Hommikul kell 6 olime küll veel väsinud ja unised, aga ette sõitis uhke ja pilkupüüdev suur buss ning pärast kolmetunnilist kiiret sõitu jõudsimegi Virtsu sadamasse ja otse praamile. Selleks ajaks olid isegi kõige unisemad ärganud ja praami tekile imekaunist merevaadet uudistama läinud. Vaid 40 minutit oligi kaunist vaatepilti ja juba paistis Kuivastu sadam.
Smuuli mail
Sõit kulges Koguvale J. Smuuli muuseumi. Avardasime silmaringi XVII sajandil asutatud Tooma talus, kus on sündinud ja kasvanud rahvakirjanik Juhan Smuul. Tooma äratas tähelepanu tüüpilise avara Muhu taluõue ja eluruumidega. Ent kui tööleminejad siin hobuseid rakendanud ja lapsed end karja minema sättinud, polevatki ruumi ülearu olnud. 18. veebruaril 1922, kui sündis Juhan Smuul, olnud peres 23 inimest. Elumaja on tüüpiline rehielamu, mis koosneb rehetoast ja rehealusest ning neljast kambrist. Muuseumi ekspositsioon paiknebki endises rehetoas. Nurgakambrit näidati kui kirjaniku töötuba. See hiljem tema soovi kohaselt ümber ehitatud ruum kuulus Juhan Smuulile koolipõlvest saadik. Ju sealt inspiratsioon. Meid võlus samuti mereäärne küla Muhumaa looderannal oma eluolu ja inimestega. Kindlasti oli oma osa selles, et küla vabanes pärisorjuse ikkest kolm ja pool sajandit varem kui teised seesugused. Ju on see jätnudki jälje ka tänasesse päeva: hooned on võimsalt välja ehitatud ja avarad. Küllap sellepärast olidki Smuulid tuntud oma külalislahkuse, kareda abivalmiduse, riskijulguse ja hulkurirahutusega. Ja mis peamine ? neil oli ka eesti randlaste üks oluline inimlik väärtus ? huumorimeel, oskus näha naljakat ka kõige traagilisemas. Tänaselgi päeval võis seal tunda kodu toetavat ja rahustavat aurat. Olevat ju kirjanik armastanud oma teoseid kirjutada just Koguval. Siia on nüüdseks toodud ka kirjaniku ülimalt isikupärane monument. Siin sündisid tema mere-, loodus- ning mõtteluuletused, “Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol? ja skandaalne “Polkovniku lesk?. Et kirjanikul olid juba maast-madalast unistused, õnnestus tal pääseda oma sünnikodust kaugele. Antarktika-reisilt on pärit kaasakiskuvad inimtüübid, Jaapani mere ekspeditsiooni kajastab “Jaapani meri. Detsember?. Rannaküla pakkus andekale kirjanikule palju, samas on suur osa kirjaniku kaasaegsetel Gustav Ernesaksal ja Voldemar Pansol. Ergastav oli esimese koolinädala lõpu hommikutundidel ühte loomesaatusse süüvida.
Mitmepalgeline Saaremaa
Nautse külas Laasu jaanalinnutalus saime näha üht suurimat lennuvõimetut lindu ja tema ülisuurt muna. Kohtusime ka selliste eksootiliste loomadega nagu emud, kängurud ja ?oti mägiveised. Talu perenaine rääkis meile iga isendi juures midagi huvitavat, tuues rohkelt näiteid oma hoolealuste igapäevaelust. Saime ka linde nende lemmiktoidu maisiga toita. See oli esialgu hirmutav.
Maasi maalinnuses pöördusime ajaloolainele. Imetlesime võimsat kivist kaitsekantsi, mis ikka ja jälle välismaiste vallutajate poolt hävitatud on. Ja viimane hävitustöö toimus 1576. aastal Taani kuninga Frederiku poolt. Ning sellest ajast ongi linnus varemetes seisnud. Aga õnneks on juba jõutud palju tööd ära teha, et suurepärane ajalooline mälestis säiliks ka tulevastele põlvedele. Ja paikkond ise… Meri igas ilmakaares. Viimasel ajal on seda kohta ka välietendusteks kasutatud. Meiegi puhkasime ja kinnitasime selles maalilises paigas keha, vestlesime saarlastest ja Saaremaa erilisusest ja samas paigas suvel toimunud etendusest ?Mereröövel vastu tahtmist?.
Oitme hostel, meie ööbimiskoht, oli esmapilgul ehmatav. Nimelt olid kaks abielupaari võtnud vaevaks ehitada karjalaudast hostel. Oli püütud säilitada hoone algupära, nii võttiski meid vastu justkui karjalaut, ka uks oli lauda oma. Stiil oli aga taotluslik: välisilme, kardinad, mööbel, sööginõud, ka tubade nimed. Nii elas meie bussijuht toas nimega Kirjak, õpetajad Mannus, poisid Luulus, tüdrukud Punikus …
Edasi liikusime üht Euroopa ainulaadset veekogu Kaali järve uudistama. Seda järvekest nimetatakse ka Pühajärveks. Ta asub Saaremaal, Kõljalast 2,5 km loode pool ning on vaevalt 0,15 ha suurune. Ovaalse järvelohu läbimõõt on kuni 110 m, sügavus 8,5 m. Järve sügavus on olenevalt veeseisust 3-6 m, vahel isegi 9 m. Järve ümbritseb 3-7 m kõrgune ringvall, millel kasvab lopsakas salu-lehtmets. See ainulaadne veekogu mitte üksnes Euroopas, vaid kogu maailmas, sest ta on tekkinud 2460-2860 aastat tagasi maapinnale langenud meteoriidi plahvatuse tagajärjel moodustunud kraatris. Oletatakse, et Kaali järve tekitanud meteoriidi kaal oli 20-80 t, kiirus langemisel 15-45 m/s. Meteoriit on tulnud ida poolt 45-kraadise nurga all.
Järve kaldad on järsult libamisi ning koosnevad dolomiiditükkidest ja klibust. Põhi on sügavamal kaetud kollakasvalge dolomiidimudaga, mille paksus järve keskel on kuni 5 m. Mõisnikud rajasid omal ajal järve keskele kunstliku saare, millest on säilinud vaid kivikari.
Vesi on kollane ja vähe läbipaistev (0,9 m). Teistest Eesti järvedest erineb Kaali järve vesi oma kõrge magneesiumisisalduse poolest, mis on põhjustatud ilmselt dolomiidist.
Järve taimestik on liigivaene, kuid rohke. Ka füto- ja zooplanktonit on vähe. Vetikaist leidub peamiselt ränivetikaid, vesikirpude hulgas esineb meie vetes haruldasi hiidriiviku (Daphnia magna) rübisid. Kaladel ei ole järves elamistingimusi. Juba ammu on Kaali järv rahva tähelepanu äratanud ja põhjustanud arvukate muistendite tekkimist. Üheks järve tekkimise põhjuseks peetakse muistendis mõisa maa alla vajumist venna ja õe pulma ajal. Hiidmeteoriidi langemine oli kahtlemata traagiline sündmus, millega võisid kaasneda suured purustused, tulekahjud, inimohvrid. Muidugi tekitas see hirmu ja õudu, hiljem ka aukartust. Kaali katastroofi kajastumist rahva mälus käsitleb Lennart Meri raamatutes “Hõbevalge? ja “Hõbevalgem?. Selleski paigas korraldatakse augustikuiste lendtähtede perseiidide langemise aegu kauneid kontserte.
Ilm hakkas kiskuma tormiseks, kui sõitsime 21 km kõrgusele Panga pangale. Kui pärale jõudsime, oli tuul juba tugev ja lained kõrged. Imetlesime mäslevat, vahustes laineharjades merd, see oli meeldesööbiv. Mühisevad vahused lained, tuule kohin, vihm, imelised värvid, mis nõudsid küll pintslit. Kohe, kui nimetatud vaade oli avanenud, avaldasid mitmed soovi ujuma minna. Mõeldud ? tehtud, ujuma läks siiski vaid viieliikmeline grupp, ülejäänud jäid kaldale kadedate pilkudega vaatama ja pildistama.
Ööbimiskohta oli küll muusika kaasa võetud, aga nagu paraku ikka, veab tehnika tihtipeale alt. Ja ilma muusikata me olimegi. Õnneks, sest seltskond ei lasknud ennast sellest mitte üks põrm häirida. Võtsime hoopis lauluviisi üles, ajasime lõputult juttu ja lähenesime üksteisele nii mõneski mõttes, varajaste hommikutundideni välja. Meist said mõttekaaslased.
Hommikul rääkis pool meie grupist sosinal. Kellele oli sügisene ilm kurja teinud, kes oli oma hääle lihtsalt ära laulnud. Aga ikkagi jätkus reis, kõigil nägu naerul ja sära silmis. Sihtpunktiks oli Kuressaare oma iidse linnuse ja linnaga. On ju Kuressaare konvendihoone ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Balti liiduvabariikides ja sellisena üleliidulise tähtsusega arhitektuurimälestis. Lisaks esteetilisele elamusele, mille saamise tagas arhitektuuri stiilsus, väljapeetus, rangus ja karm suurejooneline ilu, võimaldas linnuse külastamine saada mitmekülgseid ajalooteadmisi, saavutada vahetumat kontakti minevikuga, tunda keskaja hõngu ja selle kõrval heita näituste vahendusel pilku tänapäeva.
Tagasi koju
Ehmatusega tuli tõdeda, et kätte oli jõudnud pühapäeva hommik. Oli vaja lahkuda ? kahju oli. Hea oli olla kodunt eemal, aga imelik küll ? õhtustel ja öistel vestlustundidel olime Jõgeval ja oma koolielus kinni rohkem kui tavaliselt. Nii hea oli paljutki kaugelt vaadata ? nägime täpsemalt. Sõitsime veel läbi kohalikust pagaritööstusest ja ostsime oma õpetajatele ja kodustele kaasa siis veel ahjusooja Saarlase leiba.
Koolialguse tähistamisest oli saanud mõttematk Saaremaal. Saarel puhkasime, kogusime teadmisi ja mõtteid, et julgelt vastu minna viimasele vastutusrikkale kooliaastale ja kevadistele küpsuseksamitele. Kindlasti on kõik nüüd sellevõrra kergem, et saime isekeskis palju lähedasemaks, oskame tajuda üksteise mõtteid ja olemust.
Siinkohal tänab Jõgeva Ühisgümnaasiumi abituurium õpetaja Helge Maripuud, kes oli reisi vaimne juht, ja bussijuht Harri Luhta, kelle seltsi kolm imetoredat päeva nautisime. Eriti sügav tänukummardus aga Jõgevamaa põllumajandustootjatele, tänu kellele me üldse reisile minna saime.
Tanel Kolberg,
Jõgeva ÜG abiturient
