1. novembril möödus Eesti piirivalve loomisest 98 aastat ja taasloomisest 30 aastat. Jõgevamaalt pärit mehed meenutavad seda aega, kui nad asusid noortena kõigepealt Remniku õppekeskusesse väljaõppesse ja hiljem teenisid oma aega Lõuna-Eesti piiripunktides. Mõned neist jäid ka üleajateenijateks.
1. novembril 1990 määras valitsus kindlaks 27 alalist kontrollpunkti ja seda päeva peetakse Eesti piirivalve taasloomise aastapäevaks.
Piirivalve taasloomine algas ränkades tingimustes ja keerulistes siseriiklikes oludes. Taassünnile andis tõuke rahvaalgatuse korras Eesti Kodukaitse loomine vastuseks interrinde rünnakule valitsuse vastu Toompeal 1990. aasta 15. mail. Piiri valvamine algas vabatahtlikkuse alusel formeeritud isikkoosseisuga ning piirivalvuri professiooni kujundamine toimus paralleelselt piirivalveteenistuse arenguga.
Remniku teise lennu koosseisus
20. septembril 1990 moodustati riigiminister Raivo Vare juhtimisel majanduspiiri kehtestamise komisjon, mille eesmärk oli võtta Eesti ida- ja lõunapiir majanduspiiri valvamise ettekäändel oma kontrolli alla. Kodukaitse esindajatena kuulusid komisjoni koosseisu Andrus Öövel ja Henn Karits.
Piirivalve jaoks oluline kuupäev saabus 1. oktoobril, mil Tallinnas alustati esimese piirivalvekursusega nimetusega Eesti Piir 1. Lõpetanutest valiti välja piiripunktide esimesed ülemad ja inspektorid.
Valitsuse korraldusega loodi
15. oktoobril kodukaitse koosseisus majanduspiiri kaitseteenistus. Majanduspiiri seaduse võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu 22. oktoobril ja kolm päeva hiljem alustasid tööd majanduspiiri kontrollpunktid. Majanduspiiri kehtestamise eesmärgiks oli pidurdada riigile vajalike kaupade väljavedu ja tõkestada kuritegevust.
Esialgu toimus piirivalveteenistus ainult piiripunktides, kus tehti transpordivahendite ja kaupade saatedokumentide pistelist kontrolli.
Esimese põhilise piirivalvureid ettevalmistava koolina alustas 15. detsembril tegevust Remniku õppekeskus Ida-Virumaal, mis sai eeskujuks piirivalve järgmiste õppeasutuste ja piirivalvekooli loomisel. Õppekeskuse ülemaks määrati Johan Saar. Nelja tegevusaasta jooksul korraldati 12 kursust ning anti sõjaline piirivalvealane väljaõpe 2304 piirivalvurile.
1991. aasta kevadel oli meedias üleskutse, et vajatakse Eesti majanduspiiri kaitsjaid.
8. aprillil 1991 toimusid Jõgeval kehalised katsed piiriteenistusse astumiseks. Valiti ainult üheksa poissi Remniku õppekeskuse teise lennu koosseisu.
„Mina kuulusin Kodukaitsesse 1990. aasta lõpust ja tundus loomulikuna kandideerida,” tõdeb Taivo Tamm. „Tahtsin minna aega teenima, aga Nõukogude armeesse mind enam ei võetud ja koos sõbra Tarmo Eriksoniga panime enda nimed kirja ja saime ka katsetelt läbi.” Ka Kuido Kalm kinnitab, et see oli üks alternatiividest ajateenistusele ja toimus vabatahtlikkuse alusel.
„Mina sattusin piiriteenistusse sellepärast, et mu vanem õde nägi lehes kuulutust, kus kutsuti noori mehi piiriteenistusse. Käisin Jõgeval katsetel ja oligi Remnikule minek. Olin toona 19-aastane,” meenutab Kaupo Saul. „Väljaõpe kestis meil umbes kaks kuud. Alguses oli ikka väga raske. Tuli ju harjuda karmi distsipliiniga ja kõva trenniga.
„Remniku õppekeskus oli endise pioneerilaagri ala. Toit oli täitsa söödav, kuid elu sees pole nii palju putru söönud, eriti hirsiputru,” meenutab Aivar Lepik ja lisab, et kord oli range: „Piiriteenistus kuulus tol ajal Kodukaitse koosseisu ja turvas Rahvaliidu üritusi Sakala kultuurikeskuses. Remniku õppekeskusest viidi meid varahommikul Tallinnasse turvama, öösel tagasi. Järgmine hommik oli minu kord olla kompanii korrapidaja. Korrapidaja ülesanne on valvata ja anda au kasarmusse sisenejatele ja väljujatele. Korrapidaja laua taga asus veltveebli puhkeruum, kus oli mõnus koiku.
Olles eelnenud päeva reisist välja puhkamata, tekkis ahvatlus selles ruumis väheke puhata. Selle tagajärjel pidin õpetuseks veel 24 tundi korrapidaja abi olema ja kasarmut koristama.”
„Eks juba Remnikul vaadati, kes kellega sõbrustab ja läbi käib. Selle järgi jagati meid ära ka piiripunktidesse,” meenutab Kaupo Saul. „Mina sattusin koos Kuido Kalmuga Murati piiripunkti. Me ei olnud sellisest kohast varem kuulnudki. Piiripunkt oli toona ju majanduspiir. Elasime soojakutes ja söök toodi meile Haanja sööklast termosega. Kokku oli meid seal umbes 20 meest.
Murati piiripunkti tavaelu
Et Murati piiripunkt oli üks vana talukoht, siis oli meil olemas oma pesemisvõimalus, saun,” mäletab Kuido Kalm.
„Kütsime seda või siis käisime külas naabri juures pesemas. Selleks, et sinna pääseda, kulges meie tee korraks Lätist läbi. Kahjuks ei mäleta enam selle peremehe nime.”
Kaupol on meeles, et mehe nimi oli Janis: „Tal oli puudega köetav boiler. Oli lõbus mees. Nii me oma rutiinset elu elasimegi. Kuigi läbi sai elatud ka paar OMO-ni (vene keeles Отряд милиции особого назначения oli NSV Liidu ja on Venemaa Föderatsiooni miilitsa posti-patrullteenistuse eriettevalmistusega pantvangide vabastamise, õiguskaitseorganite töötajate turva- ja massiürituste valveüksused – toim) rünnakut. Kord tuli Luhamaa poolt üks vene numbrimärkidega RAF buss, millel olid akendest väljas automaaditorud, need olid suunatud meie poole. Loomulikult ta ei peatunud, vaid sõitis lihtsalt läbi. Hiljem selgus, et nad lihtsalt käisid vahepeal meile oma võimu näitamas. Meil ju relvi ei olnud, olid vaid kumminuiad.”
Kuido mäletab seika, kus hommikul soojaku uksest välja tulles oli õu relvastatud Vene soldateid täis. „Nad jõid rahulikult teed ja asja uurima minnes selgus, et Lätist on keegi kinnipeetavatest jooksu pääsenud ja neid saadeti piirile valvesse. Nii nad siis õuel ootasid.”
Meremäe piiripunkti tavaelu
Jõgevamaa poisse saadeti ka Meremäe piiripunkti, rühmaülemaks Tallinna poiss Marko Kattai. „Punkti ülemaks oli meil Eduard Ogonjan. Kuna meil relvi peale kumminuiade ei olnud, käisid OMON-i ohu ajal turvamas politseinikud, Makarovi käsirelvade ja Kalašnikovi automaatidega,” selgitab Aivar Lepik.
Meremäe piiripunktis oli tol ajal neli soojakut: vahi-, magamis-, söögi- ja punktiülema soojak.
Pesemisvõimalused piiripunktis puudusid. Sooja vett sai välikatlaga või gaasipliidil. „Korra nädalas käisime UAZ bussiga Vastseliina saunas,“ selgitab Tarmo Erikson, kes täitis punktis põhiliselt autojuhi kohustusi.
„Alguses käisime vahetustega söömas Meremäel sööklas, kuid hiljem saime tellitud toiduained Vastseliina sööklast ja valmistasime söögi siis juba ise kohapeal,“ kirjeldab põhiliselt kokana toimetav Taivo Tamm. „Teenistusgraafikus olid postil autosid ja reisijaid kontrollimas ja siis koristasid ja tegid süüa.“
„Piirkonnas käisime autoga patrullis ja eks sai ka osa aega magamisele kulutatud. Päevad kulgesid üsna tegusalt,” kinnitab ka Tarmo Erikson.
Taivo Tamm meenutab, et Meremäel sai kinos käidud ja Obinitsas diskodel. „Kui muidu läks tüdrukute pärast Meremäel kohalike poistega ütlemiseks, siis Obinitsas pidudel lahkheli korral lõid piirivalve poisid ja Meremäe omad Obinitsa noormeeste vastu seljad kokku,” meenutab Taivo.
„Oli ilus suve varahommik. Olin postil ja märkasin, et Venemaa poolt tuleb Vene sõjaväe furgoonauto. Harjumusest hakkasin tõkkepuu poole astuma, kui märkasin et, lähenev auto ei võta hoogu maha. Ja siis oli juba hilja. Veoauto sõitis hooga tõkkepuu maha ja see lendas tagurpidi ja paiskas ka minu pikali. Jõudsin mõelda, et nüüd on see käes, et vist läheb jamaks. Märkasin, et auto peatus ja kaks Vene sõjaväelast tulid jooksuga minu poole. Üks nendest oli ohvitserivormis. Minuni jõudes kukkusid kulpi taguma ja vabandasid, et – išvinite, tormaša slamalis (vabandust, pidurid ütlesid üles). Üks võttis maast minu vormimütsi, kloppis puhtaks ja ulatas mulle. Toredad mehed olid,” meenutab Aivar Lepik.
Eesti Riiklik Piirikaitseamet moodustati valitsuse määrusega 8. aprillil 1991. Sama aasta kevadel pingestus olukord lõunapiiril ning kevad-suvel ründas ja rüüstas Riia OMON korduvalt Luhamaa, Murati ja Ikla piiripunkte sarnaselt Leedus ja Lätis toimunule. Rünnakud kulmineerusid 9. juuli hilisõhtul toimunud pommiplahvatusega Kodukaitse, piirikaitseameti ja hinnaameti majas Toompeal.
„Ei läinud meist mööda ka augustiputš. Murati piiripunkti poistega pandi meid Kadrioru lossi valvama, ainsaks relvaks jälle ainult kumminuiad. Meie olime lossis ja venelased teisel pool aeda soomukitega. Turvamehed ütlesid, et kui venelased ründavad, siis laske tuletõrjevoolikuga vett neile. Me ju saime ise ka aru, et ega meil mingit võimalust nende vastu ei ole, aga me olime ikkagi väga positiivselt meelestatud. Kui kuulutati välja Eesti Vabariik, siis meie olime Kadrioru lossis. Hea tunne oli,“ kirjeldab Kaupo Saul.
19–21. august olid Pärlseljal piirikaitsjate suvepäevad. Kõik noored piirikaitsjad toodi piirilt ära. „20.08.1991 väga vara hommikul äratati meid üles ning alguses arvasime, et toimub mingi trenn või väljaõpe, kuid küsiti, et kes tahab vabatahtlikult tulla ning sõidutati meid bussidega Tallinnasse,“ kirjeldab Taivo Tamm. „Meid, Jõgevamaa poisse, viidi Kadrioru lossi kaitsma. Alguses ei saanud me olukorra tõsidusest aru. Hommikul valges kumminui vööl ja raadiosaatja näpus, lossi väravat valvates, selgus, et öösel oli saabunud kaks või kolm veoautotäit Vene sõdureid, automaatidega ja kiivrid peas. Eks ikka tundsin hirmu ja põnevust läbisegi,“ kirjeldab Aivar Lepik, kes jäi üleajateenijaks veel rohkem kui kolmeks aastaks.
Tarmo Erikson töötas piirivalves kokku üle kuue aasta. Taivo Tamm on siiani abipolitseinik. Kõik mehed tunnistavad, et leidsid endale sellest ajast väga head sõbrad ja suhtlemine kestab mõnedega neist siiani. Korraks kõik taas kokku saada tundus meestele väga hea plaan.
Oktoobris tuli trükist põhjalik „Eesti piirivalve ajalugu 1918–2020“, mille avaldamine on osa piirivalve taasloomise 30. aastapäeva tähistamisest politsei- ja piirivalveametis.
ULVI TAMM
