Sama teevad Silja Line’i, Viking Line’i ja teistegi firmade samas kandis liikuvad laevad. Põhjus on lihtne: kuuludes küll Soome riigi koosseisu, õnnestus autonoomsel Ahvenamaal erinevalt Soome emamaast välja kaubelda õigus jätkata tax-free kaubandust ka Euroopa Liidu tingimustes. Ja tax-free poode võib edasi pidada ka liinilaevadel, mis kasvõi veerand tunnikski mõnes Ahvenamaa sadamas randuvad.
Ahvenamaa võtab meid esialgu vastu vihmaudusena, kuigi kirjade järgi olevat see kõige päikesepaistelisem paik Soome riigi territooriumil. Hiljem asi õnneks paraneb.
Tutvumist Ahvenamaaga alustame Mariehamni Läänesadamas seisvast vanast purjelaevast Pommern ? maailma suurimast täisvarustuses säilinud purjekast. See tähendab alustamist päris õigest “otsast”: Ahvenamaa ajalugu on tihedalt seotud meresõiduga. Ja kunagi sõideti merd just purjelaevadel.
1903. aastal ?otimaal ehitatud ning kakskümmend aastat hiljem Ahvenamaa kuulsa reederi Gustaf Eriksoni omaks saanud neljamastiline Pommern on 95 meetrit pikk ja tema tõelisest suurusest saab aimu siis, kui laskuda trümmi, kus kunagi paiknesid kaubakastid või -kotid. Praegu on Pommern muuseum: hästi kujundatud, aga mitte ülearu “klanitud”. Just selline, kus elustuvad lapsepõlves loetud mereteemalised seiklusjutud.
Tegelikult on sealsamas Läänesadamas asuv Ahvenamaa meremuuseumgi kujundatud kui fragment laevast. Muuseumis ripuvad aukohal selle kandi kuulsate reederite portreed. Ja jõukad laevaomanikud pole Ahvenamaalt kadunud ka tänapäeval: kui 26 000 ahvenamaalast moodustavad Soome viiemiljonilisest elanikkonnast vaid tühise osa, siis Soome laevastiku kogutonnaa?ist kuulub ahvenamaalastele tervelt 25%.
Meresõit ja strateegiliselt atraktiivne asend on Ahvenamaa palgejooni kujundanud aastasadu. Aktiivne ülemere-suhtlus välismaailmaga tegi Ahvenamaa talupojad ettevõtlikumateks ja isepäisemateks kui sisemaa-talupojad. Vintskust lisas neile veelgi valitsejate pidev vahetumine: Ahvenamaa on tunda saanud Rootsi kuninga, Vene tsaari ja teab veel kelle kätt. Ses osas peaksid eestlased ja ahvenamaalased üksteist imehästi mõistma?
Nn vene aega meenutavad Ahvenamaal näiteks 1827-1829 ehitatud uhke Eckerö tolli- ja postimaja. Eckerö saar oli nimelt kunagi Vene riigi läänepoolseim tollipunkt ning seepärast ehitati sinna, väiksesse Storby külla uhke hoone, mis pigem mõne suure linna raekojaks sobiks. Bomarsundi ehitas Vene riik aga võimsa merekindluse, mille Inglise ja Prantsuse laevastik Krimmi sõja päevil, 1854. aastal puruks pommitasid ning mida pole hiljem taastatudki. Ühest küljest polnud sellel mõtet, teisest küljest poleks seda tohtinudki: Krimmi sõja lõpetanud Pariisi rahuleping sätestas, et Ahvenamaast peab saama demilitariseeritud piirkond.
Bomarsundi kindlusse me, tõsi küll, ei jõudnudki, küll aga õnnestus allakirjutanul Mariehamni kunstimuuseumis näha Alandsbankenile kuuluvat kollektsiooni Bomarsundi lahingut kujutavatest joonistustest ja litograafiatest. Krimmi sõda oli nimelt üks esimesi ülemaailmse kõlapinnaga meediasündmusi, mille puhul suured väljaanded oma reporterid ja kunstnikud (fotograafe siis ju veel polnud!) kuumematesse sündmuspaikadesse saatsid.
Nagu enamik teisi turiste, piirdume ka meie n-ö mandri-Ahvenamaa ehk suuremate ja kompaktsemalt paiknevate ning sildadega ühendatud saarte kaemisega, imetledes sealseid maalilisi väikekirikuid ja armsaid rootsipunaseid maju. Tegelikult koosneb aga Ahvenamaa rohkem kui 6000 saarest ja õige pildi sellest omapärasest arhipelaagist saab ilmselt alles siis, kui võtta ette merereis kaugemale merre tipitud maalapikestele. Ainult et siis peaks vist enne rootsi keele selgeks õppima, et kohaliku rahvaga juttu puhuda saaks: soome keelt Ahvenamaal peaaegu ei räägita ja ega vanemad inimesed pane vist inglistki.
Meie imetleme punagraniidiseid kaljusaarekesi vaid Silja Europa tekilt: see ebameeldivalt Estonia hukku meenutav, aga muidu kena laev viib meid Mariehamnist Turusse, kust jätkame peagi juba koduteed.
Mis aga ahvenatesse puutub, siis nendega me Ahvenamaal ei kohtugi. Ja tõtt-öelda ongi viide ahvenatele vist ainult selle saarestiku soome- ja eestikeelses nimes.
RIINA MÄGI
