Jõgewa militaarmuuseum, endise nimega Jõgewa muuseum, mida peavad Sergei Jerjomin ja Eduard Onopa MTÜ-st Pommiauk, avas eelmisel nädalal täiendatud ekspositsiooni.
Kõigepealt jääb silma, et muutunud on muuseumi nimi. „Sõna militaar muuseumi nimes küll mõnda inimest ehmatab, aga kaugelt enam on neid, kelle ta kohale toob,“ ütleb üks kollektsiooni omanikest, Sergei Jerjomin. „Varasem silt „Jõgewa Muuseum“ ei köitnud vist paljusid, inimesed sõitsid mööda, arvasid, et siin on väike külamuuseum – üks pisike tuba, mis ei paku huvi,“ selgitas ta.
Tõsi on, et ligi poole külastajatest moodustavad välismaalased, kes tulevad kohale kajastuste peale militaar- ja muudes huvialafoorumites. Aga Jõgewa Militaarmuuseum on osaline ka Kultuuritee projektis ning ootab külla nii Jõgeva elanikke kui ettevõtteid.
Eestis on veel palju tuvastamata sõjahaudu
Jõgeva militaarmuuseumi peamine tegevussuund on militaararheoloogia, keskendutakse möödunud sajandi konfliktidest jäänud jälgedele. Kuid kindlasti mitte ainult.
„Üks meie uurimissuund on sõjaaegsed mitteametlikud matmiskohad. Kõigepealt muidugi kodukandis,“ rääkis muuseumiomanik.
„Väga palju tuleb ikka veel infot, kus on sakslased, kus on venelased. Sõjast on möödas üle 70 aasta, aeg teeb oma töö ning leidjal on ka suur vastutus. Vahel on niimoodi, et ainukesed asjad, mille järgi saab tuvastada Vene sõdurit on lusikas, portsigar või katelok, kus on tema nimi peal. Kui need sealt ära võtta ja laadal 5–10 euroga maha müüa, on võimalus teada saada, kes oli hukkunu, alatiseks läinud.
Teame turismitalu, kus inimene korraldab ekskursioone ja mainib, et siia kuuse alla on maetud Vene ohvitser. Oli tulnud välja rihmapannal, need olid ohvitseridel veidi teistsugused kui reameestel. Juba mitu aastat püüame saada luba ta välja kaevata – ei saa. Tundub, et Vene sõduritega ei taha keegi tegemist teha. Kui Eestis tulevad inimsäilmed välja, on olemas ametnik, kes tuleb kohale kogemata lahti kaevatud sõdurihaua juurde ja korraldab edasised toimingud.
Kui teame, et kuhugi on keegi maetud, siis sellest ainult ei piisa. Eestis on ligi 10 ajalooklubi, kes on oma ajast, oma raha eest ja vabatahtlikuna seda tööd teinud. Eesti klubid uurivad rohkem sakslasi, Vene klubid punaarmeelasi. Riigil kas puudub igasugune motivatsioon või ei ole ressurssi. 90ndatel finantseeris Saksamaa oma sõdurite otsimist, aga tänapäeval on see kõik jäänud entusiastide õlule,“ selgitas Jerjomin.
Praegu on viimane aeg vanematelt inimestelt sellist infot hankida. „Just rääkisin vanaprouaga, kes oli sõja ajal nelja-aastane, ta teab, et tema talu hoovi on maetud neli Saksa sõdurit ja sedagi, kus see koht on. Katsume ruttu koha üle vaadata ja koordinaadid fikseerida. See, et inimene näitab, ei tähenda, et seal ka päriselt haud on. Sest sakslastel oli veel sõja ajal praktika oma lahinguväljale maetud sõdureid Tartu kalmistule ümber matta,“ ütles ta.
Langevari ja allakukkunud lenduri isiklikud asjad
Muuseumi ekspositsioon on täienenud isikulugudega. Koos dokumentidega on eksponeeritud möödunud aastal välja kaevatud Vene lenduri esemed, suurim ja mõjukam neist on 1939. aasta templiga langevari.
„Niisuguse kaardi järgi siis lennati. See on arvatavasti väljalõige mingist suuremast kaardist. Siia on keemilise pliiatsiga joonistatud kaitsevöönd. Ühel pool sakslased, teisel pool venelased. Tol ajal lendasid lennukid visuaalsete orientiiride järgi – teede või raudteede järgi, kuna navigatsiooniseadmeid eriti polnud.
Ma siiamaani ei saa aru, kuidas üldse oli võimalik nende asjadega lennata. Võib-olla on meil tänapäeval liiga palju infot ja võrdleme tänapäevase lennuki turvalisusega,“ mõtiskles Jerjomin.
„Mul õnnestus saada mõned andmebaasid Nõukogude ja Saksa kadunud või maha kantud lennukite kohta. Hämmastav, kui palju lennukeid hävis mõlemal poolel tehnilistel põhjustel. Mitte diversiooni tõttu, vaid näiteks metalli töötleminegi polnud sellisel tasemel,“ rääkis ta.
Hea meelega paneks Jerjomin oma muuseumi mõne Saksa poisi loo ka, aga ei ole saanud. „Otsisin kümme aastat lennukit, mille kukkumisel on kolm pealtnägijat. Igaüks näitas eri kohta. Ruutkilomeetri käisin sammhaaval läbi ja leidsin. Praegu selle väljavõtmist ei paista, see on tehniliselt väga keeruline, sest lennuk on 6,5 meetri sügavusel. Vanade kaartide järgi oli see raba ja allikatoiteline, aga maaparandus pärast sõda juhtis vee eemale ja praegu on seal suur mets. Selle lennukiga kukkus alla kaks poissi. Kui nende lood kätte saaks, nad sobiksid siia küll,“ rääkis kollektsionäär.
Isikulugude hulgas on ka Jerjomini vanaisa lugu, kes sõja punaste poolel kaasa tegi.
„Ta oli autojuht, sõitis Ameerika Studebakeri peal, sain siia vitriini ka ühe Studebakeri rooli. Vanaisa ordenid on kõik „juubeli“ omad. Neid anti kõigile veteranidele, kes pärast sõda elus olid,“ muigas Sergei. Aga on ka karmimaid tegelasi. „Siin on partisan lahingumedalitega. Veel ei tea, mis ta siin meil tegi. Ta oli Eestis 1943–1944 aastal luure-diversioonigrupis, see läks talle isegi tööraamatusse staažina kirja,“ tutvustas Sergei järgmist meest. Ajalugu on selline.
Sõdurikasiinodes kasutatud serviisid
Sõjasündmustest rääkides ei ole Pommiaugu mehed unustanud ka sõjaaegset olmet.
„Siin on Saksa serviisid, sest neil olid nii kasiinod kui ka sööklad. Meil on Saksa kasiino serviis Eesti erakogust. Minu kollektsioon Punaarmee portselanist kasvab ja areneb,“ tutvustas Jerjomin oma kollektsiooni. Ega siis Vene ohvitserid teistest kehvemad saanud olla.
„Sõja ajal on olustik ka väga huvitav ja nüüd tuleb nii välja, et meie sihtrühm on suurem, kui ma ootasin. Vanaemad, kes tulevad lastelastega, ei kipu enam õue ootama jääma. Meil on serviise, omaaegseid riideid, ka ekspositsioon kaevikute kunstist,“ lisas ta. Kindlasti on kogu perel huvitav.
Jõgeva militaarmuuseumis saab vaadata ka hoopis kaugemast minevikust pärit asju. „See on meie kui eramuuseumi eelis, saame teha kollektsionääridega lepinguid ja näidata meile deponeeritud kollektsioone viikingiehetest ja odaotstest,“ rääkis Jerjomin.
Ka ootab Jõgeva militaarmuuseumis vaatajaid omaaegse Pallase kunstikooli õpilastööde valik.
ANDRA KIRNA
