Eeva Pedriks-Niinivaara sündis 21. detsembril 1901. aastal Siimustis Pälluril talupidajate Anna ja Karl Pedriksi tütrena. Oma olemuselt olnud Eeva looduslaps: andekas kunstide valdkonnas, armastanud kirjandust, mänginud klaverit ja harrastanud joonistamist. Oma esimesed luuletused kirjutanud ta algkooli 5. klassis, madam Kilgi prantsusekeelses eraalgkoolis Jõgeval.
Oma kooliaega mäletab Eeva Niinivaara järgmiselt: ?Proua Kilgi kool oli kinnine õppeasutus, kus oli õpilasi vast üle kümne. Kuidas koolitööd tehti, ma eriti ei mäleta, küll aga on mulle meelde jäänud ühised jalutuskäigud ja koduigatsus. Kevadel soojade ilmadega kõmpisin viis kilomeetrit jalgsi, algul mööda maanteed, siis keerasin põlluvaheteele, kust lõpuks jõudsin oma küla nurmede vahele. See oli väga ilus ja tore teekond. Viimaks hakkasid paistma kõrged pärnad ? üheski teises talus ei olnud nii suuri puid ? ja kolm kodukorstnat. Õnne-, rõõmu- ja vabanemistunne oli nii suur, et tihtipeale lõin laulu lahti.?
Kallis ka tänastele lasteleOma kodukohta Siimustit peavad kalliks ka tänased noored siimustilased. Kristiina arvates on Siimusti kodukülas rahulik ja turvaline. Enne Jõgevale tulekut ta ei teadnudki, et kusagil võib ka kärarikas olla. Eriti meeldib, et mets algab kohe maja tagant ja hea on kuulata ööbiku laksutamist.
Kevin peab lugu sportimisvõimalustest. Nii meeldib noormehele igal võimalusel jalgpalli mängida ja Siimustis on see võimalik. Remo naudib talviti suusatamist ja on kindel, et ega selgi aastal tali taeva jää. Anella peab kõige meeldivamaks tennisetreeninguid. Karl hindab kõige olulisemaks värsket õhku, rahulikkust ja sõbralikke inimesi.
Taimari arvates on Siimustis kõik hea, kõige parem on siiski see, et seal on tema kodu. Grete arvab, et Siimusti on kõige kallim koht maailmas, on ta ju sellega seotud lapsepõlvest alates. Talle meeldib, et Siimustis on väga töökad inimesed. Kristiani meelest tunneb selle paiga erilisust tundide lõppedes, miski nagu tõmbab kiiresti kodu poole.
Klassijuhataja hindab jälle kõrgelt Siimusti kultuuriseltsi, kooli ja oma laste vanemaid, sest Siimustist tuli viiendasse klassi palju arukaid ja töökaid ning oma kodu väärtustavaid õpilasi, kes üldjuhul ei karda raskusi, on juba praegu arenevad isiksused, elus hakkamasaajad.
Hakkaja oli ka Eeva Niinivaara. Pärast proua Kilgi erakooli viis tema tee Tartusse Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. Tema esimeseks töökohaks sai Võru Õpetajate Seminar. Teadlikuma aja oma elust elas keele- ja kirjandusteadlane aga Soomes. Ta abiellus 1930. aastal soome keeleteadlase Martti Niinivaaraga. Viis aastat hiljem viimane suri ja Eeva jäi kahekesi nelja-aastase poja Seppoga.
Et elatist teenida, asus Eeva õppima. Peagi omandas ta Soomes käsitööõpetaja kutse. Ning õppis töö kõrvalt ja uneaega näpistades edasi Helsingi Ülikoolis. Usinat tööd kroonis 1947. aastal omandatud magistrikraad. Juba alates 1945. aastast töötas ta aga Helsingi Ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektorina. Selles ametis tegutses ta 1971. aastani.
Legendaarne õpetajaMeie kooli õpilaste Ülar Toominga ja Tarmo Terase koostatud uurimistööst selgub, et Eeva Niinivaara oli ülimalt positiivse ellusuhtumisega õpetaja. Nooruslik ja arukas, aastatest olenemata. Eeva Niinivaara endised õpilased, kellega Ülar ja Tarmo kohtusid, meenutasid, et lisaks loengutele toimusid Niinivaara eestvedamisel kirjandusõhtud ja vestluskoosolekud, tegutsesid näiterühmad ja laulukoorid. Selle kõrvalt jõudis ta aga töötada veel lektorina Jyväskylä ja Oulu suveülikoolides. Ta lihtsalt olevat säranud kogu oma olemusega. Õpetajana oli ta legend.
Karmidel nõukogudeaastatel oli siimustilane Eeva Niinivaara Eesti-Soome kultuurisilla rajaja ja käigushoidja. Samas säilisid tal kõige soojemad tunded oma koduküla Siimusti vastu elu lõpuni, kus jäigi paistma seesama soe päikene, mis tema lapsepõlve ilmestas. Ülimast austusest kodukoha vastu räägib 1. detsembril 1996 Roihuvuorist saabunud kiri, milles Eeva Niinivaara annab tervitusena kodukohale teada, et on asutanud jõukohase väheldase stipendiumi Soome Instituudi juurde Tallinnas. Stipendium oli mõeldud humanitaaralal edukale noorele siimustilasele või lähiümbruskonna noorele. Stipendiumi on saanud üheksa ja samast fondist pärineva preemia kaks Jõgeva Ühisgümnaasiumi edukat noort õppurit.
Mälestustunnilt jäi kõlama mõte, et elus tuleb edasi minna, ja mis ka ei juhtuks, mitte alla anda, sest kõigi katsumuste vastu aitavad hoolivus, töökus ja koduarmastus. Päev lõppes kooli tänulillekimbu viimisega Eeva Niinivaara mälestuskivile, mis on pärit Pälluri talu linaleotusekohast. Toonane Jõgeva vallavanem Toivo Ilves soovis mälestuskivi avamisel, et see kivi jääks kodutunde märgukiviks kogu Jõgevamaale.
Vb klassi õpilased soovivad väärtustada oma kodu ja õppida hästi ning olla töökad. Seda kinnitasid ka paljude meie laste jõuluks saadud koolitunnistused. Vaid hindele ?5? õpivad Kristi Liin, Grete Tänna ja Kevin Keek, hinnetele ?4? ja ?5? Karl Lennard Grauen, Kätlin Krepkova, Kristian Käresk, Kristiina Pamberg ja Remo Roosipõld.
HELGE MARIPUU,
Jõgeva Ühisgümnaasiumi Vb klassi juhataja
