Homme 30 aastat tagasi, 23. augustil 1989, Tallinnast Riia kaudu Vilniuseni kulgenud Balti Ketis väljendati Baltimaade vabadustahet ning juhiti tähelepanu Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud Molotov-Ribbentropi paktile ja nende salaprotokollidele, mille tagajärjel NSV Liit okupeeris ja annekteeris Eesti, Läti ja Leedu.
670 kilomeetri pikkuses inimketis seisis ligi kaks miljonit inimest, mis oli 25 protsenti Eesti, Läti ja Leedu toonasest elanikkonnast. Kindel teelõik oli Balti Ketis täita ka jõgevamaalastel. Nüüdseks UNECO maailmamälu registrisse valitud ainulaadset, jõulist ja emotsionaalset sündmust mäletatakse hästi tänaseni.
Idee korraldada Balti Kett tuli Eestimaa Rahvarindelt, omaalgatuslikult organisatsioonilt, mille moodustamiseks tegi 13. aprillil 1988. aastal Eesti televisiooni saates „Mõtleme veel” ettepaneku toonane konsultatsioonifirma Mainor teadusdirektor Edgar Savisaar. Konkreetne algatus aktsiooni läbiviimiseks tuli Eestimaa Rahvarinde esinduselt 15. juulil 1989 Pärnus toimunud Balti nõukogu esimesel koosolekul.
Inimesed tulid kaasa
Jõgeva rajoonis oli Balti Ketile registreerimise peakoordinaator piirkondliku Rahvarinde eestseisuse üks liige, Eestimaa Rahvarinde programmikomitee liige Aare Vildak, kes töötas teenindusettevõttes tootmiskoondis Jõgeva keskastme juhina.
„Registreerimiseks helistati minu töötelefonile. Mul oli töölaual mitmel masinakirja lehel kokku pandud plaan, kus kilomeetrite kaupa kirjas, kui palju inimesi ühest või teisest Rahvarinde tugirühmast või üksikisikutena tulemas. Rahvas tuli Balti Keti mõttega väga hästi kaasa. Paljud, kes ise tulla otsustasid, võtsid kaasa ka oma pereliikmeid, sugulasi, sõpru kolleege jne. Paljud asutused ja ettevõtted andsid Balti Ketile sõitjate kasutusse oma bussid ja autod. Meeleolu oli ülev ja lootusrikas. Eks aktiivselt tegutsema mõjutas soov Eesti iseseisvumiseks, milleks taheti nõukogude korrast lahti saada,” meenutab Vildak.
Balti Ketis seismiseks oli igal regioonil oma koht. Jõgevamaalased seisid Rapla ja Paide rajooni piiritähisest 8,4 kilomeetrit Türi poole jääval lõigul kuni raudtee ülesõidukohani. „Seal läheduses oli Looritsa bussipeatus ja väike saekaater,” räägib Vildak, kelle ülesandeks oli korraldada, et Jõgevamaa oma etteantud lõigu inimestega täidaks. Vahemaa läbimiseks andis üks mõtteerksamaid ja tegusmaid rahvarindelasi Viktor Meister (kauaaegne Adavere põllumajandusjuht) Vildaku käsutusse raadiosidega varustatud Niva.
„Maanteel tekkinud liiklusummikute tõttu ei jõudnud kõik seltskonnad õigeaegselt kohale. Nii oli mõneski kohas inimesi vähem ja võis tekkida raskusi seista nii, et oleks võimalik kätest kinni võtta. Kaks Rakvere rajooni bussi olid samuti liiga kauaks teele jäänud, mistõttu nende ettenähtud ketilülisse jõudmine osutus küsitavaks. Nii kutsusime need reisijad jõgevamaalaste rivisse.
Vajaduse tõttu kiiresti mõelda ja tegutseda kippus ununema mõnigi pisiasi. Näiteks olin auto katusele unustanud oma vihmavarju, mis katuselt maha pudenes. Enne täistundi oli tarvis kontrollida, kas read korras ja nii ma ei pannud varju katusel tähele. Kui ülevaatuse sõit sõidetud, andsid lahked inimesed mulle pisut räsida saadud varju tagasi,” jutustab Aare Vildak.
Ketile sõideti peredega
Balti Keti kordaminekusse panustasid mitmed Jõgevamaa Rahvarinde juhtivtegelased. Nagu tootmiskoondise Jõgeva jurist Reet Laul, kelle kabinetis peeti enamus Rahvarinde koosolekuid. Samuti tugirühmade volinikud Airi Rütter Jõgeva kultuurimajast, Taisto Liivandi Jõgeva I Keskkoolist , Meelis Pauklin Jõgeva haiglast, Mihkel Vaher Jõgeva elektrivõrkudest, Helmut Ilves Jõgeva Metsamajandist, Toivo Urmet Jõgeva Teede Remondi ja Ehituse valitsusest, Udo Vellend Põltsamaa EPT-st.
Liikumisse panustas mitmekülgselt ka toonane tormalane Mercedes Merimaa, kes oli Jõgevamaa Rahvarinde eestseisuse liige ja töötas maavalitsuses juhtival kohal arengu ja planeeringu alal.
„Kui olid vaja mõnda programmi koostada, tuli Mercedeselt alati tõhus abi,” ütleb Vildak.
Vahemärkusena lisas ta sedagi, et Jõgeva teenindusmaja katusele (tänane Jõgeva vallavalitsuse hoone) katusele heisati ka üks esimesi sinimustvalgeid lippe Jõgevamaal. Heiskasid Aare Vildak ja metallimees Evald Märss, kes oli valmistanud ka lipumasti.
Balti Keti ja Rahvarinde tegevust tervikuna käsitlevate informatsioonide ja üleskutsete avaldamisele aitas igati kaasa ajaleht Vooremaa.
„Meie oma meheks „Havannas” oli asetoimetaja Gunnar Isotamm, kes oli julge ja eestimeelne ajakirjanik.”
Aare Vildakul olid Balti Ketis kaasas abikaasa Anu ja tütred Aile ja Agle. Nendest noorem Agle Mandre kirjutas gümnaasiumi lõpuklassis ajalooõpetaja Eino Veskise juhendamisel ka seda perioodi käsitleva uurimustöö, kus oluline osa oli vahetutel elamustel.
Aare Vildaku jaoks leidis järgmisel päeval pärast Balti Keti toimumist aset kurb sündmus: Tallinnas hukkus liiklusõnnetuses tema isa, tunnustanud Jõgeva elektrimees Endel Viljamaa.
Omaaegne rahvarinde Kuremaa sovhoostehnikumi tugigrupi juht Uuno Laul märkis, et selles paigas elati laulva revolutsiooni sündmustele erksalt ja osavõtlikult kaasa.
„Õpetajad ja põllumehed on ju alati ühiskonnaelust huvitatud olnud ja seda analüüsida osanud. Balti Ketile sõitmiseks saime kokku bussitäie rahvast. Ise sõitsin ketile oma sõiduautoga koos pereliikmetega. Tee oli autosid täis. Nii ei jõudnudki me päris sinna kohta, kus me pidime olema. Meelde on jäänud ka topeltread,” meenutab Uuno Laul.
Näitas rahva meelsust
„Eks see rahvusvaheline sündmus näitas ikka väga tugevalt Eesti rahva meelsust, sest sellega tuldi hoogsalt kaasa. Pärast Balti Keti toimumist tulid aga NSV Liidu keskvõimudelt direktiivid, mis ähvardasid Baltimaade rahvaid. See võis tähendada sõjalist võimu, liikumisvabadust, polnud välistatud ka uued küüditamised. Õnneks jätkus aga siiski pööre vabaduse ja iseseisvuse suunas,” lisab Laul.
„Laulva revolutsiooni ajal suurenes poliitikahuvi Vaimastvereski. Koguti allkirju mitmele pöördumisle. Majand organiseeris ka bussi Balti Ketile sõiduks. Teele asus terve bussitäis inimesi. Ketis seisime Kolu ja Käru vahel, seda paljudele inimestele tundmatut teeosa ümbritsesid metsad. Kõik oli aga nii põnev ja meeleolu ülev ning lootus Eesti vabanemisele suurenes tunduvalt. Võtsime Balti Ketile kaasa võileibu ja mahla,” meenutavad arst Malle Koppa ja topisemeister Hillar Koppa. Nemadki olid Balti Ketis koos poja ja tütrega.
Maie Malt tänasest Mustvee vallast Hallikult meenutab: „Mina käsin Balti Ketis koos oma mehe ja pojaga. See eriline sündmus on mul väga hästi meeles. Rahvast oli väga palju, saime hoida käes kinni, vahekohti polnud. Koos olid eestlased, lätlased ja leedulased, kes tahtsid, et nende maad saaks vabaks.”
„Mina sõitsin Balti Ketile Jõgeva KEK-i bussiga. Meeleolu oli isamaaliselt ülev. Meelde on jäänud ka inimketi kohal sõitnud helikopter,” räägib tänane ettevõtja Kaido Lehtla.
Esimene Jõgeva maavanem Priit Saksing osales Balti Ketis koos abikaasa Aita ja poegade Marko ja Marekiga. „Rahvuslik meeleolu ja rahva väga tugev ühtehoidmine on senini hästi meeles. Maavalitsuse hoiak Balti Ketti oli poolehoidev ja toetav,” lisas Saksing.
„Tiheda liikluse tõttu meie oma seltskonnaga päris sihtkohta ei jõudnudki. Võtsime käest kinni ja tegime ise keti. Olime rõõmsad, sest uskusime Eesti vabanemisse,” tuletas kolmekümne aasta taguseid aegu meelde Jõgeva käsitööpoe omanik Eha Alt.
JAAN LUKAS
