„Tegeleme peamiselt linnakeskkonnas või mujal inimtegevuse tõttu hätta sattunud metsloomade aitamisega. Nii päästmise, ravi kui ka rehabilitatsiooni ja vabastamisega nende loomulikku elukeskkonda,“ rääkis Eesti metsloomaühingu Jõgevamaa piirkonna juht Merit Põld.
Eesti metsloomaühing (EMLÜ) on 2017. aastal asutatud metsloomi aitavate inimeste katusorganisatsioon. See korraldab infovahetust, sõlmib lepinguid ja koordineerib koostööd teiste organisatsioonide ja ametiasutustega. Ühingul on üle-eestiline hoiukodude võrgustik ning kontaktid paljude Eesti veterinaaride ja valdkonna ekspertidega.
Peale abivajavate või vigastatud metsloomade aitamise tutvustab ühing oma tegevust laste- ja haridusasutustes. Samuti tellib uuringuid ja analüüse, kogub andmeid metsloomade paiknemise, vigastuste põhjuste, haiguste, ravi ja muu kohta ning osaleb asjakohastes uurimisprogrammides.
Ühing tegutseb vabatahtlike ja annetuste toel ning teeb tihedalt koostööd keskkonnaametiga.
„Tegeleme ainult nende loomadega, kes on inimtegevuse tõttu hätta sattunud või vigastatud ja satuvad inimese teele. Metsa ei lähe me kedagi otsima, vaid laseme loodusel oma tööd teha. Inimeste asi on see seepärast, et inimene on kolinud sinna, kus loomad on kogu aeg elanud,“ selgitas Põld.
Igaüks saab panustada
„Taustalt on meie seltskond mitmekesine. Ühingusse kuuluvad eelkõige need, kes tahavad ja on valmis panustama. Hea, kui on mitme eriala inimesi, sest õpime ikka kogemustest ja mõnel on neid juba nii palju, et saavad juhendada teisi,“ ütles ta.
Praegu on metsloomaühingul kontaktid umbes saja inimesega üle Eesti. „Mõned on aktiivsed, mõned lihtsalt toetavad, mõned abistavad transpordiga. Tallinnas on olnud palju teateid hättasattunud loomadest ja on ka neid, kes on valmis abistama, kasvõi transportima looma mõnda vaiksemasse piirkonda,“ rääkis Põld. Ta toob näiteks linnupojad, keda on ravitud ja kes on niipalju kosunud, et neil on elulootust.
Kui on võimalus, saadetakse linnud suurema koormusega piirkonnast rahulikumasse kohta edasi, et tiheasustuses oleks suurem võimekus uusi abivajajaid vastu võtta.
„Igaüks saab panustada vastavalt võimekusele. Iga vabatahtlik peab läbima keskkonnaameti koolituse, et ta teadmatusest loomadele rohkem kahju ei teeks. On ka neid vabatahtlikke, kes on telefonivalves või aitavad muud moodi, kui ei ole järjepidevalt aega loomade eest hoolt kanda,“ rääkis ühingu piirkonnajuht.
Eri võimalused aidata
„Inimene helistab meile, kui leiab vigastatud looma või linnu. Enamasti tahame kõigepealt videot või pilti, et aru saada, mis olukorras loom on. Kui võimalik, palume hädalise mõneks ajaks enda juurde jätta, et oleks näha, mis edasi saab. Näiteks, kui lind on lennanud vastu akent, vajab ta toibumist ja turgutamist ainult vaikses kohas ning inimene saab proovida ta ise uuesti õue viia.
Kui see ei õnnestu, võtame tegevuse üle. Palume linnu või looma enda juurde jätta ainult siis, kui teda on vaja kõigest veidi aega jälgida ja kui inimene ise soovib. Kui on tõsine vigastus, on viimane variant halastussurm. Selleks tuleb leida kliinik ja korraldada kõik võimalikult ruttu,” selgitas Põld.
Õnnelikumal juhul, kui loom vajab ainult ravi või kosutust, uuritakse, kas leidjal on võimalik sellega ise tegeleda.
„Kui inimene on nõus pakkuma hoiukodu ühele loomale, lisame ta sõnumigruppi, kust saab nõu, toitmis- ja hooldusjuhiseid. Kui ta pole selleks valmis, otsime vabatahtliku võimalikult lähedalt, meil on piirkonnajuhid igas piirkonnas. Võimaluse korral palume inimeselt transpordiabi. Hoiulised, kelle puhul on näha, et tema toibumiseks ja raviks kulub kauem aega, jaotame ikkagi endi vabatahtlike vahel.
Põllu sõnul pole vähe neid, kes on leitud looma enda juurde jätnud, kiindunud ja tulevadki vabatahtlikuks. „Paraku on ka teisi, kes imestavad, et miks me viie minutiga kohal pole. Aga teeme seda oma palgatöö või pere kõrvalt,“ selgitas Põld.
Jõgeva vabatahtlikud
Loomad, kes on ühingu vabatahtlikelt saanud ravi ja kosutust, vabastatakse niipea kui võimalik.
„Kui loom on vabastamisealine ja selleks valmis, teeme loomale eluspüügi testi, mis näitab, kas loom või lind saab aedikus endale eluks vajaliku toidu kinni püütud. Kui saab hakkama, pääseb loodusesse. Et neil inimesehirm ära ei kaoks, on põhimõtteks minimaalne kontakt. Ainult toit ette ja haavaravi, muul ajal teda puudutada ei tohi. Noor loom saab oma toidu lühikeste ajavahemike tagant, aga ka nendega tuleb minimaalselt kontakt hoida,“ ütles Põld. Tema sõnul pole näiteks vabastatud värvulised siiani kellelegi koduloomaks jäänud ega kiindunud. Ühingu vabatahtlikke aitavad konsultandina mitme loomaliigi eksperdid.
„Kõige parem on lindude puhul nn pehme vabastamine. Lind on pärast kosumist ja lennuharjutusi toas, õues aedikus. Hiljem jäetakse aedik lahti, nad saavad ära käia ja tagasi tulla ning harjuda tasapisi iseseisva eluga. Samamoodi on meie hoiukodudest vabadusse läinud näiteks oravad,“ kirjeldas Põld.
Merit ise kolis perega Tallinnast Jõgevale kahe aasta eest. Metsloomaühingusse ta siis veel ei kuulunud, kuid kogemus mõne metsloomaga oli juba olemas. Ta pakkus ennast siiakanti abistama ja vajaduse korral aitab ka Tartus, kus elavad ta vanemad.
Jõgevamaa ühingul on peale tema veel kolm vabatahtlikku, kellest üks töötab Elistvere loomapargis, üks vanem proua on nõus tegelema lindudega ning hiljuti võttis ühendust noormees Jõgevalt, kes soovib samuti vabatahtliku tööga tegeleda.
„Loomulikult huvitavad meid inimesed, kes saaksid pakkuda hättasattunud metsloomadele abi,“ ütles Merit.
Ettevaatust lõkkega
Samas on tal kevadel palve kõigile, kel väljas tegemist. Eriti neile, kes kavatsevad põletada talvel kogunenud rämpsu. „Lõkkematerjal tuleks koguda tulevase lõkkekoha kõrvale hunnikusse ja tõsta see jaokaupa ümber alles lõket tehes, sest seal all võib keegi veel talveund magada või olla sinna juba pesa teinud,“ pani Põld inimestele südamele.
Igal aastal on tulnud ühingul aidata jänese- või siilipoegi, kes on nii viga saanud. Ka on inimesed hakanud sel aastal varem oma suve- või maakodudesse naasma. On vaja veenduda, et keegi pole teie korstent või ahju pesapaigana kasutanud.
Igal kevadel peavad ühingu inimesed veenma jänesepoja leidnud inimesi, et loom tuleb rahule jätta.
„Kui loom pole nähtavalt vigastatud, siis jätke ta sinna, kust ta leidsite, ema tuleb teda õhtul toitma,“ tuletab Põld meile jälle meelde.
Ikka on neid, kes tahavad üksiku loomapoja kaasa võtta, sest ta paistab olevat hädas. Enamasti on loomalastega kõik korras, kui pole just nähtavat vigastust. Nende ema on läinud lihtsalt süüa otsima ja tuleb poja kutse peale kohale. Muidugi tasuks näiteks järgmisel päeval veenduda, kas ema on käinud ja oma poja teise kohta liigutanud. Kui loomalaps on endiselt samas kohas, on muretsemiseks juba veidi põhjust.
Ja ikka ja jälle on inimesi, kes annavad metsloomadele ja lindudele lehmapiima. Sellised hoolealused on enamasti meie juurde jõudes väga kehvas seisus ja nende päästmiseks tuleb teha topelt tööd.
ANDRA KIRNA
2019. aastal esitati EMLÜle 3289 teadet hädas metsloomast või -linnust. Veerand helistajatest sai nõu ja lahendas probleemi ise, ülejäänud juhtudel sõitis sündmuskohale vabatahtlik.
Aidati 1141 looma.
Neist oli II kategooria kaitsealuseid loomi 45 (nahkhiir, viigerhüljes) ja III kategooria kaitsealuseid loomi 30 (hallhüljes, rästik, saarmas, nastik, kärnkonn).
Aidati 2148 lindu.
Neist oli I kategooria kaitsealuseid linde 3 (väikepistrik, kalakotkas, merikotkas), II kategooria kaitsealuseid linde 33 (kanakull, metsis , karvasjalg kakk, jäälind, merivart) ja III kategooria kaitsealuseid linde 162 (valge toonekurg, kodukakk, raudkull, sookurg, värbkakk, suitsupääsuke, hiireviu, valgepõsk lagle, hallrähn, händkakk, teder, tõmmuvaeras, herilasviu, loopistrik, ristpart, rukkirääk, tuuletallaja, kühmnokk-luik)
Jõgeva maakonnas oli 39 abivajajat.
