Igal aastal kogunevad paljud Eesti inimesed meenutama koletut kuritegu, mille panid toime nõukogude repressiivorganid Eesti ja tegelikult kõigi kolme Balti riigi elanike vastu. Eile meenutati Jõgeval siinse küüditamisohvrite mälestusmärgi juures aega 70 aastat tagasi, mil paljudel inimestel tuli jätta oma kodu ja lähedased ning asuda teele tundmatusse, teadmata, kas sealt kunagi ka tagasi tullakse.
MTÜ Jõgevamaa Represseeritute pöördumise luges ette juhatuse esimees Reet Aluoja. Kõneleja sõnul oli 70. aasta eest, 25. märtsil ilm lobjakane ning inimeste südames oli juba lootus lähenevast kevadest. Paljudele Eesti inimestele jäi see viimaseks kevade alguseks oma kodumaa pinnal.
„Käimas oli hirmus kuritegu Eesti rahva vastu, algas suur küüditamine. Pea iga koputus uksele, pea iga automürin õues oli kindel märk, et küüditajad on kohale jõudnud. Mõnel üksikul õnnestus pääseda. Paljudel algas teekond Siberi mõõtmatutesse avarustesse. Need, kellel õnnestus tagasi tulla, ei vandunud raskustele alla ja rajasid endale uued kodud. Elati-toimetati ikka selle nimel et elu Eestimaal areneks ja tugevneks,“ mõtiskles Reet Aluoja.
Genotsiid nõrgemate vastu
Naise sõnul on meie kõigi ülesandeks meenutada neid, kes rängalt teekonnalt tagasi ei tulnud ja talletada mälestusi sellest kuriteost tulevatele põlvedele.
Jõgeva vallavolikogu esimees Raivo Meitus lausus oma sõnavõtus, et üle 20 000 küüditatu hulgas üle 10 000 olid naised, üle 6000 lapsed. „Need arvud tõestavad, et see genotsiid pandi toime eelkõige meie nõrgema sugupoole ja laste vastu. Need, kes seda ise üle pole elanud, ei oska selles kaasa rääkida,“ lausus Meitus. Ta kutsus inimesi võimalusel neid kaugeid paiku külastama. Vallavolikogu juhi sõnul on väga oluline, et see kuritegu noorte inimeste teadvusse jõuaks. „Loodame, et midagi nii hirmsat enam kunagi ei tule kogeda, kui inimesed kartsid iga koputust uksele ega teadnud, mis edasi juhtuma hakkab,“ rääkis Meitus.
Puurmani Mõisakooli direktor Margus Kask lausus, et tähistame 70 aasta möödumist ajast, mil nõukogude võim pani toime kuriteo, mis jättis väga valusa jälje nii eestlaste, lätlaste, leedulaste, moldaavlaste kui ka mitmete teiste rahvaste hinge. Tema sõnul ei puudutanud küüditamine mitte ainult otseseid ohvreid, vaid ka nende lähedasi, sõpru, tuttavaid, kodukohta ning kogu Eestimaad.
Paljud võõrsilt koju
MTÜ Jõgevamaa Represseeritute Ühingu juhatuse liige Ants Aluoja meenutas, et küüditamine algas 25. märtsil ning kestis 29. märtsini. „Kümneid tuhandeid inimesi püüti ja aeti vagunisse kui loomi. Keegi oli võtnud endale õiguse märgistada peamiselt vanuritest, naistest ja lastest koosnenud inimhulgas ja nimetada nad natsionalistideks ja kulakuteks. Selleks märgistajaks oli nõukogude okupatsioonivõim koos oma repressiivorgani NKVD-ga.
Jõgevamaal oli küüditatute nimekirjas 1963 inimest, kellest vagunitesse aeti 1462 inimest. Üle 90 protsendi maakonna küüditatutest pandi vagunitesse Jõgeva raudteejaamas seisnud kahte küüdiešeloni. Kõige rohkem inimesi küüditati tollaselt Jõgevamaalt Voore vallast. Tollased võimud ei mõelnudki, et keegi neist inimestest veel kunagi tagasi koju peaks pöörduma, vaid nad pidid alatiseks ümber asustatud kohtadesse elama jääma. Kuid kodu ja isamaa armastus tõi paljud neist Eestisse tagasi. Suuresti tänu nendele inimestele elame täna jälle vabas Eesti riigis. „Kuid paljud jäid kaugele võõrale maale ja paljud, kes sealt tagasi pöördusid, pole enam meie hulgas. Kõik need inimesed uskusid, et kunagi saab Eesti jälle vabaks. Nüüd, kus see on juhtunud, ei anna me seda vabadust enam mingi hinna eest käest,“ toonitas Ants Aluoja.
Betti Alveri muuseumis oli huvilistel võimalus vaadata rühmitusse Sled kuuluva Marika Alveri eestvedamisel valminud näitust „Hele ja tume ruum.“
Marika Alver töötab kolmandat aastat 1949. aasta märtsis küüditatud laste ja noortega ning on kuulanud nende lugusid Siberi aastatest ning sealt tagasi pöördumisest. Möödunud ja ülemöödunud aastal käisid nad koos endiste küüditatutega Krasnojarski krais. Kauge maa külastustega on nende inimeste mälu avanenud uuesti maale, kus nad kunagi pikki aastaid elasid ja tegutsesid. Kuid näitus puudutas peamiselt nende Eestisse tagasitulekut.
TOOMAS REINPÕLD
