otsustamatus, teadmatus, tahtmatus. Nii võib kokku võtta möödunud nädalalõpu, mil nii mõneski maakonnas ja ka vabariigis kuulutati välja aasta isa. Ainult, et seal seisis kolme punkti asemel mõne tubli ja tarmuka mehe nimi, kes on oma lastele või lastelastele nii tubliks isaks kui ka vanaisaks.
Tõsi, ilmselt ei kasvata ükski isa oma lapsi lootuses kord aastas vastava auhinnaga pärjatud saada. Kuid see pole piisav argument, miks mitte tublisid isasid, vanaisasid või emasid, vanaemasid tunnustamata jätta. Sest kes veel väärtustaks tublisid vanemaid kui mitte kohalik omavalitsus?
Isad on tänapäeva maailmas haruldus. Aastal 2014 avaldas statistikaamet kurva tõsiasja: 93 protsenti lastest kasvas vaid ema, seitse protsenti vaid isaga. Koos kahe vanemaga elas 76 protsenti lastest. Ilmselt on arvud tänaseks muutunud, kuid see ei leevenda probleemi, mis toob kaasa selle, et suur osa lastest kasvavadki vaid ühe vanemaga, kusjuures kaalukauss on selgelt emade poole kaldu.
Kui Jõgeval toimunud suurürituse korraldajaga paar päeva enne pidu kohtusime, tõdes ta, et paljudel lastel pole peres isa, selletõttu tuleb emadel tihti mõlema vanema rolli täita, andes samal ajal emalikku hoolt ja jagades isalikku õpetust, segatuna vimkade ja konkreetsusega. Kuid tunnistame: isalikku hoolt ei asenda miski.
Samamoodi ei saa mööda vaadata kohaliku omavalitsuse tahtmatusest ja püüdmatusest panustada isadesse kui haruldasse liiki rohkem. Pereväärtused on midagi, mis vajavad hoolt, tunnustust ja tähelepanu, sest need on tänapäeva infomaailmas kaduvad. Kui aasta ema tunnustatakse, siis mõjub isade tähelepanuta jätmine naljakalt, veidi isegi kohatult: miks neid siis sooja käepigistusega tänada ei või? Kui aasta ema saab kontserdi, lilled ja soojad tänusõnad omavalitsusjuhtidelt, siis aasta isa lihtsalt ei ole. Aga miks?
Aasta isasid valitakse näiteks Põlvamaal, Võrumaal, Saaremaal, Järvamaal, Hiiumaal ja Läänemaal. Seda kontrastsemalt eristub meie maakond, kus korraldati küll kogupereüritus, mille taga seisab aasta aasta järel üks ja sama seltskond, kes on selle oma südameasjaks võtnud.
Omavalitsuse tasandil jäeti tänamine lihtsalt ära, peitudes ilmselt just sellesama peo taha. Kuid see ei peida jätkuvalt eksisteeriva maakonna suutmatust tänuüritust korraldada. Selle asemel kulutatakse energiat arengukava strateegia paikapanemiseks järgmiseks kümneks aastaks, tahtmata tunnistada, et areng on siin, meie keskel. Just siin ja praegu. Areng on meie isad, vanaisad, emad ja vanaemad. Need, kes elu siin kohapeal edasi viivad. Selle asemel, et hüpata, pea ees, arengukavadesse, strateegiatesse ja peidetud kujul valimiskampaaniatesse, võiks pöörata tähelepanu sellele, et öelda vähemalt kord aastas suur ja sügav tänusõna sellele kaduvale väärtusele nagu inimene. Sest kui pole inimest, pole ka maakonda. Ning siis uhke arengustrateegia enam ei päästa.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
