Eile kell 10.30 möödus 100 aastat relvarahu algusest Vabadussõjas Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel. Jõgeva keskväljakul ja selle ümbruses õigupoolest inimesi ei liikunud. Linnas pole ka kirikut, mille kellahelinaga sündmust meelde tuletada. Mõni üksik sisseostja vähese erandina liikus ühest kauplusest teise.
Sellest, et 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel jõustunud vaherahu mälestuseks nüüd sada aastat hiljem aeg minutiks justkui seisatus, ei olnud paljud kuulnudki. Vabadussõda aga ikka teati. Kui kuskil Jõgeval seisti, siis sularahaautomaatide järjekorras. Vaikus valitses ka Jõgevamaa kõige tähtsamas Vabadussõja mälestuspaigas – Aidus.
Aidus ainult isa ja poeg
Vabadussõjas langenute Aidu mälestussamba lähedal parkis eile kell 10.30 üksik auto. Selle sees istusid isa ja poeg Seerid. Endel ja Tiit. Vaikus oli seda imelikum, et Aidu lahingut loetakse üheks Vabadussõja murdehetkeks.
„Mina Vabadussõda ei mäleta, Teist maailmasõda küll. Aga isa võttis Vabadussõjast osa,“ rääkis Endel Seer, kes elab praegugi oma isatalus, Aidust mõni kilomeeter Jõgeva poole.
Ta meenutas, kuidas isa tuli pärast Vabadussõja lõppu Kõppu ja jäigi siia elama. Ja elas üle 90 aasta. „Minul sai täna 89 täis, raadiost sooviti õnne ka,“ oli ta päris uhke. „Neid asju peaks ikka mäletama. Vabadussõda eriti. Ega nad siit Aidu väljade pealt kaugemale ei saanudki,“ rääkis Seer.
„Igal aastal olen siin vaherahu väljakuulutamise päeval käinud ja lille toonud. Siin on enamasti ka rahvast olnud. Möödunud aastal päris suurelt ja palju rahvast oli. Aga ei osanud arvatagi, et täna kedagi ei tule, seda ma ei uskunud,“ oli Endel Seer hämmeldunud.
Päris tähistuseta vaherahu 100. aastapäev Põltsamaa vallas siiski ei jäänud. „Põltsamaa kaitseliitlased viisid lillekorvid ja küünlad Kursi, Saduküla, Tapiku ja Põltsamaa mälestusmärgi juurde,“ kinnitas kaitseliitlane Enno Otis Vooremaale.
Vabadussõda ikka teatakse
Ka praegused pensionärid on enamasti saanud oma hariduse nõukaajal, mistõttu Eesti iseseisvusest kuuldi vanasti ainult perekonnas tasahilju sosinal räägitud lugudest. Kooliprogrammis asuti meie jaoks nii olulisest ajaloosündmusest kõnelema alles möödunud sajandi lõpus. Kuid televiisorist ja raadiost on ikka sellest kuuldud ja palju oleneb ka inimestest ja nende teadmisjanust.
- aastal sündinud Aivar Jõgeva Rimi poe ees polnud Vabadussõjast justkui midagi kuulnud. „Ma jään vastuse võlgu, ma pole seda õppinud, ma ei tea midagi,“ sõnas mees ja tormas poodi. See-eest natuke noorem Maive oli märksa teadlikum.
„Minu vanaisa osales Vabadussõjas vabatahtlikuna, käis sõja läbi ja sai ka kaks medalit. Vanaema sündis 1901 ja selles mõttes oli minu kasvatus väga põhjalikult eestimeelne. Ema oli teatud viisil seotud vastupanuliikumisega. Laste julgeoleku pärast oleks tihedam seotus olnud ohtlik. Kui aga seda riiki vaadata, siis ilmselt vanaisa keeraks ennast hauas ringi. Valesti on see, et hirmsasti tahetakse üksteisele ära teha. Palju siis selles tegevuses riigiaadet on? Me tuleme kokku kui on laulupeod ja paraadid, ent argielus seda aadet ju pole. Rahva hulgas võiks iga päev olla laulupidu.”
Sularahaautomaadi järjekorras seisnud üliõpilane Kertu Vaimastverest ütles, et ta pole teab mis ajaloohuviline, kuid kättevõidetud vabadust hindab väga kõrgelt.
„Kõik on täpselt nii kui peab ehk väga hästi,“ andis neiu olukorrale hinnangu.
Vabadusel on hind
„Vabadussõda tähendab minu jaoks vabadust,“ sõnas 81-aastane Arvo, kes on sündinud Põlvamaal Oraval. „Oma valitsuse ja eluga võib rahul olla. Pension võiks natuke suureneda. Isa sai mul metsavennana surma, Vabadussõjast olen kuulnud ajakirjandusest. Kooli ajal sinimustvalget teadsin, aga seda ei tohtinud lehvitada.“
Kalju ja Lembit teadsid väga hästi, et täna sada aastat tagasi sai teoks suur relvarahu ning relvad Eesti ja Vene vahel vaikisid. Lembit on olnud väikese lapsena üheksa aastat Siberis asumisel, tema jaoks on vabadus olnud ka väga valus teema.
Kalju ütles, et Vabadussõja tähendus oli tema vanemate jaoks suure tähendusega, sest tema isa oli vabadusvõitleja. „Eestis hakkab asi alles õiges suunas minema,“ leidis Kalju.
„Vabadus tähendab, et tee mis tahad. Keegi ei keela ju. Käid tööl või ei käi, käid vargil ja vahele jää. Midagi ei juhtu. Kui mul tööd ei ole, siis kust ma raha saan,“ muutus Lembit ootamatult murelikuks.
Härra ja proua Möll, kes aastate poolest 80 kandis, ei teadnud küll täpselt, et just täna 100 aastat tagasi relvad vaikisid, kuid nad olid asjast kuulnud.
„Vabadussõjast ei mäleta ma tuhkagi,“ ütles vanahärra. „Mind polnud siis olemaski. Koolis sellest ei räägitud, kuid vanemad inimesed ikka kõnelesid. Mul käis onu Vabadussõjas. Täpsemalt uurinud ja puurinud pole, aga tähtis on, et Eestist sai vabariik ja see on mulle oluline. Eesti on väike ja ilus.“
ANDRA KIRNA
INDREK SARAPUU
