Augustist oktoobri lõpuni kestval karujahihooajal tohib Jõgeva maakonna jahimaadel küttida kuni viis pruunkaru
Kui mullu ja 2004. aastal ei tabatud neljast lasta lubatud karust ühtegi, siis tänavu on jäänud kasukata juba kolm mesikäppa. Jõgevamaa on küllaltki karurikas: ulukiloenduse andmetel elab siin 70 pruunkaru, kellest nii mõnigi käib mesitarusid, heina- ja silopalle lõhkumas, kaera- ja nisupõlde kahjustamas või taludele ja loomakasvatusfirmadele muul moel kahju tegemas. Karujaht ongi lubatud vaid jahiulukikahjustuste piirkonnas, kahjustusi on meil registreeritud aga maakonna kõigis viieteistkümnes jahipiirkonnas.
Eelmise nädala esmaspäeva ja neljapäeva öösel käisid karud maiustamas Saare vallas Maardla külas. Tõnu talust olid nad viinud ühe mesitaru hoopis kaugele, sellest kõik kärjed välja võtnud ning tühjad raamid ilusti ritta seadnud. Jälgede järgi oli näha, et mesilas käis matti võtmas 13 sentimeetri laiuse esikäpaga suur karu koos kolme pojaga. Maardlas läks karude nahka kakskümmend mett täis kärge.
Tallu tulnud mesikäpp tegi hädakisa
Tabivere vallas Patastel tuli karu Saarepera tallu hommikul kella kaheksa paiku. “Olin lehma karjamaale viinud ja hakkasin kuuris elektrisaega puid lõikama. Kui sae seisma jätsin, kuulsin mingit kaeblikku ininat. Mõtlesin, et lehmal on midagi viga, ja läksin kuuri taha vaatama. Lehm sõi rahulikult hoopis teisel pool, hääl kostis aga mujalt. Läksin hääle suunas: sõbrake Ott, või kuidas teda kutsuda, trampis mu rabarberipõõsas ja vehkis mõlema esikäpaga. No, eks mesilinnud olid talle valu teinud ja mõni silma või ninna läinud. Kui karu mu “indiaanlasekisa” kuulis ning mind silmas, pani ta kohe plehku. Oli teine üsna väike karu: turjast vast nii 60-70 sentimeetrit kõrge, aga kui püsti tõusis, siis oli umbes minu pikkune,” jutustas Enno Kingumets. Karudega on ta kohtunud varemgi kuuel või seitsmel korral, seda küll rohkem Ida-Virumaal, kuid ta on neid näinud ka Maarja ja Särje teeäärsetes metsades. Kevadel märkas ta, et Patastest läbi käinud karu oli neli kuklasepesa laiali koukinud.
Karu veel kõhnuke
Tänavu kütiti esimene karu 6. augustil Aidu jahipiirkonnas, looma sai kätte jahiseltsi “Ott” liige Valdis Mänd. Teise karu tabas 10. augustil Põltsamaa jahiseltsi Saduküla sektsiooni mees Kaimo Karu ja kolmanda Kullavere Jahiühistu külaliskütt Alfredo Hispaaniast. Tema tabatud isakaru ongi senitabatutest suurim: loom kaalus 214 kilo, tüve pikkuseks mõõdeti 215, turja kõrguseks 103 ja esikäpa laiuseks 16 sentimeetrit. Spetsialistide esialgsel hinnangul on looma mustjaspruun nahk ja suur kolju jahitrofeena koguni kuldmedali väärilised. “Mehel vedas. Alfredo oli Järvamaal soku- ja kitsejahil, kuid kui sai teada, et meil on pakkuda karulaskmisluba, sõitis siia. Kohe esimesel õhtul, kui ta läks koos jahiühistu jäägri Üllar Viesemanniga Kiigutaja jahikantslisse karu passima, trehvas karu laskekaugusele ja mees tabas teda esimese pauguga täpselt südamesse. Tunamullu, kui me viimati karu lasksime, tuli kütil peaaegu kuu aega õhtust hommikuni kantslis kükitada, alles siis õnnestus tal 220 kilo kaalunud loom kätte saada,” rääkis jahiühistu esimees Valentin Kulikov. Seekord tabatud karu oli küll suurem, kuid kaalult veidi kergem. “Imestasime, et nõnda suurel loomal on väga vähe rasva. Mõtlesin, et ehk põeb mõnda haigust. Kontrollisime ja lasksime teha laborianalüüsid, loom oli terve nagu purikas. Ju siis tänavune sügis kestab veel pikalt, et karu pole tahtnud kasuka alla talveks rasva koguda. Aga mine tea, ehk oli ta liiga kõvasti pulmas jooksnud ja oma rasva kulutanud – juunis ja juulis on karudel jooksuaeg,” arvas veterinaararst Valentin Kulikov.
ARDI KIVIMETS
