Esimest korda kuulsin sellisest võimalusest ühel jaanuarikuu õhtul 1963, kui meie õuele sõitis auto ning mind kutsuti EKP Tartu rajoonikomiteesse. ?Olete siin põliselanik, meie ei oska seisukohta võtta,? seletas tollase Kungla kolhoosi esimees Meinhard Rääsk.
Kell võis olla üheksa, parteikomitee maja Riia tänavas inimtühi, ainult esimene sekretär Ilmar Vahe istus oma kabinetis. Nähtavasti otsis ta sõnu ega teadnud, kuidas jutuajamist alustada.
?Kas te Johannes Nahkurit tunnete?? küsis viimaks. ?Ta oli Kärkna jaamaülem. Keskkooli ajal sõitsin mõnigi kord rongiga koju, siis nägin. Vana mees oli, sirge ja kõhn, just nagu sõjaväelase rühiga. Veidi aja pärast küsisin: ?Kas ta veel elab??
?Ja kuidas veel!? hüüatas Ilmar Vahe ning tõstis lauale mahuka kausta. Seesama Johannes Nahkur esitas meie keskkomiteele projekti, tahab mandri ja Saaremaa vahele mingi silla või tammi ehitada. Meie peame otsustama, kuidas sellesse ja mehesse endasse suhtuda.?
Lükkas kausta minu ette. Teksti täiendasid joonised, skeemid, arvutused. Tööde maht ja eelarve olid täpselt kirjas.
?Ma ei oska muud ütelda, kui et eelarve on tohutu,? laususin. ?Nii see on,? nõustus ka parteiboss. ?Midagi niisugust on ju enneolematu, ent idee ise on ju huvitav. Mis te arvate, kas meid tahetakse narriks teha või on tegemist kohaliku geeniusega? Seda keskkomitee tahabki välja selgitada.?
Ütlesin, et jaamaülem oli tõsine mees, päris kindlasti polnud ta vaimuhaige. Paraku nõuab sellise projekti realiseerimine tohutult raha ja kindlasti ka ehitusmaterjali. Kuid pole parata, mõne inimese mõtted on kaugel tulevikus, miks siis jätta need paberile panemata. Nüüd lisaksin, et nagu Leonardo da Vinci, kes maalis ja samal ajal konstrueeris ka lennumasina ja muudki tema ajal utoopilist ja näiliselt teostamatut. Nüüd peetakse teda geeniuseks.
Küllap oli Johannes Nahkur oma ajast ees. Tõsi, püsiühendus mandri ja saarte vahel on tänaseni rajamata, kuid nüüd ei tekita see idee enam hirmu ning selle propageerijad on pälvinud üldise lugupidamise. Tookord oleks aga julget mõtlejat võinud isegi partei ja valitsuse petmises süüdistada.
Õnneks oli Ilmar Vahe vaikse loomuga mees, püüdis probleeme hea sõnaga lahendada. Kinnitas, et Nahkuri projekt pole praegu praktiliselt teostatav.
Sellega oli see peaaegu keskööni kestnud nõupidamine lõppenud.
ILMARI KARRO
