Juubelihõnguliste XXX suveolümpiamängude avamiseni Londonis jääb kaheksa päeva. Pärast kaheksa-aastast vaheaega läheb suvemängudel taas võistlustulle ka üks sportlane Jõgevamaalt. Selleks meheks on jalgrattur Rene Mandri.
Sportliku perekonna tänase põlvkonna esindaja on seejuures ainus Eesti meesrattur, kes Londonis stardib. Olgu siinkohal meenutatud, et 2004. aasta Ateena mängudel osales Jõgevamaalt koguni kolm jalgratturit: Janek Tombak, Andrus Aug ja Erki Pütsep.
Võistlusrajal ja selle kõrval
Nii laiapõhjalist esindatust kui seekord Londonis, pole aga Jõgeva maakonnast varem suvemängudel olnudki. Sest lisaks olümpiasportlasele on Londonis maadluses olümpiakohtuniku rollis Peep Arold ja olümpiaajakirjanikuna on akrediteeritud siinkirjutaja.
Maadluskohtunik Peep Arold püüdis oma olümpiapiletit juba ka Ateena ja Pekingi mängude eel, kuid siis tulutult. Seekord, kolmandal katsel, õnnestus unistus teoks teha.
“Visadus viis mehe sihile ja see on Eesti maadlusele kahtlemata suureks tunnustuseks,” kinnitas paar päeva tagasi Eesti Maadlusliidu president Heino Priimägi.
Tähelepanuväärne on seegi, et viimati tegutses eestlasest maadluskohtunik olümpiamängudel 1956. aastal Melbourne’is. Siis mõistis olümpiamatil õigust endine teenekas maadleja Edgar Puusepp.
Mandril on võimalus olümpial startida grupisõidus. 2006. aastal kuni 23-aastaste juunioride EM-il hõbeda võitnud Mandri võinuks olümpiarajal olla juba neli aastat tagasi, kuid mitmed vigastused on nõudnud oma osa. Kuna Eestile oli seekord meeste jalgrattaspordis vastavalt eelnevatele tulemustele eraldatud vaid üks koht, pretendeerisid sellele eelkõige Rein Taaramäe ja Tanel Kangert. Et aga olümpiavõistlus nende meeste plaanidega kokku ei läinud, langes järgmine valik Mandrile.
Seekord 34 sportlast
Eesti Olümpiakomitee (EOK) täitevkomitee kinnitas olümpiadelegatsiooni koosseisu kokku 34 sportlast ning 42 treenerit ja taustajõudude esindajat. Et tennisist Kaia Kanepi teatas eile, et ta vigastuse tõttu Londonisse ei sõida, kahanes meie sportlaste esindus 33-liikmeliseks. Vaid korra, 2000. aastal Sydney’is, on taasiseseisvunud Eesti olümpiavõistkond olnud suvemängudel niisama väike. Londoni võistkond on aga neli aastat tagasi Pekingisse lähetatud kõigi aegade rekordvõistkonnast 14 sportlase jagu väiksem.
Eesti riigi olümpiasportlaste arvud on suvemängudel olnud järgmised (sulgudes võidetud medalid):
1920 Antwerpen – 14 (3)
1924 Pariis – 44 (6)
1928 Amsterdam – 20 (5)
1932 Los Angeles – 2 (0)
1936 Berliin – 37 (7)
1992 Barcelona – 37 (2)
1996 Atlanta – 45 (0)
2000 Sydney – 33 (3)
2004 Ateena – 42 (3)
2008 Peking – 47 (2)
2012 London – 33 (?)
Nagu näha, ei ole sportlaste ja võidetud medalite arv omavahel sugugi sõltuvuses olnud.
Lipukandjaks Aleksander Tammert
Eesti lippu kannab 27. juulil toimuval Londoni mängude avatseremoonial viiendat korda olümpiamängudel võistlev Aleksander Tammert. 1996. aastal Atlanta mängudel debüteerinud Tammert tegi oma elu olümpia 2004. aastal Ateenas, kui võitis pronksmedali.
Kokku kuulub Londoni olümpiadelegatsiooni 11 kergejõustiklast. Nendeks on Evelin Talts, Grit Šadeiko, Anna Iljuštšenko, Marek Niit, Rasmus Mägi, Mikk Pahapill, Raigo Toompuu, Gerd Kanter, Märt Israel, Aleksander Tammert ja Risto Mätas.
Sõudmises stardivad paarisaerulises kahepaadis noored Jüri-Mikk Udam ja Geir Suursild ning paarisaerulises neljapaadis Tõnu Endrekson, Andrei Jämsa, Allar Raja ja Kaspar Taimsoo.
Purjetajaid sõidab olümpiamängudele koguni viis: Anna Pohlak, Ingrid Puusta, Karl-Martin Rammo, Deniss Karpak ning Johannes Ahun.
Maadlejatest on olümpiadelegatsiooni liikmed Ardo Arusaar ja Heiki Nabi. Ujumises Triin Aljand ja Martin Liivamägi. Jalgrattaspordis esindavad Eestit Grete Treier ning Rene Mandri.
Judos esindab Eestit Londonis Martin Padar, laskmises Anžela Voronova, sulgpallis Raul Must, vehklemises Nikolai Novosjolov ning vibuspordis Reena Pärnat.
Erinevad teed olümpiale
Olümpialiikumine on aegade hämarusest paljudes valdkondades totaalselt muutunud. Mõned (või ehk isegi enamik) muudatused on olümpialiikumisele kasuks tulnud. Nagu näiteks proffide kaasamine ja kommertslepingud. Kuid on ka kummastavaid arenguid. Näiteks erinevate spordialade erinevad olümpiale kvalifitseerumised.
Kui sada aastat tagasi pääsesid olümpiale võistlema sisuliselt kõik, kes seda soovisid ja rahakott lubas, siis 1920ndatest alates hakkasid võistkondi moodustama rahvuslikud olümpiakomiteed. See on tundunud ka kõige loogilisem, sest nii tagas iga riik võistlusvõimaluse oma parimatele. Neile, kes suutelised võistlema medalite või kõrgete kohtade eest.
See ilus ja õilis aeg lõppes sisuliselt möödunud sajandiga. Siis hakkas vastavalt ROK-i poolt kehtestatud sportlaste arvule igal ala kehtima oma valiksüsteem. Võib öelda, et kui ühe olümpia tuli kustub, hakatakse kohe korjama edetabelipunkte järgmisele olümpiale pääsemise nimel. Kõige hullem on selle juures aga aladevahelised ebavõrdsused. Selle tulemuseks on aga, et riigi olümpiakoondisse jõuavad sportlased, kellel pole olümpial vähimatki pääsu viimaste hulka langemisest. Samas kui reaalselt medalifavoriidiks olev sportlane olümpiale ei saa.
Kahjuks kehtib see teist olümpiat ka Eesti kohta. Taas ei pääsenud olümpiavõistkonda vehkleja Irina Embrich. Tema MM- ja EM-medalid ning teiste vehklemisnaiste edu selles imelikus edetabelis olümpiapiletit ei anna. Nii jäävad koju sportlased, kes on suutelised heitlema Londonis ükskõik mis värvi medali eest. Samas noppisid näiteks meie purjetajad olümpiakohti nagu seeni. Isegi MM-võistluste 82. koht tagas olümpiapääsme. Kahjuks tundub, et selline ebavõrdsete valikute printsiip aina süveneb ja selle all kannatavad eelkõige Eesti sugused väikeriigid, kellel iga tipp on kulla kaaluga.
Nii pole ka eelseisvatel Londoni mängudel Eesti medalilootuste ring kuigi suur. Parimal juhul kolm-neli võimalust, sest kõik tipud olümpiale ei pääsenud.
TIIT LÄÄNE
