kingiti talle see foto.
Fotonäitus „Salapärane pilveriik“ avati Türi raamatukogus, see ei ole veel Jõgevale jõudnud.
„Võib-olla peaks hakkama juba järgmise peale mõtlema, arvan ise küll, et teen nüüd paremaid pilte. Ehk võiks näitus olla mõnel kindlamini piiritletud teemal.
Äikest olen päris palju pildistanud ja filminud, igal suvel. Vahel on nii, et vaatan arvutist, mis toimub, võtan kaamera, lähen õue ja teen pidi ära. Viimasel ajal oleme huvilistega autodega äikest otsima sõitnud. Tuleb radari- ja satelliidiandmeid vaadata, kohta ja aega, kus midagi sellist võiks juhtuda. Sooja, niiske ja ebapüsiva õhumassi juures võib äikesepilv tekkida veerand tunni jooksul ja sama kiiresti ka hajuda,“ selgitas Kairo.
„Talvine äike pole väga sagedane, aga mõnikord tuleb seda ikka ette. Talvel ei ole eriti sobivaid tingimusi äikese tekkeks. Talvised äikesed satuvad pigem merele või rannikule. Meri on natuke soojem, sisemaal on see harvem. Selle aasta novembris õnnestus mul korra mere kohal äikest näha,“ rääkis sünoptik.
Talv ei kao kuhugi
Ilmast räägitakse tavalisest rohkem ka tähtpäevade puhul, nii jaanipäeva kui jõulude ilm on alati teravdatud tähelepanu all olnud.
Aga mis jõuluilma puhul oluline on – et oleks lumine või vähemalt jahedam kui jaanipäeval? „Inimestel eelistused on nii erinevad, kõigi eest korraga rääkida ei saa. On neid, kellele ei meeldi külm ja lumi, kes naudivad 5–7 soojakraadi ja vihma terve talve. Ja on ka neid, kes ei kannata pilves, halli ilma, kes igatsevad lund ja pakast.
Täiesti võimalik, et on olnud mõni aasta, kus on jaaniööl külmem kui jõululaupäeval. Vahel on jaanipäeva paiku olnud tõeliselt külmi öid ning ega 5–7 soojakraadi jõuludel ka mingi ime ole,“ rääkis Kairo.
Kas meie ettekujutus valgetest jõuludest jääb kujutelmaks?
„Talv kui niisugune ei kao muidugi kuhugi. On statistikast näha, et lumikatte paksus on pikkamööda vähenenud. Pakaseid on vähemaks jäänud ja neid tuleb harvem ette. Meie ilm muutub heitlikuks ja ebapüsivaks. Mõnikord tuleb see 20–30 sentimeetrit lund taevast alla vähem kui ööpäevaga ja siis tuleb jälle soe ja niiske Atlandilt ning lumi sulab. Perioodid, kus lund ja külma on, jäävad, aga need on lühemad. Nii et talverõõme looduslikult saab nautida ilmselt lühikest aega.
Kõrgustike nõlvadel on lootust lumekattele rohkem kui Mandri-Eesti lääne- ja loodeosas või saartel. Ida-Eestis on šansid paremad seda sageli tänu kõrgrõhualale, mis kannab Sise-Venemaalt meie poole külmemat õhku. Lund sajab rohkem kõrgustike tuulepealsetel nõlvadel, nagu ka vihma. Kõrgustikel on õhk tavaliselt külmem ka.
See, et meil on jõulude ajal lumi ning külm, on vedamise asi,“ selgitas Kairo Kiitsak.
ANDRA KIRNA
Milline jõuluilm tuleb?
Tänavu on jõulude ajal (24.–26.12) Läänemere ääres ülekaalus tsüklonaalne tegevus. Õhk on niiske ja taevas on suure osa ajast paksude pilvedega kaetud. Selgimisi tuleb ette vaid üksikuid. Sajuhood on pigem nõrgad või äärmisel juhul mõõdukad, kuid igale poole neid ei jagu.
Jõululaupäeval (24.12) kõigub õhutemperatuur sisemaa sügavustes 0°C ümber ja värskelt maha sadanud õhuke lumevaip kahaneb veidi, aga jääb mitmel pool osaliselt püsima, suurema tõenäosusega Tallinna-Pärnu mõttelisest joonest ida pool. Saartel ja mandri lääneservas on sooja 1…3 kraadi ning lund oodata pole. Jõuluõhtul sabistab mõnest pilvest veel vähest vihma ja Eesti idaservas võib sekka tulla ka valgeid helbeid. Tuul annab järele.
Jõulu esimesel pühal (25.12) koondub nõrgenev madalrõhkkond Eestist ida poole ja selle lääneserva mööda pääseb Lapimaalt külmem õhumass Läänemere poole liikuma ning tasapisi muutub ilm alates põhja poolt kargemaks. Sajuhood muutuvad lumisemaks, aga neid on siiski laiguti. Üle mere liikuv külm õhk toob saartele ja rannikualadele lumepilvi ning on lootust, et ka need kohad, mis on lumeta, saavad omale ajapikku natuke lund. Jõulu teine püha (26.12) tuleb kõrgrõhuharja mõjul rahulik, karge ja lund tuleb pisut juurde. Õhutemperatuur on ööpäeva vältel 0..-3, meretuulele avatud rannikul kuni +2°C.
