Jõgevlane Amalie peab oma juubelit tütre juures Tartus Ravila tänava mitmekorruselise maja ühetoalises korteris. Sünnipäevalaud on kaetud ja külalised oodatud.
“Kuidas ilm on, kas tee oli halb sõita?” tunneb vanaproua huvi ja kutsub kõiki laua taha istuma. “Mis te seisate, palun istuge ometi. Ja kui ei mahu, võin ma ju kööki tagasi minna. Mul kohvi juba joodud, alati ongi hommikul kohv peaasi, panen mett hulka, nii on hää. Ega vanainimene pea kuigi palju, aga noor peab küll rohkem sööma ja jooma,” utsitab memm pruukosti võtma. Ja tervisenapsu jaoks laseb ta tuua oma, paksema põhjaga ja laiema pitsi. “Näe, ei saa enam pitsigi käes hoida. Oh, aga see on mul kõige rõõmsam ja ärevam sünnipäev. Ega ma väikest pitsi põlga ja ei ütle ka, et ta halb on, aga võtta tuleb nii, kuidas ta hea on.” Linnajuhid seisavad püsti, lausuvad häid soove ja ulatavad Jõgeva vanimale kodanikule ümbriku, mille sisu üheskoos üle loetakse. Linnapoolne kingitus sajandivanuseks saanud Amalie Schasminile on kümme Jakobsoni pildiga rahatähte. “Olge tänatud, et te tulite ja teete vanainimesele nii ilusa mälestuse. Oi, oi, väegagi tänulik ma olen. Pean seda tunnistama, et mul ei ole ennem ühtegi sünnipäeva nii tähtsat olnud, kus tehakse nii palju pilte ja nii sõbralikult kõik ollakse. See jääb mul surmahauas ka meelde. Aga ma mõtlen, et talvel, kui lumi maas ja jäätust on, ei saaks ma küll hästi surra. Nii peab see olema, et vana peab kaduma ja noored jälle asemele tulema. Aga minu pojakene suri augustis, minia juulis?” jätab vanamemm lause pooleli ja õige pikka aega ei kuule temalt enam sõnakestki.
Hingepaelad ja kuulmine rikkes
Kolleeg Jaan Lukasel on aga kokkulepitud aeg anda saatelõik Vikerraadiole. “Täna on pidulik hommik, kui Jõgeva linna vanimat kodanikku tuldi õnnitlema…” alustab Jaan ja küsib juubilarilt, kuidas tal tervisega lood. “Mis on teile elujõudu andnud, kuidas tervis on?” kordab ta küsimust üha valjemini. Vaikus, memm ei tee väljagi. Küsib siis 80-aastane tütar sama, kuid ema ei näi tedagi kuulvat. Tütar Õie: “Tema elu on küllaltki raske olnud, noorelt jäi leseks ja kasvatas oma kahte last. Ta on kõiki talutöid teinud, kündnud ja külvanud, metsa vedanud. Kolhoosis oli põllu ja karja peal, mõnda aega oli Jõgeva kaubabaasis koristaja. Tollel ajal sai ta küll vähe haridust, aga natuke vene ja saksa keelt kõneleb küll.” Veel saame teada, et memm meenutab tihti, kuidas ta viimase sõja ajal oli Meleski kandis eesliinil. Oma kodust, Ehavere küla Sepametsa talust ta sinna voorimeheks kamandatigi. Kui poleks läinud, oleks võetud see viimanegi hobune käest. Kaks nädalat vedas oma hobusega sinna sõjamoona. Venelased olnud siis Saadjärve, sakslased aga Võrtsjärve ääres. Teine mälupilt on sellest, kui ema viis lastehalvatusse jäänud tütre Tartusse arsti juurde. Raudteejaama sõideti hobusega, jäädi aga veidike hiljaks ja rong juba liikus. Poeg Hans lidus ?suslale? järgi, ei tea, kust poisike selle taibu ja jõu võttis, ja ennäe ? rong peatus, kaks meest tulid välja ja aitasid haige lapse rongi peale. “Vaata, mis kõik on läbi elatud. Ja näed, rong pidas kinni. Inimestel on ikka halastust. Aga ma olen ka nii palju kurja ja haiget saanud. Hingepaelad on rikkis ja pole enam head kuulmist. Muidu ei saa tervise üle nuriseda, aga tead, paar päeva tagasi oli siin hirmus valu ja nagu krampi kiskus. Nii haigeks tegi, et ühe päeva olin päris pikali,” muutub vanaproua taas jutukaks.
Kõva nagu kivi
“Nüüd toodi mulle jälle uus pass, aga ikka on üks viga sees. Minu õige nimi on Amanda. Amanda Elfride, aga seda teist nime ma ei tarvita. Mu mehe nimi oli Ernst Rudolf, saime temaga 18 aastat hästi koos elada, pojale panime nimeks Hans Valdeko, tütrele Õie Aurelie. Minu eesnimi on nüüd Amalie, see on võõras nimi. No pidi siis minu sünnitunnistus sõja ajal kaduma minema. Poeg ja minias saatsid küll palvekirju, et tahan nime tagasi, aga see ei aidanud. Minu isa priinimi oli Kivi, mina olin neiuna sama Kivi. Vaat, seepärast olengi ma nii kõva.”
“Mina olen Steinvald-Kivimetsa suguvõsast”, kordan juba meie jutuajamise alguses öeldut. “Oi, oi – vaadake siis, kuidas juhtub, et kohe mitu kivi kokku saavad,” jääb saja-aastaseks saanud Amanda mulle otsa vaatama. Mul on olnud õnne kohtuda vähemalt tosina temavanusega. Amalie (Amanda Elfride) Schasmin (Kivi) on neist üks kõbusamaid ja jutukamaid.
ARDI KIVIMETS
