Et Peterburi näitusele Eestist just Jõgeva akvarellistid kutsuti, selles on “süüdi” nn Põhja kunstilaagrid, mida Kaarina-Piikkiö (Soome) rahvaülikooli rektori Olli Kuusisto eestvedamisel 1991. aastast alates kord ühes, kord teises Läänemere äärses riigis korraldatud on. Neis laagrites said Eike ja Gennadi nimelt tuttavaks Peterburi akvarellisti Juri ?meljoviga. Ning tema soovitusel saatiski Peterburi Akvarellistide Ühingu esimees Juri ?evt?ik näitusel osalemise kutse just Eikele ja ja Gennadile ning nende heale sõbrale Rein Mägarile. Rootsit esindama kutsuti aga teiste hulgas Põhja kunstilaagrite kauaaegne juhendaja Ari Laitinen. Eesti akvarellistide esinemist “Akvarelli akvatooriumil” vahendas Jõgeval tegutsev akvarelligalerii Kala ning Eike Salu ja Gennadi Lapini Peterburi-sõitu toetas Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa eskpertgrupp.
Kui tavaliselt korraldab Peterburi akvarellistide ühing oma näitusi ühes väiksemas saalis, siis seekordne näitus pandi üles Peterburi vee- ja kanalisatsioonimuuseumi “Veemaailm” ruumidesse. Muuseum asub kesklinnas kenasti renoveeritud vanas veetornis.
“Kui üldiselt oli Peterburi külm, libe ja pime, siis “Veemaailma” näitusesaal tundus selle kõrval kui mingi oaas. Akvarellide ülespanekuks oli renditud viimase peal eksponeerimisvarustus. Näitus ise oli aga äärmiselt kõrgetasemeline ja nii mahukas, et kõigesse ei jõudnud süvenedagi,” ütles Eike Salu.
Nimemetamorfoosid
Et näitusetööd tasemel olid, on mõistetav: Peterburi akvarellikoolkond on pikkade ja kuulsusrikaste traditsioonidega ning akvarellistide ühing loodi seal juba 1887. aastal. 1918. aastal lakkas Peterburi akvarellistide ühing tegutsemast, ent see ei tähendanud koolkonna kadumist. 1998. aastal ühing taasasutati ning nüüd on see muutunud umbes kaheksakümneliikmeliseks tugevaks organisatsiooniks. Küllap oleks sellel liikmeid rohkemgi, ent iga soovijat sinna lihtsalt ei võeta. “Akvarelli akvatooriumil” on esindatud 66 kohalikku ja kuus välismaa autorit. 23. november valiti avamispäevaks sellepärast, et mitmes riigis tähistatakse sel kuupäeval akvarellipäeva. Avatuks jääb näitus täpselt kuuks ajaks.
“Kohalikud autorid olid kõik esindatud kahe tööga, millest üks oli autoportree. Ja just autoportreed tegid minu meelest näituse huvitavaks, tuues sisse mingi hoopis teise dimensiooni. Meieni jõudis info selle kohta, et vaja on ka autoportreed, paraku liiga hilja,” ütles Eike Salu.
Nii esindavadki Eike loomingut Peterburi näitusel üks sireli- ja üks moonipilt ning Eike neljajalgse sõbra, kass Mausi portree, Gennadi loomingut aga kolmest pildist koosnev sari “Kaduvate rahvaste lood”, mis Peterburi näitusel autori suureks üllatuseks “Nägemuseks” ümber ristitud oli. Kas kogemata või poliitilisest ettevaatlikkusest (kaduva rahva all pidas Gennadi silmas oma rahvuskaaslasi karjalasi, keda Stalini-aegses Nõukogude Liidus sisuliselt genotsiid tabas), mine võta kinni. Eike tööd olid küll õigesti pealkirjastatud, ent see-eest oli temast endast saanud Eike Cali…
Apsud apsudeks, aga näituse avamistseremoonia oli Eike ja Gennadi sõnul väga rahvarohke ja pidulik. Tõsiakadeemilist õhkkonda süvendasid tunnustatud kunstiteadlaste sõnavõtud. Osalevaid kunstnikke aga mitte ainult ei esitletud, vaid kingiti igaühele neist karp Peterburis toodetud ja kogu maailmas hinnatud akvarellvärve ning kaks mahukat ja kõrgel trükitehnilisel tasemel näitusekataloogi.
Kuigi Jõgeva akvarellistid omas tagasihoidlikkuses näituse avamisel Peterburi akvarellistide omavahelistesse keskusteludesse eriti ei sekkunud, pidasid nii Eike kui Gennadi Peterburis käiku väga kasulikuks, silmaringi avardavaks ja vaimu rikastavaks.
“Juba see, kui nägid tohutut hulka akvarellist innustunud inimesi korraga ühes ruumis, oli omaette elamus,” ütles Eike.
Gennadi aga lisas: “Vene akvarellikoolkond on küll olnud väga tugev, ent teiste, näiteks Skandinaavia traditsioonide vaatevinklist liiga realistlik ja tumedaid toone kasutav. Ning eri autorite tööd on olnud tükati äravahetamiseni sarnased. Peterburi näitusel nähtu viitas sellele, et vene akvarellistide töödessegi on tulnud rohkem individuaalsust ning skandinaavialikku kergust ja minu silma see igatahes rõõmustas.”
RIINA MÄGI
