1984. aasta 1. septembril uksed avanud Jõgeva Ühisgümnaasium, mis siis kandis Jõgeva 2. Keskkooli nime, tähistab sel nädalal oma 25. sünnipäeva. Eile peeti koolis konverentsi “Minu kooli algus” ja avati Jõgeva kultuurikeskuse galeriis vilistlaste kunstinäitus, täna toimuvad vilistlasturniir korvpallis ja vilistlaste kokkutulek. Juubeliks ilmus ka kooli almanahh Linnutiivul 2, mida esitletakse täna kooli aulas.
iii
Kooli algusaegadesse ongi hea tagasi vaadata kooli direktori Jüri Toidu almanahhis ilmunud kirjutist refereerides. Direktori sõnul oleks sellises seisus ehitis, nagu Jõgeva Ühisgümnaasiumi hoone 1984. aasta suvelõpul oli, tänapäeval jäänud käiku andmata, sest ehitusjärelevalve oleks käe ette pannud. Toona aga võttis komisjon maja vastu hindega „neli”, lisades vastuvõtuaktile kaheleheküljelise peenes trükikirjas vaegtööde loetelu. Mis tähendas, et juba esimesel kooliaastal hakkas katus mitmest kohast läbi tilkuma, aknad ei avanenud või olid tuultele valla, duširuumide põrandatelt nirises vesi keldrisse, viletsate elektrisüsteemide tõttu tuli nõuetekohased kahesajavatised pirnid saja viiekümneste vastu vahetada ning lasketiirus võis korraldada parvetamiskursusi.
Nii et remonti on selles majas 25 aasta jooksul väga palju teha tulnud. Viimase tosina aasta suuremad tööd on direktor almanahhis ka aastaarvuliselt ja rahasummaliselt üles lugenud. Eriti olulisel määral muutis kooli ilmet 2006. aastal ette võetud aula, võimla, fuajee ja söökla renoveerimine, mis läks maksma ühtekokku 6,73 miljonit krooni. Need vilistlased, kes oma vanasse kooli viimati selle kahekümnendal sünnipäeval või veelgi varem sattusid, saavad täna igatahes väga meeldiva üllatuse osaliseks.
Kooli teevad inimesed
Ent maja on maja, koolist teevad kooli ikkagi inimesed. Jõgeva 2. Keskkool rajati veerand sajandit tagasi Jõgeva Keskkooli baasil: uude kooli tulid üle osa selle kooli õpilasi ja õpetajaid. Et õpilaste arv ühe kooli jaoks liiga suureks oli kasvanud, tuligi uus koolimaja ehitada. Üheks oluliseks tunnuseks, mille järgi õpilased kahe kooli vahel jagati, oli õpitav võõrkeel: uuest koolist sai „sakslaste“ kool, vana jäi „inglaste“ omaks. Vene keelt õpetati toona mõistagi mõlemas koolis. Pikapeale „keelevahe“ kadus, sest ka osa uue kooli lapsevanemaid tahtis, et nende lapsed inglise keelt õpiksid.
Jõgeva Ühisgümnaasiumis selle algusajast peale töötanud emakeeleõpetaja Helge Maripuu, kes 1984-1989 ka klassi- ja koolivälise töö organisaatori ehk tänapäeva mõistes huvijuhi kohustusi täitis, meenutas, et uue kooli start oli üsna lennukas.
„Tahtsime kohe n-ö pildile saada,” ütles Helge Maripuu. „Et õpitulemustega oli see esialgu arusaadavail põhjusil raske — nii õpilased kui ka õpetajad ju alles kohanesid uute oludega —, siis püüdsime seda enam silma paista koolivälises tegevuses: kõikvõimalikel konkurssidel, kokkutulekutel, taidluses ja spordis. Ning see õnnestus päris hästi.”
Sellest, kuidas aastate jooksul on riburada ellu kutsutud ettevõtmised, mis määravad tänase Jõgeva Ühisgümnaasiumi näo ja vaimsuse, saab samuti aimu juubeliks üllitatud almanahhist. Kui tavaliselt sisaldavad sellised trükised õpilaste omaloomingut, siis Jõgeva Ühisgümnaasiumis mindigi seekord teist teed ning anti sõna õpetajatele, kes kirjutasid kooli iseloomustavatest nähtustest, nagu õpilasuurimuste kirjutamine (Helge Maripuu, Neeme Katt), kogu maakonna koole hõlmavad keele- ja kirjanduskonverentsid ning kunstipäevad (Helge Maripuu, Tiia Malm, Anne Jaama), põnevad keskkonnaprojektid (Silja Võsaste), koolisisesed Betti Alverile pühendatud luulehommikud (Inga Reinumägi), Euroopa Liidu teemalistel esseekonkurssidel osalemine (Helle Roop), algklasside majanduslaadad (Ilme Kraaner), koolieelikutele korraldatavad koolitutvustuspäevad (Ester Meerja), noorte spordi juurde toomine (Rainer Võsaste) jne.
„Nendega, kellele õppimine raskusi valmistab, teeme me niikuinii lisatööd, ent meie õpetajad ei pea paljuks seda teha ka nende võimekate, huviliste ja energilistega, kellele koolitundides pakutavast väheks jääb,” ütles Helge Maripuu. „Julgen öelda, et kõigis koolides seda tööd nii palju ei tehta. Ning kui nõrgemate järeleaitamine veel kuidagi õpetajate ametliku tööaja sisse mahub, siis olümpiaadideks ja konkurssideks valmistumine kindlasti mitte. Seda suurem on aga rõõm kohtuda praeguste noorte teadurite ja doktorantidega, kes särasilmil tunnistavad, et said teadustööks innustust ja esimesi kogemusi Jõgeva Ühisgümnaasiumist.”
Veel ütles Helge Maripuu, et Jõgeva Ühisgümnaasiumis püütakse märgata igaühe andeid, ka varjatumaid, toetada kõigi püüdlusi kellekski saada ning anda samas kõigile võimalus olla tema ise.
Kõik pildil
Sama kinnitas Jõgeva Ühisgümnaasiumis 17 aastat kunstiõpetajana töötanud Anne Jaama: igaüht toetatakse selles, milles ta on tubli, ning nii saab igaüks olla „pildil“ ja omandada positiivse enesehinnangu.
„Üks meie vilistlane, kes hakkab kooli uut kodulehekülge kujundama, küsis mult hiljuti, mida see sõna „ühisgümnaasium“ õieti tähendab,” ütles Anne Jaama. „Kui algselt pidi see minu mäletamist mööda sümboliseerima seda, et meie koolis õpib nii linna- kui ka maalapsi, siis praegu tähendab see sõna vähemasti minu jaoks eelkõige seda, et meie koolis tehakse hästi paljusid asju ühiselt, et meil tekib palju ühisenergiat.”
Kunstihuvilistele õpilastele on Anne Jaama alati öelnud: kunsti minge õppima siis, kui te kohe mitte kuidagi teisiti ei saa. Kunstist pole meie ajal ju sugugi kerge elatuda. Ometi on nii mõnigi selle kooli õpilane okkalise kunstnikutee valinud. Kui kujundus- ja tarbekunstnikud juurde arvata, saab selle ala inimesi tegelikult päris kenake hulk. Eile kultuurikeskuses avatud näitusel saab näha kaheksa vilistlase: Angelika Schneideri, Tiina Androni, Ingrid Tuksami, Gaidy Kesa, Sigrid Kuuse, Villu Plingi, Lauri Lihten-Haaveli ja Viljar Kõivu loomingut. Jõgeva kunstihuvilistele peaks see näitus olema päris meeldiv maiuspala.
Eilse konverentsi tarvis valmis aga Jõgeva Ühisgümnaasiumi 11.b klassi õpilasel Diana Alitsal uurimistöö kooli algusaastatest (1984-1992) ning kooli esimesest õppealajuhatajast Marve Siimannist. Teist aastat selles koolis õppiv Diana Alits valis sellise teema, sest tundis, et see kool on talle seal veedetud aja jooksul sügavale hinge läinud ning et koolis toimib mingi energia, mis hoiab nii teda kui ka tema koolikaaslasi. Uurimuse koostamiseks luges Diana omaaegseid rajoonilehti Punalipp, kooli kroonikat ja eelmist almanahhi Linnutiivul 1, samuti viis ta läbi ankeetküsitluse kooli algusaegade õpetajate seas. Muuseas, neist õpetajatest, kes selles koolis 1984. aastal alustasid, on samasse kollektiivi jäänud veel üheksa.
Üldse on koolis praegu 39 pedagoogi ja 492 õpilast 24 klassikomplektis. Vilistlasi on koolil praeguseks tuhande ringis ning nad kõik on täna kokkutulekule oodatud.
iii
RIINA MÄGI