Jõgevamaa ema Maria – Malle Arnek jagab kodusoojust kolmele kasulapsele

Kui palju Arnekite peres on kasulapsi kokku olnud, pereema Malle kohe peast öelda ei oskagi ja toob välja albumi, mille tütred talle sünnipäevaks kinkisid.

Albumi abiga loeme kokku 15 last, aga sealt on puudu Renee foto. Peres on pikemat aega kasvanud viis kasulast, osa lapsi on Arnekite juures olnud lühemat aega. Praegu kasvab peres kolm kasulast. Kasuvanemad on kursis kõigi käekäiguga. Jõulude ja sünnipäevade ajal ei ole selles peres ainsatki vaba meetrit ega magamiskohta, kõik on hõivatud.

Jõulukinkidega on nii, et peres võetakse loosi, kes kellele kingi teeb. Seejärel panevad kõik oma soovid kirja. Soovide tabel on avalik. Mõttekas on kirja panna mitu soovi, siis jõuluvana vaatab ja peab aru, kui palju rahakott kannatab. Jõulupakkide tegemises osalevad kõik koolis käivad lapsed. 

Paras paar

Malle Arneki abikaasa Ants oli 22-aastane, kui hakkas kasvatama viieaastast vennatütart. “Minu käest on küsitud, kuidas mu abikaasa talub nii palju võõraid lapsi. Ju me siis oleme mehega ühesugused,” tõdes Malle.

Talle on eeskujuks olnud tema tädi, kellel olid samuti kasulapsed. “Ma usun, et mul on tädi geenid. Olen kasvanud suures kaheksalapselises peres, olin vanem õde ja harjusin maast madalast väiksemaid kantseldama. Õppisin lasteaiakasvatajaks, sattusin tööle Tallinna Väikelastekodusse. Sealt sain esimese kasulapse, enne kui omad lapsed sündisid,” rääkis Malle.

Arnekite kodu on suurest teest pea pool kilomeetrit eemal ja sellepärast lastele kasvamiseks ideaalne koht. Aidu paisjärv jääb piisavalt kaugele, et poleks asjatuid ahvatlusi üle õue vette joosta. Eemal on põllud ja mets. Vanemate toast avaneb suisa „miljonivaade“, tavalisel talvepäeval võib siin pidevalt näha metskitsi söömas.

“Siin on lastel ruumi kasvada ja joosta,” tõdes pereema, kes on veendunud, et lapsed vajavad kodu ja ruumi enda ümber.

Poistega tegeleb palju ka pereisa Ants. Koos tehakse kõikvõimalikke meestetöid ja kuigi poisid on mõnikord püsimatud, suudab pereisa neid õigesti suunata. Noorem poiss on eriti vanaisa külge klammerdunud. Pereisa on remontinud maja, teinud ise mööbli, kõiges selles on poisid  kaasa löönud.   Pereema sõnul hoiavad lapsed paremini asju, mille tegemises nad ise osalised on olnud.

Hiiumaal kasuperede kokkutulekul sai Malle Arnek tuttavaks Ida-Virumaalt pärit ja suurt kasulasteperet omava Mariaga. “Temal käis elu nagu laevaköögis – sina võtad kausid, sina taldrikud, sina toidu. Tal laabus kõik, inimesel on fenomenaalsed oskused,” kirjeldas Malle. Veel sai Arnekite pereema sellel kokkutulekul lahti süütundest. “Kui on probleemid ja asjad halvasti, siis mina ei ole selles süüdi. Kasupere ülesanne on tagada lapsele normaalne turvaline lapsepõlv ja kodu. Me ei saa vastutada, mis on lõpptulemus,” tõdes Malle Arnek. 

Oma kulu ja kirjadega

Kõige raskem aeg oli pereema hinnangul siis, kui materiaalset tuge mujalt eriti ei tulnud. Eestkoste on lastele ametlikult seatud vaid kahe aasta eest, varem kasvatasid Arnekid kasulapsi oma kulu ja kirjadega. Vaid  see omavalitsus, kust on pärit noorem poiss, on algusest peale kasuperet igati toetanud. “Kooliriideid oli väga raske kõikidele saada,” märkis Malle Arnek. Tema sõnul tuli neil abikaasaga kõigest loobuda ja mõni aeg ei saadud endale õieti midagi lubada. “Kuidagi saime hakkama, aga tõesti väga raske oli,” tunnistas ta.

Nüüd on tunduvalt kergem, saab osta lastele suuski ja uiske. “Nüüd on mul tunduvalt rahulikum uni,” tunnistas pereema.

Kui poisid on pahandusi teinud ja pere peab trahvi maksma, siis teevad kasuvanemad lastele selgeks, et see on nende heaolu arvelt. “Midagi pole teha, nad peavad aru saama, mis on lubatud ja mis pole. Oma tegude eest tuleb vastutada,” rääkis ema.

Arnekite peres püütakse kasvatada oma eluga toime tulevaid lapsi. Vanemad on osanud alati hästi suunata laste tegevust ja juhtida nende energiat õiges suunas ning motiveerida lapsi käituma positiivselt. Kindlad piirid on peres paika pandud. 

Võtab teise eest vastutuse

Kasuperedesse ei suhtuta meil praegu veel kuigi hästi, sest kasulapsed on enamasti probleemsed ja vintsutatud lapsed. “Nad on väga palju pidanud üle elama enne, kui nad lastekodusse või kasuperre on jõudnud,” tõdes Malle Arnek. Tema hinnangul peaks Eestis seadusi muutma, et probleemsetest peredest saaks lapsi kasuperedesse või lastekodudesse paigutada ka ajutiselt. Kasvõi hoiatuseks. “Kui pärisvanemad saavad hakkama, antakse lapsed tagasi.”

Praegune olukord mõjub aga laste tervisele laastavalt ja kasupere või siis lastekodu peab hakkama kõigepealt last uuesti normaalsesse ellu tagasi tooma. Alati ei suuda ka arstid ja psühholoogid tõhusalt aidata, armid jäävad lapse hinge elu lõpuni.

Malle Arnek tunnistati maakonna konkursil “Hea Tegu 2010” peaauhinna saajaks. Kokku esitati sellele konkursile seitse kandidaati, kellest komisjon valis välja kaks peaauhinna saajat ning ülejäänuid tunnustati. “Kui ma kuulsin, mille eest see tunnustus tuli, siis olin siiralt imestunud. Meil oli alles poisiga pahandus, maksime trahvi. Tänuüritusel öeldi, et see on selle eest, et üks inimene võtab teise eest vastutuse. Väga lihtne on annetada sada krooni ja olla hea inimene. Võtta vastutus tema probleemide, tervise ja arengu eest on midagi muud kui raha annetamine,” rääkis Malle Arnek.</p>

Tunnustust saades tema hing hõiskas sees – ometi on keegi märganud olulist! Varem tundis pereema sageli, et ta on oma suure kasulasteperega pehmelt öeldes pisut imelik.

“Seni ei vastutanud nende laste eest keegi, isegi oma vanemad mitte. Mida see laps peab siis tundma, kui ta kusagil oodatud pole? Tal peab olema koht päikese all.”

Malle Arnek on seda meelt, et iga laps peegeldab suhtumist temasse ja kui mõni kasvab kaagiks, siis pole ta inimlikku suhtumist näinud. “Kui me lapse kõikjalt ära tõukame, siis pärast peame vange ülal pidama,” lisas ta.

Siis, kui Malle ja Ants Arnek võtsid peresse esimese kasulapse, ütles pereemale üks ammune töökaaslane: “Võta parem vasikas, kasvata suureks, saad raha.” Kahjuks suhtub meie ühiskond kasuperedesse samamoodi. Aga lapsel peab olema koht, kuhu minna, laps vajab tuge. Kui Eestis oleks võimalik, siis teeks Malle koju perelastekodu, võtaks kasvatada ühe lasterühma. Mujal maailmas on nii, et pere saab osutada riigile või omavalitsusele teenust ja lapsi kasvatada. Kõige sarnasem süsteem on meil SOS-lasteküla. 

Peretütred pedagoogid

Kolm peretütart on kõik õpetajaks õppinud. Ema neid kindlasti sellele tööle suunanud pole, kuid midagi on peres siiski n-ö geenidega päritud. Juba teises klassis läks vanim tütar Liis oma klassiga lasteaia mänguväljakust mööda ning märkas seal silmadele vajunud mütsiga last. Liis hüppas üle aia, sättis  mütsi ilusti, sidus paelad kinni ja jooksis  oma klassile järele. Tema klassijuhataja ütles emale, et tüdrukule võib kohe pedagoogipaberid kätte anda.

Keskmine tütar Pille töötab logopeedina ning õpib lisaks  keeletoimetajaks. Noorim tütar Tiina töötab loodusainete õpetajana.

Kasulaps Kristo on maakonna meister suusatamises U-12 klassis, tiitli pälvis ta vabatehnikas kahe kilomeetri distantsil. Ta käib treenimas Hillar Sibula juures ja pere kaaluks tõsisemalt ka poisi Audentese spordikooli panekut, kuid kahjuks ei saa laps kodust eemal üksi hakkama. Sellepärast praegu spordile keskendumisele ei mõelda. Kristo jaoks on kindel reegel – kõigepealt tuleb teha seda, mida peab, ja alles pärast seda, mis meeldib.

Malle ja Ants on nooremate kasulaste jaoks vanaema ja vanaisa. See kujunes nii kasutütar Marika poja Timo järgi, sest tema kutsus ema kasuvanemaid nii ja selle võtsid omaks ka teised lapsed. Arnekite tütardel veel lapsi pole. Pereema pole ühelgi lapsel vahet teinud, sest tema hinnangul tuleb hoida nõrgemat.

Kõik Arnekite lapsed on väga loovad ja armastavad loovaid mänge. Noorim peretütar Tiina

on tegelenud ka peotantsuga. Kõik lapsed on väga musikaalsed ja mängivad pille. Kasutütar Marika on õppinud Jõgeva Muusikakoolis flööti. Musitseeritakse nii sünnipäevadel kui ka jõulude ajal.

Hendri ja Eliise õde Helena armastab väga käsitööd teha, üldse on ta tubli tüdruk ja aitab väiksemaid. Helena ja Helari käivad sageli Hendril ja Eliisel külas. Veel on Arnekid tugipereks ühele Metsatarekese lastekodu kasvandikule.

Koos käiakse ka väljasõitudel, enamasti küll suvel. Minnakse viie-kuue autoga, siis on lastel lõbusam. Suvel käidi nii Peipsi ääres.

Arnekitel on kokku hoidev pere. Kui kusagil on pidu, siis minnakse sinna koos ja nauditakse kõike täiega. Kaasa tulevad mõnikord veel Malle õe ja venna pered. 

Arnekite suur sõbralik pere

*Pereema Malle töötab Siimusti lasteaias

*Pereisa Ants on ametis osaühingus Moreen

*Tütred Liis, Pille ja Tiina on kõik õpetajad

*Kõige vanem kasutütar Marika töötab lapsehoidjana

*Kasulapsed Hendri ja Eliise on õde-venda

*Kasulaps Kristo tuli perre lastekodust

*Veel on Arnekite kodus sageli Hendri ja Eliise õde ja vend Helena ja Helari

i

HELVE LAASIK

blog comments powered by Disqus