Veerand sajandi eest moodustati Jõgeval 2. Keskkool, mis täna Jõgeva Ühisgümnaasiumi nime kannab ja oma 25. sünnipäeva tähistab. Kooli loomise aega ja selle näo kujunemist aitab meenutada esimese lennu vilistlane Diana Lorents, neiupõlvenimega Soodla.
1984. aasta suvel tehti Jõgeval kaks kooli sel viisil, et klassid jagati pooleks, A ja B-paralleelid jäid edasi vanasse, Jõgeva 1. Keskkooli, C ja D viidi aga üle uude, Jõgeva 2. Keskkooli.
„Lõpetasin sel aastal 8. klassi. Muidugi meie käest keegi ei küsinud, kas me tahame teise kooli minna. Ehk oligi natuke kahju, sest on ju huvitav, kui lähed keskkooli, kus vanemad õpilased on ees. Meist aga tekkis uues koolis esimene lend, me olime kolm aastat ise kõige vanemad,” meenutab Diana. „Meile rõhutati, et te saate olla kogu aeg kõige vanemad, me olime tegijad ja tähtsad ja meid väga usaldati. Aga natuke oli kurb, et polnud neid, kelle järgi joonduda.”
Tänaseks on Jõgeval teineteise kõrval erinevad koolid. „Oma kooli nägu on 2. Keskkoolis rõhutatud algusest peale, selle kallal nähti ikka vaeva. Meie olime seal vaid kolm aastat, aga need õpetajad, kes seal seda vaimsust edasi kannavad, on ju vaeva näinud siiamaani. Jõgeval on kaks eriilmelist kooli. Mitte et üks on parem ja teine halvem. Oluline on see, et nad on eriilmelised, sest siis on emadel ka valida, kumba eelistada,” räägib Diana. Kuigi kooli lõpetamisest on palju aega möödas, jälgib ta vilistlasena ikka Jõgeva noorte tegemisi.
„Jõgeval käin ma kogu aeg, mu vanemad elavad ju Kuremaal. Ja kui ma näen, et mõni Jõgeva Ühisgümnaasiumi laps on midagi saavutanud, siis elan ma sellele alati kaasa, mul on tõeliselt hea meel,” kinnitab Diana.
Ehitasid koolimaja
25 aasta eest kujundasid uue kooli nägu kõige vanemad õpilased ehk äsja põhikooli lõpetanud 15-aastased inimesed. Aktiivselt tehti koolivälist tööd ja osaleti kõikvõimalikel võistlustel, kuid lisaks sellele aidati ka suvel oma koolimaja ehitada.
„Me tegime seal suvi otsa tööd ja mingit raha me ei saanud! Me olime väga kohusetundlikud ja mõtlesime, et oi kui põnev, me ehitame endale koolimaja! Me pahteldasime ja tegime igasuguseid töid, saime suhelda üliõpilasmaleva liikmetega, kes töötasid ka koolimaja ehitusel, ajakirjanduspraktikant Tiit Pruuli käis meid intervjueerimas. Oli ju tore kirjutada, et ehitavad koolimaja,” meenutab Diana kauget aega, mida tänapäeval on juba natuke raske mõista.
„Praegu ei saada sellest enam aru, nüüd ei lubaks keegi last ilma rahata tööle, aga tookord suhtusid vanemad nii, et lapsed on kindlas kohas, teevad midagi kasulikku. Olime tööl suvi otsa ja alles siis, kui augustikuu viimasel päeval selgus, et on veel vaja aula põrandat poonida, sai ema natuke pahaseks. Meie aga poonisime klassiõe Heli Tederiga enne esimest koolipäeva selle põranda ära ja see oli nii ilus, kui lauluõpetaja Tetsmann pärast ütles, et kui te ei oleks seda ära teinud, siis see põrand oleks hukas!”
Me olime liidrite punt
„Kooli nägu me kujundasime eelkõige ise. Muidugi käis kõik tegelikult õpetajate eestvedamisel, sest väga paljus nad ikka motiveerisid meid ja aina innustasid olema teistele eeskujuks,” räägib Diana. Kooliväline töö oli väga aktiivne, korraldati üritusi, käidi esinemas, tantsiti rahvatantsu, korraldati õpetajate päeva jne.
„Püüdsime igati näidata, et Jõgeval on olemas teine kool, mis on hästi vahva! Me käisime sheffettevõtetele esinemas, meist oli palju juttu ka rajoonis, me osalesime komsomolivõistlustel, laulsime, esitasime agitkavu. Meie klass paistis silma, meil oli meri põlvini ja enda meelest me olime kõige paremad, absoluutselt! Milline see kooli nägu kõrvalt paistis, seda ehk oskavad teised öelda,” imestab Diana tagantjärele, kuidas õpetajad nende klassi nii tohutult usaldasid.
„Meil oli isegi oma tuba, me olime liidrite punt. Mul oli lihtsalt kõige kõvem hääl ja seepärast pandi mind palju esinema, aga see ei tähenda, teised olid ka väga tegijad. Kristiine Jeltsova, Jana Jõgeva, Katrin Karu, Toomas Peda, Toomas Voolaid, Kalle Välba,” loetleb Diana klassikaaslaste nimesid.
Eriliseks muudab selle klassi kooliaja aga veel klassijuhataja Helge Maripuu, kes alustas tööd algklassiõpetajana, kuid õppis töö kõrvalt edasi ja saatis oma klassi kuni kooli lõpuni. Ei juhtu just sageli, et 1.-11. klassini on sama klassijuhataja – see lisas kindlasti olulist turvatunnet.
Õpetas mõtlema ja küsima
„Maripuu oli väga aktiivne õpetaja ja armastas meid väga. Kõik läks talle korda! Ta oli maksimalist, tahtis, et kõik, mis me teeme, oleks tehtud hästi. Kui ma nüüd kokku võtan tema klassijuhatamise ja eesti keele ja kirjanduse õpetamise, siis tema suurim teene meile oli see, et ta õpetas meid küsima: “Miks?” Me kirjutasime palju kirjandeid ja seetõttu pole oma mõtte kirja panemine või avaldamine mulle kunagi raske olnud. Maripuu treenis meid just inimlikel teemadel kirjutama. Poliitikast olime me kaugel, meie teemadeks olid ikka inimestevahelised suhted,” kinnitab Diana.
Tagantjärele on ta selle üle mõtisklenud, mis väega Maripuu küll selle saavutas, et klassis oli vaikus. „Ta ei karjunud meie peale kunagi ja ta oli alati daam. Vahel, kui ta meie peale vihastas, pani ta meid kirjandeid kirjutama. Kõik see õpetas meid mõtteid arendama ja neid kirja panema. Ma usun, et Helge Maripuu pole üldse muutunud. Mul oli rõõm lugeda, et Maripuu sai aasta õpetajaks. Mõtlesin, et ammu oli aeg!”
Diana tunnistab, et nüüd, kui kooliajast on palju aega möödas, suudab ta õpetajat juba tavalise inimesena võtta, kuid kooliajal oli õpetaja ja õpilaste vahel distants.
„Maripuu andis meile hingamisruumi. Me lugesime palju, ta vaid vihjas ja me juba jooksime raamatuid otsima. Lugesime palju luuletusi ja arutlesime nende üle. Maripuu muidugi järgis kooliprogrammi, aga tema kindel lemmik oli Marie Under. Me käisime ka tohult palju teatris ja „Vanemuine“ oli lausa meie koduteater.”
Diana on nüüd veendunud, et ka tollane ideoloogiline “soust” läks tänu õpetajatele õpilastest mööda.
„Kuigi mina olin suur aktivist ja käisin isegi igasugu kongressidel, elasime me tegelikult oma elu ja poliitika läks meist mööda. Eriti õpetaja Maripuu andis meile suuna, et jälgi seda, millised inimesed su ümber on ja kuidas nad inimlike omadustega hakkama saavad. Küsimused, mida ta õpetas esitama, andsid julguse maailma teistmoodi vaadata. Meie kool rõhutas inimlikke asju ja me olime ju lapsed sellel ajal. Me küll laulsime, et „Suur Lenin, sa olid üllas”, aga me ju nägime, et komsomol oli see, mis võimaldas olla aktiivne, või et kui sa olid aktiivne, siis olid pundis,” räägib Diana.
Kontrastina meenub talle, kuidas ta kord mingil koolivälisel suurel üritusel Alliksaare luuletust luges ja siis teada sai, et selles pole ideed. „Ma ikka tükk aega mõtlesin, et kuidas selles ideed pole, enne kui aru sain, et tahetakse, et Lenini idee peaks olema,” meenutab Diana, keda saadeti sageli esinema, sest lisaks kõvale häälele olid tal ka suured silmad ja seltsiv iseloom. Mõnda kohta sattus ta enda sõnul tänu juhuste kokkulangemisele. „Pidi näiteks olema maalt pärit tüdruk. Hannes Rumm oleks sobinud ehk palju paremini sõna võtma, aga kooliõpilane pidi kindlasti olema maalt ja tüdruk!”
Saime teostada kõik oma ideed
Teistest õpetajatest on Dianale eriti meelde jäänud keemiaõpetaja Neeme Katt.
„Ta tuli kooli tööle, noor inimene, meesterahvas. Kui hakkas meile kahtesid laduma, mõtlesime, et sureme ära! Ja kuidas ta õpetama hakkas: varsti oli meil keemia lemmikaine, sest ta tegi seda nii metoodiliselt! Kui sa natukenegi kuulasid, mis ta rääkis, siis said kindlasti aru!”
Neeme Kati ja keemia vaheline suhe on Dianale jätnud nii sügava jälje, et hiljuti, kui ta oma lapsel oli koolis keemiaga mingi jama, läks Diana poodi ja leidis sealt Neeme Kati raamatu.
„Ostsin selle pikemalt mõtlemata ära ja ütlesin pojale: “Artur, see päästab su!”.”
Tänuga meenutab Diana ka saksa keele õpetajat Hilja Kuuske. „Saksa keele tunnis me aina laulsime ja kui ma lõpuks oma elus jõudsin välja Baierimaale ja seal selle kooliaegse laulurepertuaariga välja tulin, olin tehtud tüdruk!”
Paralleelklassi juhataja Imbi Sildnik oli Diana kinnitusel kardinaalselt teistsugune kui Helge Maripuu. „Aga olles lojaalsed oma õpetaja tugevatele külgedele, oskasime me väga hinnata ka õpetaja Sildnikku, kes oli väga siiras, soe ja inimlik,” kinnitab Diana.
Kooli tollane direktor Vello Mäesepp jäi meelde sellega, et usaldas esimest lendu väga.
„Direktor oli ise kehalise kasvatuse õpetaja, eks temagi tahtis, et koolil oleks oma nägu, et me oleksime parimad, aga nüüd ma mõtlen, et kuidas õpetajad küll meid ikka nii usaldasid! Nad küsisid meie käest nõu. Direktor toetas meie tegemisi ja me julgesime täitsa rahulikult tema juurde minna, me saime teostada kõik ideed, mis meile pähe tulid.”
Helge Maripuu, klassijuhataja:
“Diana ja kogu nende klass oli minu kui õpetaja jaoks arendav, õpetaja elukutset sügavuti mõistma õpetav. Alustasime n-ö Erdmanni koolis, so Jõgeva Keskkoolis spordiklassina. Seal koolis lõpetasime 8 klassi. Õpilased olid väga energilised, nii et mina õpetajana ei saanud teistmoodi, kui läksime sageli kooli aulasse ennast n-ö välja elama. Tegime seal kõike: mängisime läbi päevasituatsioone, et paremini toimuvat mõista, etendasime etüüde, lavastasime, näitlesime, pidupäevadel esinesime koolilaval, kuna meil oli alati midagi valmis. See kõik oli selleks, et klassitunnis energiat rohkem oleks ja õppida suudaks. Aga energiat jäi ometi üle, nii et moodustasime 1. klassis ka rahvatantsurühma. Rühm püsis tegelikul elus kuni kooli lõpetamiseni.
Et minust pidi saama uue avatava Jõgeva II Keskkooli klassi- ja koolivälise töö organisaator, siis klassi mul olla ei tohtinud. Kooli direktor otsis uut klassijuhatajat. Kõigile oli teada, et tegemist on aktiivsete ja püsimatute natuuridega. Siis arvas direktor Erdmann, et järsku mina võiksin jätkata… See alles oli rõõmupidu, sest mul oleks olnud neist väga raske loobuda. Tore oli nende kui kõige vanemate õpilastega uut kooli alustada, seal kõik vajalik luua. Muidugi oli Diana särtsakas, arukas ning oma peaga mõtlev noor inimene, kellel oli haruldane võime teisigi nakatada. Ja kui palju neist ikka abi oli, seepärast kooli algus nõnda särav oligi, huvitav ja jõudu andev igatahes.
Et valitses nn stagnaaeg, siis toimus kogu koolitöö, eriti klassi- ja kooliväline elu rangelt partei juhtimisel. See õpetas meid oma peaga mõtlema. Kõik koolielus toimuv oli pühendatud mingile partei kongressile või seotud millegi ideoloogilisega. Meie elasime aga elavat noore inimese elu. Teha sai kõike ja nii ka arenesime kõik. Ehk oli raskeim kirjanduse tundides, kus käsitletavad autorid olid määratud …, seepärast aitaski aktiivne klassivälise elu elamine. Õpetas toimuvat mõistma ja ennast leidma, õigeid valikuid tegema, iseendaks jääma. Küllap olid minu õpilasedki oma ajast ees ja toimuv tekitas mõistmatust, seetõttu end kõikvõimalikul moel välja elatigi.
Et lend oli energiline, siis meil toimus kõike väga palju, aga vähemaga poleks nende puhul võimalik. Ja kogu aeg juhtus midagi, sest prooviti kõike. Ja et tegemist oli üdini heade noorte inimestega, siis ei varjanud nad oma tegemisi ja probleeme oli sageli. Klassijuhatajana oli neid päevi vähe, kus klassiga midagi ei juhtunud. Mäletan, olin Tallinnas kahekuulisel täienduskoolitusel ja rohkem muret seal ei olnud, kui et järsku ka keegi teine kolleeg, kes mind asendab, neisse samavõrd kiindub.
Ja kui koolitunnis näiteks eesti keelega raskusi oli või muid probleeme esines, läksime kooli aulasse ja alustasime rahvatantsuga ning kõik ununes ja õpetaja nautis oma väänikute sirgeid selgi ja väärikat rühti – tuju muutus kõigil suurepäraseks ja kõik andestati. Tantsutunnid õpetasid aega kasutama, sest seda oli meil alati vähe ja töötasime kiiresti, seetõttu oskasime ka muu vajalikuga hakkama saada.
Kui nad oleksid käinud koolis praegu – kindlasti oleksid nad pühendunud palju enam õppimisele, sest mäletan, tollal erilisi perspektiive noorel inimesel olla ei saanudki, sest valitses pimedus …. Ehk oligi kõik see, millega meie tegelesime, hetkel arenguks parim.
iii
JAANIKA KRESSA
