Jõululaud on olnud alati aasta rikkalikuim, sest pühadeks pidi ju paremat toitu pakkuma. Külm aastaaeg võimaldas toitu ka pikemalt säilitada. Torma kandist on üles kirjutatud 1923. aastal järgmist: „19. sajandil oli liha haruldane toit ja seda söödi vaid pühade ajal. Jõuluks tapeti siga, tehti vorsti ja söödi liha. Jõululaupäeva öösel tõusti kella 1–2 ajal üles, söödi kartulisuppi lihaga, mis õhtul oli ahju keema pandud. Siis mindi kirikusse. Kirikust tulles toodi vorsti- ja lihapann koos õllekannuga lauale.“
Palalt on 1937. aastal meenutatud, et jõululaupäeva õhtul pandi vorstid lauale ja neid söödi 6–7 päeva vältel üks kord päevas. Märkusena, et enamasti valmistati verivorsti, kuid mõnes üksikus kohas ka valget tanguvorsti. Avinurme kandist on 1930. lõpus kirja pandud, et 19. sajandi alguse paiku, kui kartul oli veel haruldane, hoiti neid lakas märsi sees ja jõulude ajal küpsetati igaühele üks kartul.
Jõuludeks küpsetati ka paremat leiba: mitmel pool jõuluorikat ehk erikujulist leiba, rukkipüülist magushapuleiba ja nisuleiba, hiljem ka saia. Pruuliti õlut.
Seega võime öelda, et tänasel päeval klassikaliseks peetav jõululaua tuumik – sealiha, verivorst ja kartul on juba piisavalt pika ajalooga. Klassikaks peetav külmlaud on kujunenud välja 20. sajandi I poolel, mil elujärg hakkas paranema ning keedukursused pakkusid uusi toiduvalmistamisõpetusi.
Näiteks sült on olnud nii pulmatoit, ülestõusmispühade toit kui jõulutoit, ega muidu tõmmataks paralleeli pidulaua ja süldilaua vahel. 1930. aastatel lisanduvad mitmesugused magusroad ja magusad küpsetised, näiteks kringlid ning kaunistatud koogid. Kindlasti oli siin oluline roll linna eeskujul, et n-ö peenemad toidud ja lauakatmisviisid jõudsid üsna kiiresti ka taludesse.
Astume nüüd tänapäeva. Niimoodi kaetud jõululaud on üks võimalikest. Kui aga mõelda meie piirkonna toorainele ja tootjatele, siis täiesti võimalik. Siiski, täna võib olla juba hilja tootjate poole ühe või teise kauba saamiseks pöörduda, lisaks ka kättesaamisele kuluv aeg, kuid hea mõte maksab ka midagi ehk tasub jätta meelde järgmiseks aastaks või proovida ise teha. Tootjate puhul kehtib ikka see reegel, et toode on siis populaarne, kui keegi püüab seda järele teha.
Traditsiooniliselt kuulub jõululaua koosseisu tugevam pearoog pigem sealihast, enne ja pärast sobiv külmlaud ning lõpetuseks midagi magusat. Seevastu uusaastalaud võib olla mängulisem, sisaldada küll ka samu toite, mis olid jõululaual, kuid pearoog ei pea olema enam vaid sealihast, külmlaud on rikkalikum ning toitudes üldse rohkem fantaasiat. Oluline, et toitu on rohkesti, see on Eesti peolauale ju iseloomulik. Traditsiooniline jõuluõlu pole enam nii oluline kohustuslik komponent, pigem valitseb vabadus pakkuda seda, mis seltskonnale meeldib.
Tänapäeval tuleb arvestada ka erinevate dieetide ning toidueelistustega, kuid näiteks taimseid peolaudade alternatiive pakuti
juba 1930. aastatel, mil propageeriti üpris jõuliselt nii taimetoitu kui karskust.
Jõgevamaa katab jõululaua. Meil on nii palju toredaid tegijaid, et kõik ei mahu ühte artiklisse ära. Sestap on siin vaid üks võimalikest variantidest.
KÜLMLAUD
Kui alustada koduleivast, siis see peab olema ühtlaselt kerkinud, parajalt poorne, kuid mõnusalt rustikaalne. Leivapuu OÜ perenaine Triin küpsetab Põltsamaal just sellist. Saiasõpru võiks rõõmustada Luule köök. Peale määrida sobib E-piima võid. Kel tarvis värvilisi taimseid määrdeid, peab pidama läbirääkimisi Juulamõisa kohvikuga. Seal segatakse kokku ka pohla- ja ahjuõunasinepit.
Ehtsa, ilma želatiinita süldi leiab Puhu Risti söögimaja poest. Sealt saab ette tellida ka teisi klassikalisi kulinaariatooteid. Kuna me sööme ju silmadega, siis rõõmsalt värvilise moodsama külmlaua paneb kokku Sibul ja Sammal Suupistecatering ning kindlasti tellige ekstra purk pasteeti!
Teearu talu hitiks on kujunenud puhastatud suitsulatikas marinaadis, mida võib niisama leivaampsude katteks panna, aga ka suristada koos toorjuustuga kreemiks suupistetele või võileivatordi täiteks. Neilt saab aeg-ajalt tellida ka ehtsat kodust sinki.
Kala osas pakuvad head valikut veel Peipsi-poolsed tegijad nii Peipsi Kalatööstusest, Avikalast kui Siiraku talust. Pealegi, suitsurääbis õlis on ju kohalik sprott. Kes soovib ise näiteks forelli soolata, saab värskeima kala Härjanurme kalatalust. Muide, kala juurde sobib hästi isetehtud majonees, mille valmistamiseks on ideaalne Olivia rapsiõli. Head suitsuvorsti saab Karu talust, mis kasvatab lihaveiseid. Loomulikult ei saa läbi hea hapukurgita. Germani talu hapukurgid on kuulsad, kuid tasub otsida ka Veeta OÜ toodangut, mis on imemaitsev.
PEAROOG
Seapraad on klassika ja head sealiha leiab eelpool mainitud Puhu Risti poest. Seveli lihapood pakub samuti ning nende juurest leiavad veiselihasõbrad suure valiku Andrese talu laagerdatud veiseliha erinevaid lõikeid. Suuremate koguste puhul tasub Andrese talust juba otse küsida. Praekõrvast kartulit soovitan osta Eesti Taimekasvatuse Instituudist.
Kellele muredam „Maret“ või mittelagunev „Tiina“, on juba maitse asi. Põnevaid köögivilju on suvel kasvatanud Erto talu. Eelnevalt ette valmis keedetud hapukapsaga aitab alati välja Põltsamaa tehas. Seal tehakse jätkuvalt ka krehvtist sinepit. Kui prae valmistamiseks on vaja küüslauku, siis Nord Garlicu puhastatud küüslauguküüned on väga mugavad kasutada ning mistahes prae maitsestamiseks sobib hästi Meemeistrite musta küüslauguga mesi. Verivorstide juurde kuulub ikka pohlamoos, mille koduse variandi leiab Kalda Marjad valikust. Marineeritud kõrvitsa ja punapeediga aitab välja Siiraku talu.
MAGUS LAUD
JA JUUSTUD
Üle maakonna leiab hulga erinevaid väga hea käega tordimeistreid, kellelt tellida meelepärane tort või väikesed koogikesed. Kui magusasõprusega kehvad lood, passib söömaaja lõpetuseks vaid väike magus amps. Näiteks Tamme-Kopra talu käsitöökomm või Pähkel ja Vahvel kondenspiimapähkel on täiesti piisav. Või hoopis viil jõulukeeksi, mida küpsetab LAUT resto.
Juustuvaagen rikkaliku peolaua lõpetuseks on meil üpris võõras ja kuulub pigem külmlaua juurde. Sellegipoolest võib proovida. OleMari talu erinevad kitsepiimajuustud ja Epiim Special võiksid meeldida küll. Sinna juurde Juulamõisa astelpajumarmelaadi ning vürtsmoosi ja Meemeistrite juustumoosi. Miks mitte pakkuda ka Ojatare talu kuivatatud maasikanööpe, Sepamäe talu astelpajuribasid ning Mõts ja Mesi mesist pähklisegu.
JOOGID
Hoolimata sellest, kas väljas on 0 või miinus 5, pakub tassike kuuma glögi uksest sisseastunutele mõnusat soojendust. Raudale talu tummised alkoholivabad glögid on puhtast mahlast vürtsidega parajaks timmitud ning kasulikud pealekauba.
Kuhugi käikude vahele sobib klaas värskendavat tomatimahla Jõgeval aretatud „Malle“ sordi tomatitest Marimartalt, kuid tomatimahlast võib segada kokku ka mõne vahva mokteili. Kui järgida siiski traditsiooni ning maitsta ära jõuluõlu, siis väike klaas Juhuse tummist piparkoogivürsist stouti nimega „Jeerum2 on siinkohal kõige paslikum. Tassike teed Uugi talu ivan tšai teesegudest koos meega paneb aga punkti toredale koosveedetud ajale.
ÜLLE JUKK,
kohaliku toidu spetsialist
