Pühapäeval möödus 79 aastat juuniküüditamisest. 14. juunil 1941 viidi Eestist Siberisse hinnanguliselt 10 000 inimest. Nälja ja kurnatuse tagajärjel hukkus või tapeti umbes 6000 last, naist ja meest.
Sel päeval meenutatakse 1941. aasta küüditamisohvreid üle kogu Eesti. Jõgeval kutsus MTÜ Jõgevamaa Represseeritud inimesi mälestushetkedeks küüditatute mälestuskivi juurde. Leinaminutitel said sõna represseeritute ühingu eestvedajad Reet ja Ants Aluoja, Helgi Žukovitš Põltsamaalt, Jõgeva vallavolikogu esimees Aivar Kokk ja vallavanem Tiit Lääne.
Mälestushetkedel osales neli represseeritut: Kaarel Tiiman, Epp Piirsalu (Otter), Reet Jürgen (Orav) ning Maie Põder (Orav).
Maie Põder oli toona kümnekuune ja tema õde Reet seitsmeaastane. „Epu ema oli see, kes mul hinge sees hoidis, ta oli ämmaemand,“ alustas Maie meenutusi. „See oli ikka jube aeg. Mu ema suutis ära toita viis suud. Kolhoosis käidi tööl, aga nälg oli ikkagi hirmus. Söödi aganaid, naate ja nõgeseid. Kalosside sees tõi ema viljapeksu ajal kolhoosi vilja, mis maha oli pudenenud. Riided vahetati algul peaaegu kõik toidu vastu. Ega meil seal väga midagi olnudki. Emale öeldi, et ta annaks riided isa vagunisse, seal rohkem ruumi. Vaat nii käis see asi. Me olime seal ikka vabakäiguvangid, ei tohtinud teistele küllagi minna. Ema oli kangelane. Ta oli talutütar, harjunud tööd tegema, talle jäi hing sisse. Paljud surid, ei pidanud vastu. Esimesed aastad olid eriti rasked. Hiljem sai juba ise peenraid tehtud ja lehmake võetud ja nagu ikka. Isa lasti maha 1942, ta oli Vabadusristi kavaler,“ rääkis Maie Põder, kelle õel Reedal õnnestus tagasi pääseda varem kui teistel.
MTÜ Jõgevamaa Represseeritud eestvedaja Ants Aluoja ütles Vooremaale, et ühingu tegutsemise üks eesmärk on Jõgeva mälestuskinnistu korrastamine. „Linnaga on meil tehtud kinnistu kasutusõiguse leping. Väikeste firmadega oleme seda siin jupikaupa arendanud,“ ütles ta. Selle aasta saavutus on mälestusmüür, mille paigaldamine pole veel lõpetatud. „Oleme mõelnud panna sinna kas praeguste või ennesõjaaegsete valdade järgi väikesed mälestustahvlid, kui palju kusagilt piirkonnast inimesi ära viidi. Number tuleb ligikaudne, sest ega siiani ei tea, kui palju neid inimesi päriselt oli,“ lisas Aluoja.
ANDRA KIRNA
