Lugeda võib ka raha. Tänavust lugemisaastat välja kuulutades peeti silmas siiski raamatulugemist. Möödunud laupäeval olid jõgevlastel eriti soodsad võimalused lugemisvara soetada: linnaraamatukogus peeti raamatuvahetuslaata ja kesklinnas müüs soodsa hinnaga raamatuid raamatukogubuss Katarina Jee.
“Ega teile keegi eesti-ladina sõnastikku pole toonud?“ päris kauaaegne kooliraamatukoguhoidja Vaike Pärn linnaraamatukogu töötajalt Jaana Koppelilt lootusrikkalt. “Ma annaksin hea meelega selle eest vastu ladina-eesti sõnastiku, mille ma ükskord Paunvere väljanäituselt ostsin. Ristsõnu lahendades oleks eesti-ladina oma palju rohkem vaja.“
“Ei, sellist sõnastikku meil kahjuks pakkuda pole,“ ütles Jaana Koppel ja lisas, et just abimeheks ristsõnade lahendamise juurde paljud sõnastikke otsivadki. Raamatuvahetuslaada esimestel tundidel läinud nii kaubaks isegi üks saksa-prantsuse sõnaraamat. Kohe saab aga raamatukogu ise üllataval kombel ühe sõnaraamatu — “Suure inglise-eesti seletava sõnaraamatu — võrra rikkamaks: selle toob kingituseks Jõgevalt pärit filoloogiatudeng Merli Kirsimäe.
“Mul lihtsalt trehvas neid kodus kaks tükki olema ja otsustasin teise siia tuua,“ ütles Merli tagasihoidlikult. Raamatukogu juhataja Sirje Narits lõi aga rõõmust kaht kätt kokku ja tõi kiiresti tagaruumist spetsiaalse kinkijakleebise, et see saadud raamatusse sisse kleepida. Merli jäädvustas kleebisele oma allkirja. Nii väärtuslikku trükist laadaletile tõesti ei panda, sest seda läheb raamatukogul endalgi vaja. Linnarahva poolt laadale toodud raamatute seast on raamatukogu tegelikult terve virna raamatuid saanud — selleks, et oma fondis olevaid kulunud eksemplare asendada.
Vaimu- ja ihutoit
Sirje Juur ja Maido Sarapik on mitmest lauast kokku pandud “laadaleti“ ääres askeldanud juba pikemat aega ja kui lahkuma asutavad, siis terve kilekotitäie kirjavaraga. Raha nende eest maksta ei tule, sest sellel laadal on kaup tasuta.
“Me oleme mõlemad suured lugejad,“ ütles Maido Sarapik. “Minul tekkis juba enne sõjaväkke minekut komme söömise ajal lugeda ja ma pole sellest tänase päevani vabanenud. Nii et nüüd tarbingi ihu- ja vaimutoitu ühekorraga. Omast kohast on see heagi: siis ma ei kipu süües ülearu kiirustama, vaid närin toidu korralikult läbi.“
“Laat on üllatavalt hästi läinud,“ tõdes Sirje Narits. “Põhiline, mida inimesed laadale tõid, oli ikka nõukogude aegne kirjandus. Näiteks põnevussarja Mirabilia toodi vähemalt kaks komplekti.“
“Võetud on kõige rohkem vist lasteraamatuid,“ jätkas Jaana Koppel. “Ilukirjandus ja kunstiraamatud on ka hästi läinud. Aga tegelikult on meil raamatuid ikka veel niipalju järel, et kavatseme 27. mail, mil meil järjekordne ööraamatukogu üritus toimub, need uuesti välja panna.“
Jaana jutu katkestas telefonikõne, millest selgus, et Tallinna Keskraamatukogu buss, mis Jõgeva linnaraamatukogu juurde uusi raamatuid müüma tulema pidi, sõitis raamatukogust mööda kesklinna ja võttis seal koha sisse.
„Nende buss on 14 meetrit pikk ja nad arvasid, et ei mahu meie maja juurde parkima,“ ütleb Jaana. Nii tulebki mul ja teistel raamatukogusse tulnutel, kes Katarina Jee nimelist raamatukogubussi näha ja raamatuid osta tahavad, jalgadele valu anda ja kesklinna minna. Seal on rahvas erksavärvilise bussi juba avastanud. Sisseastujaid on päris palju, iseasi, kes ja mida ostab.
Kaks kirjameest
„Ega see mingi tulus äriprojekt nüüd küll pole, rohkem ikka missiooniüritus,“ tõdeb raamatukogubussis raamatuid müüv Tiia Varol, kes põhiametilt hoopis Eesti Keele Sihtasutuse müügijuht. Koos kolleeg Sirje Hiiega on nad ette võtnud kolmepäevase tuuri mööda erinevaid Kesk-Eesti paiku, et müüa 14 kirjastuse raamatuid. Jõgevale on nad tulnud Põltsamaalt ja Jõgevalt lähevad Väike-Maarjasse.
Koos Katarina Jeega Kesk-Eestis tuuritavad kirjanikud Olavi Ruitlane ja Armin Kõomägi kohtuvad lugejatega siiski raamatukogus ja nii tuleb pärast ostude sooritamist sinna tagasi kapata. Ruitlane ja Kõomägi on, nagu selgub, mõlemad põnevad sellid. Ruitlane ongi põhiliselt kirjutamisele pühendunud (iseasi, kuipalju ta seda kirjutada saab, mida ise tahab — vahepeal tuleb ka leivaraha teenimiseks vajalikke tarbetekste treida), Kõomägi on tegelikult rohkem äriinimene, aga armastab kirjandusvalda „libahundiks“ käia. Ruitlase luuletus ja Kõomäe kiri 15 aastat tagasi surnud vanaemale tekitavad publiku hulgas lõbusat elevust, aga ka mõtlikku vaikust.
Küsimuse kõrval, kas noorus on hukas ja kas roppused on kirjandusteoses kohased/vajalikud, tuleb kõne alla ka töötegemine. Ehk täpsemalt see, mida teeb vastumeelne töö inimesega.
„Mulle tundub, et enamik töötavaid inimesi teeb sellis tööd, mis neid tegelikult ei huvita ning mida nad teevad üksnes selleks, et end ära elatada,“ ütleb Kõomägi. „Seepärast meil ongi nii palju tuimi ja ükskõikseid inimesi: nad tulevad töölt, võtavad puldi ning lülitavad teleka sisse ja ennast välja.“
Kõomägi ja Ruitlane ise näivad siiski teadvat, kuidas oma elu nii korraldada, et tuima ja nüristavat tööd tegema ei peaks, aga meile nad valmisretsepte ei jaga. Need jäävad igaühe enda leiutada.
On lugemisaasta. Ja on olnud sisukas pärastlõuna.
iii
RIINA MÄGI
