Jõgevamaa arboristid Rootsis võidukad

Rootsis Växjös toimunud arboristide sümpoosiumi ArboCamp raames peetud arboristide Rootsi meistrivõistlustel sektsioonilises langetamises võitis esikoha Eesti meeskond koosseisus Einar Must, Tauno Timak, James Reynolds ja Robbie Marshall. Enamasti jõgevamaalastest koosnenud Eesti meeskond oli ainus, kes suutis kogu pingelise võistluse reeglitekohaselt lõpetada, kõik ülejäänud osalejad diskvalifitseeriti suuremate või väiksemate eksimuste tõttu.

Luua metsanduskooli õpetaja Einar Musta sõnul toimus sektsioonilise langetamise võistlus ArboCamp’i raames teist korda. “ArboCamp on iga-aastane sündmus, kus praktiseerivad arboristid saavad ennast täiendada,” rääkis Must. “Kolmepäevasel üritusel antakse arboristidele ülevaade valdkonda puudutavast kõige uuemast infost. Lektorid on Suurbritanniast ja Rootsist, osaleb väga kirju seltskond üle Euroopa. Teist aastat järjest korraldati sümpoosiumi ajal lisaks teoreetilisele poolele ka sektsioonilise langetamise võistlus.”

Eesti võistkonda kuulusid Einar Musta ja Tabivere valla ettevõtja Tauno Timaku kõrval ka Suurbritanniast pärit, kuid siinmail pere loonud James Reynolds ja Robbie Marshall. “Võistkond oligi koostatud nii, et see töötaks suurepäraselt,” ütles Tauno Timak. “Meie Jamesiga oleme igapäevaselt koostööd teinud, Einar on kõige parem langetaja, Robbie hästi liikuv ja hea suhtleja. Suhtlemisoskus on väga oluline, sest võistlustel hinnatakse ka seda, kuidas meeskond omavahel ja kohtunikega lävib.”

Poolteise tunniga tuli langetada kaks puud

Kuna Eestis taolisi võistlusi ei toimu, tegi Eesti meeskond enne Rootsi sõitmist ka natuke trenni. “Tahtsime proovida, kuidas asi välja kukub ja kuidas koostöö toimib,” lausus Einar Must. “Pinget oli trenni ajal aga liiga palju, tahtsime kõik kiiresti ära teha ning asjad läksid natuke nihu. Treeningu järel tegime mõned korrektiivid ning Rootsis oli maapinnal ja üleval olijate vahel rohkem suhtlemist ning kõik sujus paremini.”

Võistluste ajal valitses meeskonnas kindel tööjaotus. “Neljast meeskonnaliikmest üks ronib ning kolm on maapinnal,” kirjeldas Tauno Timak. “James oli saega üleval, Tauno oli köie otsas ning pidas pidurit kinni, et allalastav sektsioon ei tuleks liiga kiiresti vastu maad. Meie Robbiega laasisime, käitlesime ja vedasime ülevalt tulevat materjali,” lisas Einar Must.

Kõik võistlustel osalenud võistkonnad pidid langetama piiratud alal poolteise tunni jooksul kaks puud. Eesti meeskonnale sattusid kuused, teistele ka männid või kased. “Kõige kõrgemad puud oli 24 ja poole meetrised, teised 19-20-meetrised,” ütles Einar Must.

“Sektsiooniline langetamine toimub piiratud alal, kus ei ole ruumi, et puu tervenisti maapinnale lasta. See tuleb langetada osade kaupa ning seejuures ei ole ka nii palju ruumi, et need osad võiksid vastu maad kukkuda, vaid nad tuleb köide pidurdada. Et võistlejatele võrdseid tingimusi tagada, toimusid võistlused metsas, kuhu oli puude alla rajatud n-ö külakene. Legendi kohaselt oli ohutuslindiga märgitud ala kellegi õu ning püstitatud katusealused tähistasid klaaskasvuhoonet ja kuldkaladega basseini. Kasvuhoonet ei tohtinud ära lõhkuda, basseini ei tohtinud midagi kukkuda ning ka aed pidi terveks jääma. Piiratud aja jooksul tuli kogu võistlusala risust ja materjalist puhtaks teha ning kogu materjal pidi seejuures mahtuma läbi värava.”

Ülesanne polnud kergete killast

Einar Musta sõnul langetati kõigepealt seitsmemeetrine ladvaosa, mis jäi rippuma ning mille sai seejärel aeglaselt alla lasta. “Ümberringi oli küllalt palju puid ning latv tuli õigesse suunda lasta, see ei tohtinud ka sama puu okstesse kinni jääda,” rääkis ta. “Lõpuks pidi püsti jääma vähemalt kuuemeetrine post, mida ei tohtinud korraga langetada. See tuli elektriliini tähistava köie alt läbi langetada ning väravast välja viia. Kuue ja poole meetrine post oleks arvatavasti “elektriliini” kukkunud, kõik tuli seetõttu väga täpselt välja arvestada.”

Samal ajal tuli meestel tegelda ka teise, esimesest vähem kui kahe meetri kaugusel asunud puuga. “Põhiankur oli esimese puu otsas ning ka teise puu sektsioonid tuli selle külge püüda,” selgitas Must.

Kõik teised võistkonnad diskvalifitseeriti

Kui arboristidel tavatöös võistlusolukord puudub ning kõike saab teha rahulikult ja kaalutletult (“Oled vaid sina ja puu,” ütles Tauno Timak.), siis võistlusteks mõtlesid korraldajad välja kõikvõimalikke lisapinget pakkuvaid faktoreid. Lisaks ajapiirangule ja ümberringi tegutsevatele teistele võistkondadele saadeti võistlusalasse ka segajaid. “Tulid järsku mingid “purjus” mehed ja kakerdasid “õue” peale,” rääkis Einar Must. “Hinnati sedagi, kuidas me reageerime ja kas me suudame ohutult edasi tegutseda.”

Võistluspinge mõjus rahuliku tööga harjunud meestele nii häirivalt, et võistkonnad langesid üksteise järel konkurentsist. “Kõik teised võistkonnad peale meie diskvalifitseeriti,” ütles Einar Must. “Kui näiteks kasvuhoone ära lõhkusid või tekitasid ohtliku olukorra teistele võistlejatele, pealtvaatajatele või iseendale, oli võistlus ka lõppenud.”

Tauno Timak tõi näitena ühe hästi kogenud arboristi, kes latva langetades unustas köie kinnitamata. “Muidu ei tee ta kindlasti kunagi sellist viga, aga nüüd oli tal võistluspinge tõttu närv sees. Latv kukkus nende asjade peale, mis oleksid pidanud terveks jääma. Õnneks keegi viga ei saanud.”

Hädavajalikud kogemused

Nii Tauno Timaku kui ka Einar Musta sõnul on ArboCamp’i taolised sümpoosiumid arboristidele väga vajalikud. “Tuleb leida võimalus koolitustel käia,” ütles Einar Must. “Arboristika areneb väga kiiresti ning viimaste aastate jooksul on hästi palju muutunud. Veel kümme aastat tagasi räägitud asju ei peeta enam õigeks, kolm aastat tagasi koolis õpetatut hakatakse juba pea peale pöörama. Areneb ka varustus ja turvalisusele pööratakse järjest enam tähelepanu.”

“Sellistel sümpoosiumidel räägitakse ohutustehnikast ja esmaabist, samuti õnnetustest, mis on arboristidega üle maailma juhtunud ning selgitatakse, kuidas oleks tegelikult tulnud käituda,” lausus Tauno Timak.

“Seal rääkis näiteks tööohutusest ka üks 20 aastat instruktorina töötanud inglane, kes selleks ajaks ei olnudki enam instruktor,” ütles Einar Must. “Atesteerimisel oli ta jäänud oma instruktorilitsentsist ilma, sest üht äralõigatud oksajuppi alla visates ei näinud ta allpool ühte väikest oksa. Alla visatud oks kukkus sellele, põrkas allpool assisteerinud mehele vastu nägu ning murdis tal ninaluu. Inglane, kes peab nüüd uuesti atesteerimise läbima, saigi nüüd oma juhtumi tuua näiteks, kui tähtis on selle töö juures ohutus.”

i

MATI ALEV

blog comments powered by Disqus