Joonas Paas, kes sel aastal läheb 11. klassi, on laulmisega tegelenud juba esimesest klassist saadik, ooperiga ei olnud ta aga varem kokku puutunud. Seda kaalukam on fakt, et Saksamaale sõidu võimalust pakkus talle tippdirigent Hirvo Surva isiklikult.
“Hirvo Surval paluti Eestist koor kokku panna. Kuna tema enda koor, Estonia poistekoor tegeles muude asjadega ja ei oleks saanud nii pikka aega eemal olla, pakkus Hirvo Surva seda võimalust mitmele meie kooli koori lauljale. Minna tahtsid ja said aga ainult neli poissi: mina, Kaspar Mänd, Kaspar Velberg ja Priit Strandberg,? rääkis Joonas.
Enda sõnul ei mõelnud ta enne jah-sõna ütlemist pikalt. “See tundus haruldase võimalusena, kuigi natukene kripeldas, et tervelt kuu aega suvest on nüüd kinni pandud,? tunnistas ta.
Enne minekut ei teadnud keegi poistest eesootava kohta suurt midagi, ka seda mitte, et Saksamaal toimub taoline noortele lauljatele mõeldud ooperifestival juba viiekümnendat korda.
“Teadsime, et alguses on proovid ja siis esinemised ning kõik makstakse kinni,? rääkis Joonas.
Kogu üritus toimus ühes väikeses linnas, millel nimeks Weikersheim.
“Koht oli ääretult ilus, linn asus mägede vahel ning mäenõlvadel kasvasid viinamarjad,? rääkis Joonas. “Kui orkester läks mingi teise programmi raames päeval Berliini kontserti andma, siis oli linn täiesti tühi. Kohe, kui orkester tagasi tuli, õhustik muutus.?
Ooper, mida õppima hakati, oli itaaliakeelne Rossini “Tuhkatriinu?. Itaalia keeles laulmine Joonasele tema enda sõnul probleeme ei valmistanud. Raske oli hoopis sakslastel, kellelt itaalia keele r-i hääldamaõppimine aega ja tööd nõudis. Et lauljad aru saaksid, millest ooperis jutt käib, tõlgiti neile suurem osa tekstist ära. “Kõigest küll aru ei saanud, aga sisu oli selge,? rääkis Joonas.
Üheksatunnised proovidEsimestel nädalatel noori ooperihuvilisi ei hellitatud: igapäevased lauluproovid kestsid üheksa tundi. Häälele mõjus see Joonase sõnul kohati laastavalt, samuti rahakotile. “Ravimite peale läks palju raha. Vaja oli igasuguseid kurgutablette ja bronhiidisiirupeid, et hääl päris ära ei läheks,? selgitas Joonas.
Raskusi oli veel teisigi. “Kuna mina ei ole klassikalise lauluga tegelnud, siis kõigepealt oli vaja oma häält tundma õppida,? rääkis Joonas. “Teine asi oli see, et koor koosnes üksteisele võõrastest inimestest. Oli vaja kõvasti tööd teha, et muusika kõlama hakkaks,? lisas ta.
Joonase jaoks tuli üllatusena, et kooril ooperis nõnda suur roll on. “Arvasin, et hakkame olema oma nootidega kusagil taga või lavaaugus, aga tegelikult pidime olema laval ega saanud üldse noote käes hoida. Nii et kogu 300-400-leheküljeline nooditekst tuli pähe õppida.?
Koor viibis laval umbes poole kolmetunnise etenduse ajast ning laulmine polnud sugugi nende ainus ülesanne: lisaks sellele tuli neil pidevalt liikuda ning igal kooriliikmel ka väike soolo esitada.
Kui ooperi sõnaline osa peas ja koreograafiagi selge, algasid proovid solistidega. Solistid olid Joonase sõnul valitud väga hoolikalt, 200 konkureerijast said osa 21. Tegelikult oli ühes etenduses soliste 7, iga solistigrupp astus lavale kolm korda, esinemisi oli kokku üheksa.
Publikuhuvi suurEtendused toimusid suures ja ääretult uhkes lossihoovis. “Hoovis oli tribüün 1300 inimesele, üheksat etendust käis vaatamas umbes 10 000 inimest. Ma ise arvasin, et see festival on mingi väikese grupi sisene projekt, aga selgus, et tegemist on Saksamaal väga tuntud ning meedias hästi kajastatud üritusega,? rääkis Joonas. Piletid kolmetunnisele etendusele maksid umbkaudu 500 krooni.
Nii solistidele kui ka kooriliikmetele tehti vägev grimm, kõigil olid ka kostüümid.
“Koor peab olema ühte moodi riides, et ta ei hakkaks solistide ees domineerima. Meie kandsime musti pükse, musta triiksärki, musti kingi ja punast kaelasidet. Nägu meenutas miimi ? taust oli hele, kulmud olid punasega välja toodud,? kirjeldas Joonas.
Suurt närvi enne lavale astumist Joonasel enda sõnul ei olnud, kuna kõik oli ideaalselt selgeks õpitud ning eksimine polnud võimalik. “Esietendus oli super, järgmised esinemised olid võib-olla veidi väiksema tundega,? nentis Joonas.
Esineti vabas õhus, mis tegi kogu ürituse väga ilmatundlikuks. “Orkester ei saanud mängida, kui õhuniiskus läks liiga suureks või tuli mõni vihmapiisk, kuna muusikainstrumendid ei talu mingit vett. Katust esinejate ja orkestri kohale aga panna ei saanud, sest see oleks akustikat halvendanud,? selgitas Joonas. “Kahel korral hakkaski tibutama ja esimene vaatus tuli esitada ainult klaveri saatel.?
Hoolimata kiirest elutempost ? etendused toimusid järjest üheksal õhtul ?, Joonas enda sõnul ära ei väsinud. “Pärast etendust oli terve päev aega ennast laadida,? lausus ta. Tüdimus saabus vaid korra ning kadus kiiresti. “Teise nädala lõpus oli selline hetk, et ei saanud enam aru, mille pärast seal olla tasub, aga edasi polnud viga, siis läks juba väga hästi.?
Kuu ajaga ooperis esinemiseks küpseks saamist Joonas teab mis eriliseks saavutuseks ei pea. “Ma olen laulnud esimesest klassist saadik, mingid eeldused olid mul olemas. Kui tegelda laulmisega nii palju, nagu mina eelmisel aastal, siis pole vajaliku omandamine keeruline,? rääkis ta.
Ooperilaulja karjäärist noormees praegu tõsiselt ei mõtle, vaid plaanib hoopis minna kunstiakadeemiasse sisearhitektuuri õppima. Seda aga, et ooper mingil määral hinge jäi, Joonas ei salga. “Varem mul ooperi vastu suurt huvi ei olnud, nüüd aga läheb kõrv iga kord kikki, kui kuskilt seda kuulen,? tunnistas noormees.
LIIS ROHTMETS
