Jõgeva nahavabrikus on parkimisel Tallinna loomaaia jääkaru nahk

Selle aasta alguses oli Tallinna loomaaed sunnitud raske südamega magama panema 17-aastase jääkaru Nordi, kelle vasaku käpa haavand oli niivõrd raske, et seda polnud enam võimalik ravida. Jääkaru skelett läks maaülikooli võrdleva anatoomia muuseumisse, nahk toodi parkida Jõgevale.


„Loomaaed saatis meili ja küsis pakkumist jääkaru naha parkimiseks,“ selgitas Ingmar Baida Jõgeva nahavabrikust Skineks.

Detaile uurides selgus, et sellega on tõesti väga kiire. Nahavabrik tegi pakkumise ja järgmisel päeval oli nahk Skineksi ukse taga. „Ja läks kohe töösse, sest olukord oligi kriitiline,“ ütles Baida. Praegu on jääkaru nahk pargis ja umbes kolme nädala pärast peaks valmis olema.

Topist Nordist ei saa, sest selle jaoks tuleks nahavabrikul anda välja kuivatamata ja lihvimata nahk. Ka lõigatakse topise tegemiseks nahk teisiti lahti.

Eksootiliste elukate naha parkimise kogemus on Skineksil just tänu Tallinna loomaaiale ning jahimeestele, kes kaugetes maades jahil käivad ning nahad Jõgevale parkida toovad. Ligi seitse aastat tagasi  tuli ka parkida jääkaru ja ninasarvikunahkagi on Skineks parkinud. „See oli siiani kõige suurem töö, toornahk kaalus üle poole tonni,“ meenutas Ingmar Baida. Ninasarvikust sai pärast topis.

„Kõigepealt mahk puhastatakse, võetakse üleliigne rasv ja liha alt ära. Siis pannakse see parkainetesse, mis konserveerivad naha ära. Aga kõik algab ikka sellest, et inimene ise paneb nahale soola, ikka korralikult, et karv lahti või nahk hapuks ei läheks.

Parkained teevad naha pehmeks ja tugevaks ning karv ei tule enam lahti. Siis nahk kuivatatakse ja lihvitakse alt siledaks,“ selgitas Baida.

Peamiselt põllumajandusloomad ja ulukid

„Karvadega nahkadest läheb enamus dekoratiivnahkadeks, kellel põrandale, kellel toolile. Tehakse ka susse, siis me lõikame karva pikkuse ühtlaseks, nii nagu käsitööline soovib. Sellist nahka saadame Hiiu- ja Saaremaale ning teistele sussitegijatele.

Metsloomanahkadest tehakse veste, kasukaid, kindaid või mütse, enamasti kopra- või kährikunahkadest. Moel on ka oma osa. Rebasekasukaga naisterahvast ei näe enam eriti linna peal. Võib-olla ei julge ka. Aga pargime veel küll. Patt on jätta ilusat nahka metsa,“ rääkis Ingmar Baida.

Ka lambanaha minema viskamine on tema meelest vale, kuigi seda tema arvates ikka tehakse. „Võib-olla ei ole raha parkida või aega müügitööd teha. See nahk, mis toiduks mineva looma seljast ära võetakse, tuleks ikka ära kasutada,“ arvas ta

„Eks nahavabrik on asutus, kuhu satuvad need, kellel on loomad, lambad, veised või teised, kelle nahka saab parkida ja jahimehed. Nahaostjad samuti. Meil küll poodi ei ole, aga siin kohapeal ikka müüme,” märkis Baida.

Mõned Jõgeval isegi ei tea, et tehas pole 1913. aastast, mil ta tööd alustas, kunagi seisma jäänud.

Praegu läheb hästi, kuna Skineks on Eestis ainukene, siis tööd jagub. Hoopis Leedu ja Poola tehased on Skineksile konkurendid. Ka sinna viiakse Eestist nahku parkida. „Natuke on seal odavam, aga sel on ka põhjused. Me rõhume kvaliteedile. Siiski sõltub kõik toornaha kvaliteedist,“ selgitas Ingmar Baida.

Et Skineks teeb tööd ka talunikele, siis seakatk neid väga ei ehmatanud, sea naha parkimist jäi küll mõneks ajaks vähemaks, aga nüüd hakkab taas juurde tulema. „Me oleme paindlikud, see aitab meil püsida, pargime lambanahka, metsloomi, teeme taimparknahka, mida näiteks kunstnikud kasutavad. Taimparknahk on ilma karvata nahk, mida pargitakse Argentiinast pärit jahvatatud puukoore abil. Kuna see ei sisalda kroomi, saab niisugust nahka värvida, sinna saab peale põletada, seda saab pressida, mida kõike kroomnahaga teha ei saa.

Soome ja Lätti saadame ka, käsitöönaha marginaal on meil väike, aga teeme ikka, sest nõudlust on.

Naha parkimine, mis oli kunagi üsna toksiline töö, seda nüüd enam pole. Keemia on vee baasil. Jõgeval enam kroomnahka ei tehta. Ka värvid on meil veebaasil. Kogu keemia tuleb Saksamaalt, usaldusväärselt tootjalt,“ rääkis Ingmar Baida.

Jääkaru Nord:

  1. jaanuaril jättis Tallinna loomaaed hüvasti 17-aastase isase jääkaru Nordiga. Hoolimata veterinaaride jõupingutustest ning kogu olemasoleva teadmise rakendamisest ei õnnestunud jääkaru vasaku käpa kroonilist haavandit ravida. Euroopa ja Ameerika loomaaedade spetsialistide nõuannetele toetudes, võttis loomaaed raske südamega vastu otsuse jääkaru eutaneerida. Lootus jääkaru olukorra paranemisele, mida julgustas tema viimine vanadest oludest kaasaegsesse polaariumi, asendus detsembri keskel tõdemusega, et jääkaru käpa seisund on halvenenud.

Jääkaru Nord sündis 24. novembril 2001. aastal Viini Schönbrunni loomaaias. Tallinnasse saabus ta 10. aprillil 2009. aastal Moskva loomaaia kingitusena. Vahepeal elas ta Novosibirskis. Nordil on kaks järglast – 2013. aastal sündinud ja nüüd Viini Schönbrunni loomaaias elav Nora ning 2016. aastal sündinud Aron, kes elab Tallinna loomaaias.

Allikas Tallinna Loomaaed

ANDRA KIRNA

blog comments powered by Disqus