|
|
Jõgeva kultuurikeskuses eile toimunud konverentsil „Uskuge valgusesse“ heideti ajaloolaste, vaimulike ja õpilasuurijate ettekannete abil valgust kunagise Laiuse kirikuõpetaja, Tartu Ülikooli rektori ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi Johan Kõpu karismaatilisele isiksusele. Kõpu sünnist möödub tänavu 9. novembril 135 aastat ja tema Laiuse kirikuõpetaja ametisse asumisest sada aastat. |
Konverentsiettekannetest koorus välja Johan Kõpu kui äärmiselt eetilise ja meelekindla, oma rahva teenimisele pühendunud, laialdaste huvidega ja tohutu töövõimega inimese portree. Tänapäeval oleks teda nimetatud ilmselt visionääriks, sest kõigis tema tegemistes oli haaret ja võimet silmas pidada kaugemaid eesmärke.
Nagu selgus magister Priit Rohtmetsa ettekandest „Külapoisist peapiiskopiks“, valis Johan Kõpp Tartu Ülikooli astudes usuteaduskonna mitte ainult sellepärast, et usualased küsimused teda huvitama olid hakanud, vaid ka sellepärast, et ta tahtis tulevikus tööle asuda oma rahva keskel. Ning ehkki iseseisva Eesti riigi rajajate hulgas Kõppu tavaliselt ei nimetata, oli ta Rohtmetsa sõnul siiski üks eesti vaimsuse edasiviijaid ning iseseisvuse ettevalmistajaid. Kui 1917. aasta pöördelistel aegadel kirik riigist lahutati ning asuti looma vaba rahvakirikut, siis sai Kõpust üks selle peaideolooge.
„Kõige olulisemaks pidas Kõpp selle juures, et rahval tekiks tunne, et see on tema oma kirik,“ ütles Priit Rohtmets.
Vaikiva ajastu valud
Põhjaliku ülevaate andis ta ka Kõpu tegevusest Tartu Ülikooli usuteaduskonna professori, prorektori ja rektorina. Viimasesse ametisse valiti ta kolmeks ametiajaks ja iga kord märkimisväärse häälteenamusega. Nii et kulli ja kirja viskamisest, nagu ühel hiljutisel rektorivalimisel, oli Kõpu ajal asi kaugel. See ei tähenda, et rektori ameti pidamine talle lihtne oleks olnud. Iseäranis keeruliseks läks see 1934. aastal nn vaikiva ajastu saabudes, kus Kõpp pidi tahes tahtmata olema vahelüliks ülikooli suhtes kriitilise riigi ja riigivõimu suhtes kriitiliste akadeemiliste ringkondade vahel. Sellest, mida Kõpul siis üle elada tuli, annavad tunnistust tema päevikud.
EELK piiskopiks valiti Johan Kõpp samuti keerulisel ajal: 1939. aastal, kui Eestisse olid juba rajatud Nõukogude Liidu sõjaväebaasid ning Kremli rezhissööride lavastatud riigipöördeni oli jäänud vähem kui aasta. Eesti luterliku kiriku piiskopi ametit pidas Kõpp pärast sõda edasi Rootsis: tema kaaluga ühiskonnategelase puhul oleks Eestisse jäämine võrdunud kindla surmaga. Ent lisaks sellele jätkas ta Rootsis kõrgele vanusele vaatamata viljakat teadustegevust, kasutades täiel määral ära asjaolu, et käeulatuses oli Baltikumi kohta palju materjale sisaldav Rootsi Riigiarhiiv, ning pani kirja ka oma mälestused.
Kuulates ajaloodoktor Andres Andreseni ettekannet Johan Kõpust eestlaste ajaloo uurijana jäigi kõige arusaamatumaks see, kuidas ametitöö ja ühiskondliku tegevusega hõivatud Kõpp veel eesti ärkamisaega, talurahva pärisorjusest vabastamist, talurahvaliikumisi, Tartu Ülikooli ja Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu, eesti rahvusliku eliidi kujunemislugu ja paljut muud uurida jõudis.
„1925. aastal ilmunud „Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu“, 1937. aastal ilmunud „Laiuse kihelkonna ajalugu“ ja 1959. aastal ilmunud „Kirik ja rahvas“ kuuluvad ilma igasuguse kahtluseta eesti ajalookirjanduse raudvara hulka,“ ütles Andres Andresen. „Kõpu neljaköiteline mälestusteraamat on aga omamoodi eesti kultuuriloo entsüklopeedia. Kõpp ise oli aga ühenduslüli vanema ajalooharrastuse ja uuema aja professionaalse ajalooteaduse vahel.“
Kõigutamatu maine
EELK Tartu praostkonna abipraost Peeter Paenurm ütles oma konverentsitervituses, et Johan Kõppu ei kiputud kunagi kergekäeliselt kritiseerima, sest seda tehes oli alati oht saada ise naerualuseks: nii kõigutamatult puhas oli Kõpu maine üldsuse silmis. Konverentsipäeva juhtinud professor Peeter Järvelaiu sõnul oskas Johan Kõpp juba noore mehena seada endale kindlad eetilised piirid ja neist piiridest kogu elu kinni pidada.
„Kõpu elu on tõestuseks, et olgu olud ja inimesed meie ümber millised tahes, mitte keegi ega mitte miski ei keela meil ohjeldada endas kurjust ja edevust ning öelda: „Mina nii ei tee!“,“ ütles Peeter Järvelaid.
Just seepärast võiks Kõpp olla elavaks eeskujuks meie tänastele riigijuhtidele, kelle hulgas poliitikuid on paraku rohkem kui riigi- ja aatemehi. Eeskujuks võiks ta olla ka igaühele meist.
Konverentsil osales teiste hulgas kümmekond Kõppude suguvõsa esindajat.
„Nõukogude ajal meile meie seostest Kõppude suguvõsaga palju ei räägitud,“ ütles Indrek Naaris, kellele Johan Kõpp oli vanaema onu. „Kui, siis rääkisid sellest vanavanemad, aga mitte ema-isa. Ei oskagi öelda, kas peaks viimaseid tagantjärele laitma või hoopis kiitma: liiga palju teades oleksime võinud ju tollase süsteemi hammasrataste vahele jääda. Viimased kümme-viisteist aastat on meie suguvõsa lugu aga huviga uuritud ja kirja pandud ning suguvõsa kokkutulekudki on regulaarselt toimunud.“
2007. aastal peeti kokkutulekut Laiusel ning sellest ajast seisab sealses pastoraadis Kõppude sugupuud kujutav seinavaip, mille autoriks sama suguvõsa esindaja Maia Värv.
„Meie suguvõsas on palju õpetajaid või siis muidu kõrgharidusega ja hästi edasi jõudvaid inimesi,“ ütles Maia Värv.
„Ju siis on Kõpu vaimsus veres,“ lisas Indrek Naaris.
Konverentsi kiitsid kõik Kõppude suguvõsa esindajad huvitavaks ja kasulikuks.
„Olen Johan Kõpu kohta, kes oli mulle vanaema onupoeg, nii mõndagi raamatut lugenud, ent tänased ettekanded avasid minu jaoks nii mõnegi uue tahu temas,“ ütles Peeter Eek.
Konverentsi korraldasid Jõgeva valla- ja linnavalitsus koostöös Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga.
iii
RIINA MÄGI
