Usutavasti sooviksid paljud traagilises loos näha erandlikku juhtumist, mis seotud ühe väärastunud isikuga ja konkreetse kooliga. Paraku peegeldavad püstolilasud koolis tänase ühiskonna sotsiaalseid ja psühholoogilisi kriisikoldeid, mille tagajärgede tõttu kannatavad suuresti just noored, kellel puuduvad elukogemused ja kes on eluraskustele vastupanemiseks halvasti ette valmistatud. Pekka-Eric Auvineni vägivaldse käitumise kohta tehakse veel kindlasti mitmeid alalüüse, riiklikud komisjonid on kooseisuliselt
kinnitatud.
Filosoofid ja psühholoogid-psühhiaatrid oma esimese hinnangu andnud: see on sügav ehmatus. Esimesed arvamused avaldati aga kohe laustulistamisele järgnenud päevadel. Jagan oma kunagise õppejõu, dotsent Lembit Mehilase “Postimehes” välja öeldud seisukohta, et Auvineni käitumisel oli luululine tagapõhi. Minu arvates iseloomustas seda vasak- ja paremäämuslikest vaadetest vaimustunud noormeest ka väga kõrge ning koguni nartsistlik enesehinnang ning enda samastamine jumalaga. Pole teada, kas 7. november kui oktoobrirevolutsiooni aastapäev oli “veriseks oolirevolutsiooniks” juhuslikult või sihilikult valitud. Ainet mõtlemiseks on
aga selleski faktis, samuti aitas kaasa eraldatus ja elamine virtuaalses maailmas.
Varem on ühiskonda vapustanud Ameerika ja Columbia koolitulistamised. Jokela kooli juhtumi käsitlemisel ei tohiks unustada ka soome rahva põhjamaist, endassesulgunud loomust, kohalikku mütoloogiatausta ja kliimat ning sõdu, nii Iseseisvussõda kui rasket Talvesõda Venemaaga. Paljud soomlased hoiduvad oma muredest rääkimast või otsivad neile vägivaldseid lahendusi. Näiteks on psühhiaatri vastuvõtule toodud kriisiseisundis patsientidelt sageli tulnud ära võtta pussnuga kui rahvusliku identiteedi sümbol.
Juhtum Jokelas läheb Soome ajalukku kui esimene ja väga kurvalt lõppenud koolitulistamine. Ajaleht Helsingin Sanomat kirjutab, et see juhtum ei unune kunagi ja traumasid ravitakse mitu sugupõlve. Massimõrvu on ebaadekvaatselt käituvad inimesed siin riigis aga varemgi toime pannud. Mõned aastad tagasi tulistas noor naine lasketiirus surnuks kolm meest,<BR>keda ta pidas CIA agentideks. Kohtupsühhiaatriline ekspertiis tuvastas naisel paranoilise skisofreenia. Muide, sel naisel, nagu Auvinenilgi, oli väga tõsine huvi laskespordi vastu. Murelikuks teevad ka jätkuvad pommiähvardused teistes Soome piirkonna koolides.
Võimalikult turvalisest ja stabiilsest ühiskonnast huvitatud inimestel tekib arvatavasti küsimus, miks sellistel ühiskonnaohtlikel inimestel pole õigeaegselt haigusi diagnoositud ja välja ravitud või äärmise vajaduse korral
neid ka pikemaks ajaks raviasutusse paigutatud. Paraku avalduvad iisugused haigushood sageli ootamatult.
Ühtlasi tuleb märkida, et Soome meditsiin paistab küll kogu Euroopas silma
kõrge taseme poolest, kuid pole siiski probleemidevaba. Üheks
valuküsimuseks on lastele ja noortele spetsialiseerunud psühhiaatrilise abi raske kättesaadavus. Üliaktiivse närvikavaga lapsed peavad Helsingi Ülikooli
psühhiaatriakliinikusse vastuvõtule pääsemiseks vahel üks kuni kolm
aastat ootama. Enam-vähem normaalse käitumisega, kuid siiski psühhiaatrilist kontrolli vajavatel lastel tuleb arsti konsultatsiooni oodata keskmiselt kaks aastat.
Lastepsühhiaatrite puudus on ehk tingitud ka asjaolust, et nende eriarstide ettevalmistamiseks kulub võrdlemisi palju aega. Soome kõrgkoolis arstiks
õppija omandab esmalt kuus aastat üldarstiteaduslikku haridust ja raktiseerib seejärel kolm-või neli aastat mõnes tervisekeskuses. Siis on tal võimalus minna kaheksa aastat kestvatele spetsialiseerumiskursustele, kus on võimalik omandada näiteks psühhiaatri kvalifikatsioon. Laste- ja noortepsühhiaatriks õppimiseks kulub aga omakorda veel neli aastat. Niisiis on arst saanud 40- aastaseks, kui tal on pädevus selle psühhiaatriaharuga tegelda.
Ma oponeeriksin nii Ameerika Ühendriikides kui ka selle eeskujul Soomes
vastu võetud seadustele, mis keelavad antidepressantide väljakirjutamise kuni 18-aastastele lastele. Olen nõus, et nende ülemäärasel kasutamisel võivad olla ohtlikud tagajärjed, kuid rohkem kui kolmekümne aastase staaziga psühhiaatrina olen veendunud, et on lapsi ja noori, kellele ravimine
antidepressantidega on möödapääsmatu. Sama lugu juhtus Auvineniga, kes kasutas Soome meedia andmetel zolofti, kuid jättis ravikuuri pooleli. Mõistagi peab ravimite kasutamisega kaasnema nii meedikute kui ka pereliikmete poolne tugev kontroll. Soome tuntud muusikute perekonnas pärit noormehe isa ei oska vastata küsimusele, miks poeg relva üldse vajas. Soomes saab relvaomanikuks 15-aastaselt, kui elulooline taust on puhas ja vanemate nõusolek olemas, arstide käest ei küsita midagi.
Psühhiaatrid, psühhoterapeudid ja psühholoogid võivad psüühilisi kriise
ravida ja leevendada. Ühiskonna paremaks muutmiseks on vaja aga jõuda rohujuure tasandile ning tegelda neid kriise esile kutsuvate põhjustega. Selleks on aga tarvis muutumist inimese mõttemaailmas ja äärtushinnangutes. Viimastel aastakümnetel on maailma arenenud riikides ja ka Soomes välja kujunenud tarbijaühiskond, milles inimese eesmärgiks võimalikult palju töötada ja raha teenida. Nii kaugeneb aga 12-14 tundi päevas töötav inimene oma kodust ja perest, emotsionaalne suhtlemine lastega jääb tagasihoidlikuks või puudub hoopiski. Lastel pole oma muresid kellegagi jagada ja nad hakkavad keerdküsimustele vastuseid otsima ise
või valivad nõuandjateks halvad sõbrad ja eeskujud internetist või tegelikust
elust. Nii süvenebki väärastunud mõtlemine, millel, nagu Jokela sündmused
tõestavad, võivad olla väga ohtlikud tagajärjed. Toonitan veelkord: lasud
koolis on vaid jäämäe tipp. Jäämägi ise on aga märksa sügavamal ja ohtlikke keerdkäike täis.
JAAN OLARI,
psühhiaater ja psühhoterapeut
