|
|
Mai alguses leidis üks Jõgevamaa detektoristide klubi liige kodukandi lähistel asuvat põldu metalliotsijaga seirates hilisviikingi aegse aarde. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on omaaegse ohvrikohaga, mille lähedalt tuli päevavalgele ka sepikoja ase. |
Aarde leidnud mees ei soovi oma nime avalikustada ning tema eest oli nõus kõnelema meie maakonna detektoristide klubi juhatuse liige Ain Alatsei. “Leidja rääkis, et otsustas oma kodu lähistel asuva põllu lihtsalt huvi pärast üle käia. Seda oli hakatud üle pika aja taas kündma ning seetõttu mõtles ta metalliotsijaga proovida, mis välja tuleb.”
Pärast mõne eseme leidmist teavitas mees sellest kohe klubi ning Ain Alatsei andis leiust omakorda teada muinsuskaitseametile.
Edasi tegelesidki leiupiirkonnaga muinsuskaitseametnikud ning järeluurimist juhtis Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi arheoloog Mauri Kiudsoo koostöös Jõgevamaa detektoristidega.
Esindatud paljude maade mündid
Põldu seirates leiti viikingiaegseid münte, käe- ja kaelavõrusid, sõlgi ja ka hobuseluid. “Omaaegse madalsoo turbakihist avastatud leid koosneb kahekümne ühest hõberahast, millest osa kuulusid algselt ühe varasema, tõenäoliselt juba esimese ja teise aastatuhande vahetuse paiku valmistatud viikingiaegse ehte koosseisu. Viimati mainitud asjaolust andsid tunnistust mõnede müntide külge ühendatud Eesti leiumaterjalis haruldased hõberõngad. Ohvriaarde müntide seas on esindatud nii Araabia kalifaadi dirhemid, Bütsantsi keisririigi milreesid kui ka anglosaksi ja Saksamaa valitsejate ning Sigtuna rahapaja vermingud. Hiliseimate aardesse kuuluvate müntide abil, mis on valmistatud 11. sajandi neljandal veerandil, on võimalik määrata leiu veekogusse heitmise varaseim võimalik aeg,” kirjeldas aaret arheoloog Kiudsoo.
Veel märkis ta, et ka varem on muistse Kesk-Eesti maakonna Vaiamaa (ehk Vaiga) territooriumilt sama ajastu hõbeaardeid leitud, kuid viimane muuseumikogudesse jõudnud leid avastati piirkonnast enam kui seitsekümmend aastat tagasi. Mis puutub aga leiu konteksti, siis see on üldse esimene Eestist avastatud ning teaduslikult uuritud hilisviikingi aegne ohvriaare.
Leidja ise ei olnud kohe kindel, et tegemist on niivõrd väärtuslike esemetega. Samas on tal olemas detektoristi otsinguvahendi luba ja ta on läbinud vastava koolituse, et tunda ära kultuuriväärtuslik leid. Ain Alatsei aimas kohe, et tegemist võib olla väärtuslike esemetega, kuid keegi neist ei arvanud, kui tähtis on ajaloo seisukohalt leid ja selle avastamise piirkond.
Leiukoha asupaika ei avaldata
Aardeleidudega seonduv on riiklikult reglementeeritud. Pärast seda, kui leiust on muinsuskaitseametisse teatatud, on leidjal võimalik valida, kas ta taotleb selle eest leiuautasu või leiu endale jätmist. Pärast leiu üleandmist riigile taotletakse üldjuhul leiuautasu ja nii toimis ka Jõgevamaalt aarde leidnud mees.
“Leiuautasu puhul näeb praegune seadus ette, et riik võib maksta leidjale kuni sada protsenti esemete väärtusest,” kommenteeris Alatsei.
Et aardeleiukohas ei hakkaks tegutsema halbade mõtetega aardeotsijad, siis leiu asukohta ei avalikustata.</span>
“Seadus näeb ette, et ilma loata ei tohi kultuuriväärtuslikke esemeid otsida. Kui otsinguvahendi loata detektorist satub juhuslikult kultuuriväärtusliku eseme peale, siis peab ta sellest teavitama muinsuskaitseametit ning sanktsioone ei tohiks kaasneda. Siiski, kui tuleb välja, et keegi on jätnud aardeleiust või muust kultuuriväärtuslikust esemest teavitamata, siis võidakse seda käsitleda näiteks riigi vara riisumise paragrahvi järgi,” rääkis Ain Alatsei.
Ta lisas, et algajail metalliotsijate soetajatel on kõige kindlam viia end kõigepealt teemaga võimalikult hästi kurssi, uurides näiteks internetist materjale.
“Mõistlik on siiski läbida koolitus ja hankida detektoristi otsinguvahendi luba. Nii on juba lihtsam toimetada ning otsingud on seadusega kooskõlas.”
i
EILI ARULAi
