Jõgeva Gümnaasiumi tänavuse lennu b-klass jääb paljudele kauaks meelde tugevate teatritegijate poolest: Kadi Metsla, Karl Sakrits ja Virgo Ernits jõudsid üheteistkümne kooliteatris Liblikapüüdja kaasa löödud aasta jooksul päris suuri tegusid teha. Koos nendega Liblikapüüdjas alustanud ja mängufilmis „Klass” kaasa löönud Joonas Paas lõpetas tänavu aga hoopis Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasiumi ja Teatrikooli.
Theatrumi ruumid Tallinna vanalinnas Vene tänavas pole just luksuslikud, aga ega kullatud ornamendid ja punane samet siis teatrist teatrit tee, vaid ikka need vaimsed väärtused, mida lavalt pakutakse. 62-kohaline blackbox-tüüpi saal on ühest küljest selline, mille ka väiksemate kogemustega näitleja oma energiaga täita suudab, teisest küljest selline, kus vaatajale valetada pole võimalik: iga näoilme ja meeleoluvarjund on suures plaanis näha.
Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooli noored annavad kohe oma lõpuetenduse „Õpetatud naised” alguses selge signaali, et ehkki tegemist on komöödiaga, pole nad rahva ette kometit tegema tulnud. Moliere’i värsstekstist, mis erineb keskmise tänapäeva noore kõnepruugist nagu päev ööst, ei lähe kaduma ühtegi silpi ega mõtet. Silma hakkavad hea kehakool ja partneriga „pingpongi” mängimise oskus. Ning keegi ei unusta hetkekski ära, mis asja ta lavale ajama on tulnud, vaid on rollis ka siis, kui tal endal parasjagu teksti anda ei tule.
Joonase lavaletulekut tuleb päris pikka aega oodata. Selleks ajaks on tüki põhiintriig – küsimus sellest, kas noor ja armas neiu Armande peaks abielluma ausameelse, ent lihtsakoelise Clitandre’iga, keda ta ise armastab, või harituma ja peente kommetega Trissotiniga, keda ta ema Henriette talle kohasemaks peab – juba sõlmunud. Joonas ongi see Trissotin: kaunishing, kes on oma luuleloominguga ära võlunud nii Henriette’i kui ka teised selle pere teadust, kunste ja vaimsust kummardavad naisliikmed. Paraku selgub sündmuste arenedes üha enam, et vaimsus on selles seltskonnas vaid isekuse, tooruse ja saamahimu kattevari ning ka aupaistet nautinud Trissotin paisatakse lõpuks põrmu: vähe sellest, et Armande’i naimise plaan osutub armastuse väljenduse asemel lihtlabaseks äriprojektiks, ka Trissotini luuletused osutuvad plagiaadiks.
Kogu selle järkjärgulise põrmulangemise suudab Joonas usutavalt välja mängida ja nii tema kui ka kogu trupp paneb publiku tükati naerust lausa rõkkama. Kuigi vahel tekib ka kiuslik küsimus, et ega mõni saalisistuja kogemata enese üle ei naera. Peeglisse vaatama sunnib „Õpetatud naised” tegelikult igaüht meist.
Pole muutunud
„Mu vanaema käis eile „Õpetatud naisi” vaatamas ja nentis pärast, et oma põhiolemuselt pole inimesed Moliere’i ajaga võrreldes kuigi palju muutunud,” ütleb Joonas, kui pärast etendust Theatrumi fuajees juttu ajame. Veel annab Joonas mulle kätte olulise võtme, mõistmaks seda, miks nii tema kui ka ta koolikaaslased laval nii usutavad olid.
„Ka siis, kui sa mängid sulle mitte just väga sümpaatset karakterit, pead sa olema tema advokaat, mitte see, kes teda laval hukka mõistab,” ütleb Joonas.
Veel ütleb Joonas, et lavastuse õnnestumiseks peavad olema tekst ja sündmustik näitlejaile nii selged ning misanstseenid ja mängureeglid nii kindlalt paika pandud, et ükski näitleja ei pea nende peale enam mõtlema. Ning kui kellelgi laval siiski järg käest ära peaks minema, siis tuleb vaadata partneri silmadesse: seal on kõik olemas.
Oma õpetajate – nii teatrikooli kui ka gümnaasiumi omade – suhtes pole Joonas kiitusega kitsi. Teatrikoolis on nendega kõige rohkem tegelnud Maria Peterson, oluline roll on olnud ka lavakõne õpetajal Tõnis Rätsepal, muusikaõpetajatel Jaak Johansonil ja Eva Eensaarel ning lavalise liikumise õpetajal Tiina Mölderil.
„Oleme nii Mariaga kui ka omavahel väga kokku kasvanud ja võimelised sajaprotsendiliselt koos tegutsema,” ütleb Joonas oma teatrikooli õpperühma kohta. Ja lisab, et ka gümnaasiumis tekkisid õpetajatega väga isiklikud suhted, mis siiski ei muutunud samas semulikeks: õpetajate poole alt üles vaatamise tunne siiski säilis.
„See on päris hea, kui sul on võimalus ja põhjus kellegi poole niimoodi alt üles vaadata,” ütleb Joonas.
12. h klass, milles ta õppis, koosnes n-ö näitlejatest ja kunstnikest, st õpilastest, kellest umbes pooled said kolme gümnaasiumiaasta jooksul teatrialast ja pooled kunstialast süvaõpet. Joonas tunnistab, et kahes eri harus õppijad erinesid üksteisest mõnevõrra.
„”Kunstnikud” olid ikka tunduvalt suuremad individualistid kui meie,” ütleb Joonas kergelt muiates. „Meie jõudsime oma kuuest poisist ja kuuest tüdrukust koosneva teatrirühma sees üksteise nurki rohkem maha lihvida ja üksteist kasvatada.”
Nagu Joonase argentiinlasest klassijuhataja Josemaria Camean Ariza, on ka paljud teised selle kooli õpetajad väga huvitavad isiksused. Nii mõnigi neist on katoliikliku tagapõhjaga, Ariza kaasa arvatud.
„See kool põhinebki kristlikel põhiväärtustel,” ütleb Joonas. „Samas ei tähenda see seda, et selle kooli õpilased või nende vanemad usklikud peaksid olema. Selleks, et tunnetada elu pühadust, õppida teist inimest enda kõrval toetama ning saamise asemel andmisest rõõmu tundma, ei pea sugugi alati usklik olema. Kui ma varem nägin elus rohkem võistlusmomenti, siis nüüd on mu egoistlikud ambitsioonid taandunud.”
Keskkonnavahetus
Nii või naa ei saa me üle ega ümber küsimusest, miks Joonas siis ikkagi pärast üheksanda klassi lõpetamist Jõgeva Gümnaasiumist ära tuli.
„Ega mul sellele küsimusele ühest vastust polegi. Jõgeva Gümnaasium on väga hea kool, aga ma tundsin, et ma lihtsalt vajan keskkonnavahetust. Ja kui sa tahad oma elus midagi muutma, pead sa suutma mõnikord lahti lasta ka asjadest ja inimestest, mis on sulle senini väga tähtsad olnud,” ütleb Joonas. „Vanalinna Hariduskolleegiumi tulekut ma ei kahetse vähimalgi määral: ma olen siin ennast leidnud, arenenud ja avanenud loovuse mõttes. Samas olen siin, uues situatsioonis mõistnud enam ka selle väärtust, mida sain Jõgeval Lianne Saage-Vahuri ja Maret Oja käe all teatrit ja muusikat tehes. Selle väärtust, mis loomuliku keskkonnana lihtsalt su ümber on, on mõnikord üsna raske tajuda.”
Sellest, et tal pole võimalust olnud Liblikapüüdja viimase aja tegemistega lähemalt kursis olla, on Joonasel tõeliselt kahju. Minupoolse märkuse peale, et Moliere’i „Õpetatud naised” ja Liblikapüüdja poolt tänavu lavale toodud Krõlovi „Õppetund tütardele” on sisuliselt ühe ja sama teema kaks erinevat käsitlust, paneb Joonase üllatunult kulmu kergitama:
„Ma pole ise selle peale mõelnud, aga see on ju tõepoolest nii!”
Küsin Joonaselt, kas tal kahju pole, et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Kõrgemasse Lavakunstikooli tänavu uut kursust vastu ei võeta.
„Ei ole,” vastab Joonas. „Kui oleks võetud, oleksid paljud meist n-ö inertsist sinna vastuvõtukatsetele läinud, seda enam, et meie mullusest lennust tervelt seitse inimest lavakunstikooli sisse said. Nüüd on meil kõigil aga terve aasta aega mõelda, kas me ikka tõesti tahame oma edaspidise elu teatriga siduda. Maailmas on ju veel väga palju asju peale teatri, millega tegelda tasub.”
Omaenda edasiõppimisplaanidest Joonas targu vaikib: ta ei taha nende täideminekut ära sõnuda. Aga seda tunnistab küll, et klassikaaslastest ja koolist on äärmiselt kurb lahkuda: nii ühed kui teine on kolme aastaga väga omaseks saanud.
„Neil vilistlastel, kes Tallinna jäävad, ongi saanud kombeks aeg-ajalt koolist läbi astuda. Mõned käivad vaat et iga päev kooli sööklas söömas. Ja kindlasti mitte ainult sellepärast, et seal on head toidud, vaid ka sellepärast, et see on keskkond, kus sa tunned end turvaliselt ja saad olla tõepoolest sina ise,” ütleb Joonas.
Tõepoolest: väljaspool kooli ei ümbritse VHK õpilast ja vilistlast sugugi ainult sellised inimesed, kes selles koolis omaks võetud väärtussüsteemi tunnistavad ja tunnustavad. Samas usub Joonas, et on koolist kaasa saanud ka piisava iseseisvuse ja enesekindluse, et iseenda ja oma tõekspidamiste eest seista suuta.
Maria Peterson, Joonas Paasi juhendaja VHK Teatrikoolis:
„Kui Joonas meie kooli katsetele tuli, olin teda nähes väga rõõmus ja teadsin ette, et ta saab sisse: olin olnud aasta varem Betti Alverile pühendatud luulepäevade Tähetund žüriis olnud ja teadsin juba Joonase võimeid. Ta on väga andekas, töökas ja hea huumorimeelega. Tegelikult olen kogu nende klassiga töötades tundnud end mitte kui gümnaasiumiõpilaste vaid kui kõrgkooli tudengite seltskonnas: nad on distsiplineeritud ja eesmärgile orienteeritud ega vaja tagantsundimist.
Inimesena on Joonas väga armas. Ja armastuse toel saabki inimest kõige paremini arendada ja kasvatada.”
iii
RIINA MÄGI
