Jõgeval on ilmavaatlusi tehtud juba 90 aastat

11. jaanuaril 1922 andis Jõgeva Sordiaretuse Instituudi eelkäija, Jõgeva Sordikasvanduse juhataja Mihkel Pill välja käskkirja, millega moodustati sordikasvanduse juurde meteoroloogiajaam. Esimesed ilmaandmed pandi kirja neli päeva hiljem. See tähendab, et järjepidevaid ilmavaatlusi on Jõgeval tehtud peaaegu täpselt üheksakümmend aastat.

„Et ilmastik mõjutab suuresti viljade saagikust, olid ilmaandmed sordiaretajatele väga vajalikud,“ ütles varem Jõgeva Agrometeoroloogiajaamas töötanud ja praegu Jõgeva Ilmahuvikeskuses tegutsev Helle Raudsepp.

Sordikasvanduse ilmajaamas tehti vaatlusi kolm korda ööpäevas ning tulemused saadeti Tartu Meteoroloogia Observatooriumi. 1944. aasta lõpul muutus siinse ilmajaama staatus: sellest sai Eesti NSV Hüdrometeoroloogia Teenistuse Valitsuse II järgu jaam Jõgeva Riikliku Sordiaretusjaama juures.

Veelgi suuremad muutused leidsid aset 1964. aastal: siis koliti Kuusikult Jõgevale Eesti ainuke agrometeoroloogiajaam (see oli loodud 1956. a). Sellega seoses ehitati ametihoone Jõgeva linna idapiirile ja sinna lähedale põllule rajati uus meteoroloogiaväljak. Jaama tööprogrammi lisandusid põllukultuuride agrometeoroloogilised ning puude ja põõsaste fenoloogilised vaatlused.

Jõgeva muutus tolleaegse agrometeoroloogiajaama juhataja Karl Põikliku eestvedamisel oluliseks põllumajanduse meteoroloogia uurimise keskuseks, mis tegi koostööd nii Eesti kui ka teiste liiduvabariikide teadusinstituutide ja kõrgkoolide teadlastega. Lisaks riiklikele ilmavaatlusjaamadele ja ‑postidele rajati tihe majandite ilmavaatluspunktide võrk ning tehti spetsiaalseid mikrokliima vaatlusi ja ekspeditsioone. Parimatel aegadel töötas ilmajaamas kakskümmend inimest, sealhulgas kolm autojuhti, sest tööd hõlmasid üheksat maakonda.

Kuni 1987. aastani olid Helle Raudsepa sõnul rahulikumad ajad, siis aga peeti vajalikuks tõsta siinse jaama taset ning hakata telegraafi teel informatsiooni edastama ühe korra asemel kaheksa korda ööpäevas. Andmed tuli iga kord kodeerida ja perfolindile kanda.

„Kui midagi valesti läks, tuli tohutu pika lindi pealt vale auguke üles leida ja kinni katta,“ meenutas endine ilmajaama töötaja Viiu Kukk. „See oli nagu pimedate kiri, aga selgeks ma ta lõpuks sain!“

Pettus oleks välja tulnud

Küsimusele, kas tihe vaatlusgraafik ei ahvatlenud mõnikord vaatlusandmeid „laest“ võtma, vastas Viiu Kukk, et seda lihtsalt ei saanud teha, sest pettus oleks kohe välja tulnud.

„Kõik andmed on ju omavahel loogilises seoses, nii et kui ühe asjaga puusse paned, ei hakka teised ka enam klappima,“ ütles Viiu Kukk. „Pealegi võrreldi Tallinnas meie saadetud andmeid naaberjaamade omadega ja ebatõenäolised arvud oleksid kohe kahtlust äratanud.“

Kui lohakust ja käega löömist endale ei lubatud, siis öise ärkamisega oli küll vahel probleeme. Mõni pannud öise valve ajal suisa mitu äratuskella helisema.

Pärast Eesti taasiseseisvumist Jõgeva agrometeoroloogiajaama tähtsus vähenes. 31. detsembril 2001. a lõpetas jaam töö agrometeoroloogiajaamana ja jätkas vaid meteoroloogiajaamana. Põllukultuuride agrometeoroloogilised vaatlused vähendatud mahus siiski jätkusid — tänu sellele, et Jõgeva Sordiaretuse Instituudi juurde võeti tööle agrometeoroloog-ekspert. Praegu töötab Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudile alluvas Jõgeva ilmajaamas vaid üks töötaja, Irina Mesteljainen. Põhiandmed koguvad nüüd juba vaatlusväljakule paigaldatud automaatseadmed, Irina täiendab neid omalt poolt näiteks pilvede, nähtavuse ja lume paksuse kohta käiva infoga.

Kunagistes majandite ilmavaatluspunktides tööd jätkanud amatöörilmavaatlejad, samuti mõned omal ajal ilmajaamas töötanud profid, nagu Sadukülas elav Jaak Ülejõe, Sadala lähedal Kodismaal elav Eva Kuli, Vaiatus elav Ene Lääne on praegu koondunud Eesti Looduseuurijate Seltsi Jõgeva ilmahuvikeskuse ümber ja teevad ilmavaatlusi oma vabast ajast.

Meenuvad äärmused

Möödunud aegadele tagasi vaadates tulevad endistele ilmajaama töötajatele tihti meelde just äärmuslikud ilmanähtused, nagu näiteks 1978. aasta lõpu ja 1987. aasta alguse pakane või 1984. aasta suve ja 1986. aasta sügise öökülm: lisaks Eesti kõigi aegade külmarekordi ja paljude talvede külmarekordi hoidmisele ongi Jõgeva silma paistnud ka tugevate öökülmadega.

„Ööl vastu 13. juunit 1984 oli öösel õhus kaks kraadi külma, maapinnal veel enamgi. Kartulipealsed olid siis juba suured, varased sordid peaaegu õitsesid. Nii et kartulikasvatajatel olid kahjud suured, ent kannatada said ka teraviljapõllud,“ meenutas Helle Raudsepp. „29. septembril 1986 mõõdeti aga öösel õhus koguni 8,6 kraadi külma. Ka siis olid kahjud suured, sest õunasaak oli paljudel koristamata ja osa kartulitki võtmata.

Hästi mäletatakse ka 1988. aasta jüripäeva tuisku.

„Eva palus mul tol päeval ennast asendada, sest pidi ise ära sõitma,“ meenutas Viiu Kukk. „Pärast ei jõudnud ma end ära kiruda, et nõustusin. Vaatlusväljakule pidin sumama läbi kubemeni lume ja tagasi tulles samamoodi, sest minekujäljed olid selle ajaga juba täis tuisanud.“

Jõgeva kõigi aegade sademete rekord (99,7 mm) pärineb aga 1994. aasta 2. augustist. „Pilv tõusis Pedja alamjooksu poolt ehk põhjast,“ meenutas Jõgeva Agrometeoroloogia toonane juhataja Toomas Puss. „Laiuse voor ei lasknud pilvel Mustvee poole edasi minna ja selle sisu sadas Jõgevale maha. Et sajule eelnes pikk põud, olid kõik algul rõõmsad, aga asi lõppes raju, rahe ja uputusega.“

Jõgeva ilmajaama töötajad on ikka olnud agarad kohapeal kogutud andmeid mitmel viisil analüüsima ja analüüse erialatrükistes, aga ka ajakirjanduses avaldama. Praegu Jõgeva Sordiaretuse Instituudi agrometeoroloog-eksperdina töötav Laine Keppart jätkab seda traditsiooni. Jõgeva Ilmahuvikeskus on aga kõik siinsed andmekogud korras hoidnud, et teadurid ja muud huvilised neid kasutada saaksid.

„Mida pikemad on ilmaandmete read, seda parem tervikpilt kujuneb Eesti muutlikust kliimast,“ kinnitas Helle Raudsepp.

10. veebruaril toimub Jõgeval taas jääpurikafestivali. Selle ajal kõneldakse kultuurikeskuse teisel korrusel ka Jõgeva ilmavaatluste 90-aastasest ajaloost.

i

RIINA MÄGI