Aastaid tagasi kiitis mu hea tuttav üht taime, mis tal kasvas ja mille lehti panevat ta igasse toitu. Vast ikka liialdas. Ta kaevas mullegi sealt ühe osa, mille panin oma dekoratiivpeenrasse kasvama. Nii ta seal ilutses kaua aega, oli toredate läikivate lehtedega, aga tema kasutamisele ei pööranud ma tähelepanu. Vahel näksisin mõne lehe, et meenutada maitset. Kui puhmas võimsamaks muutus, jagasin selle ära ja istutasin mitmesse kohta. Omamoodi katse ‒ et milline koht talle paremini sobib ja sel kombel vähendan riske, et taimest ilma jään. Nagu juhtuski inimesel, kellelt taime sain ‒ nüüd saan talle omakorda selle viia.
Omal ajal sirvisin taimeraamatuid pealiskaudselt, leides, et on leesputk. Tegelikult on tegemist selleriga, leesputke on nimetatud ka taliselleriks, nii et midagi sarnast on. Muidugi sarikõieliste sugukonda kuuluvad mõlemad, nii et kahjurikski võib olla mõlemal ‒ porgandikärbes. Aedseller on kasulik salati- ja vürtsitaim, meeldiva lõhna annavad talle eeterlikud õlid. Ta esineb kolme teisendina ‒ leht-, vars- ja juursellerina. Eks eesliide ütle ära, mida iga puhul eelistatavalt kasutatakse. Algul nuputasin, kas minu taim on vars- või lehtseller, aga ühel skeemil oli selgelt näha, et lehtselleril ei ole nii pikki lehevarsi, nagu minu peenral kasvaval. Nii et varsseller! Seller on vastupidav taim, idanema hakkab juba +5 kraadi juures ja tõusmed taluvad -4 kraadi, täiskasvanud isegi -7. Valgust ja niiskust tahab küllalt palju, minu ühel kuivemal peenral hakkasidki lehed kolletuma. Väetistest tahab enim lämmastik- ja kaaliumisooli. Väga üksikasjalikult on kirjeldatud kõigi kolme agrotehnikat, aga varsselleri puhul on hooldusel iseärasused, millele ma pole seni mingit tähelepanu pööranud. Nimelt on vaja teha nii, et tema varred pleegiksid, siis on nad mahlakamad. Selleks on kaks meetodit. Esimesel juhul istutatakse taimed 30 cm sügavusse kaevikusse ja kui taimed on 30 cm kõrgused, siis seotakse varred kokku, peale puistatakse mitmel korral niisket mulda. Teisel juhul kuhjatakse ümber taime mulda 2-3 nädalat enne saagi koristamist. Koduaias on lihtne, kui muldamise asemel siduda varte ümber pruun pakkepaber. Eespoolkirjeldatu käib istikutest kasvatamise kohta, minu varssellerid on püsikutena kasvanud. Antakse ka võimalus ilma pleegitamata neid kasvatada, siis pidi vartes rohkem karotiini tekkima. On aretatud ka isepleekuvad sordid. Selleri seemned ja õli olevat ammusest ajast kasutusel peavalu vastu, ka uriinierituse suurendamiseks ning rahustina. Imelikul kombel pole mina oma taimedel üldse õisi näinudki, rääkimata siis seemnetest, kuigi morfoloogiliselt on taimed igati tasemel.
Varssellerit on peetud tervislikuks snäkiks, eriti tõhus on see kaalus alla võtta tahtjatele. Ühes sellerivarres on vaid kaks kilokalorit ja saab kiudaineid. Tema kalorsus on jah nii väike, et söömine kulutab rohkem energiat, kui juurde annab! Mitmed kuulsad modellid ja näitlejannad on kiitnud oma kogemusi varsselleri tarbimisega seoses. Ka teaduslikult on tõestatud selleri madal kalorsus, antioksüdantide rohkus ja see, et aitab kaua hoida täiskõhutunnet, ennetab puhitusetunnet, aitab paremini magada ‒ palju häid omadusi! Selleri õliga ravitakse nahahaigusi ja reumat, samuti on suhkruhaigetele hea. Vanasti peetud teda lausa imerohuks, mis aitab paljude tervisehädade korral.
Selleri perekonda kuulub 25 liiki, tuntuim esindaja on aedseller, 30-80 cm kõrgune vaoliste vartega tugevalõhnaline maitsetaim, kellel on palju teisendeid. Põhiliselt kasvatatakse neist kolme. Eestis on seni kasvatatud juursellerit, aga ka varseller muutub üha populaarsemaks. Lehtselleri võib kergesti asendada juurselleri- või petersellilehtedega.
Looduses kasvab seller Vahemere ääres, eriti soolastel rannikutel, ka Hiinas, Indias, Californias ja Lõuna-Ameerikas. Kultuuris hakati teda kasvatama paar sajandit eKr. Esialgu kasutati teda rituaalse taimena, näiteks pärjati spordivõistluste võitjaid ja mälestussambaid, seejärel avastati toidu- ja ravimtaimena. Kesk-Euroopasse jõudis seller läbi Itaalia 16. sajandil, algul kloostrite ja aadlike aedadesse. Mida peenemalt sellerit riivida või tükeldada, seda rohkem eraldub toiduvalmistamisel aroome. Kui need lisada tulisesse, mitte keevasse toitu, siis säilivad maitseained paremini ja eraldavad aroome pikemalt. Seller kompenseerib toidu maitset, kui tahetakse tervislikult vähese soolaga läbi ajada. Tuleb järele proovida.
EHA NÕMM
