Viimasel ajal on Jõgeval asuva militaarmuuseumi Pommiauk tegijatel käed ja jalad tööd täis, sest nii mõnigi legend, mis viitab lennukite allakukkumisele Eesti pinnal, on tõeks osutunud ja leid järgneb leiule. Nii leiti möödunud pühapäeval tänu metallidetektorile lennuki ja piloodi jäänused Võrtsjärve kandist Viljandimaal.
Läinud aasta juuni algul tulid Tartumaal Lohkva külas kaevetööde käigus välja lennukiosad ja lenduri maised jäänused. Leiti palju muudki, sealhulgas lennuki mootor ja langevari, mida säilitatakse muuseumis Jõgeval.
Hiljutise leiu peale Viljandimaal sattus kohalik mees, kes kraapis turbapinnast välja langevarju rakmed ja teavitas sellest Meleski külas elavat ajaloohuvilist Ville Drevingut. Viimane omakorda kutsus asja uurima Jõgeval elava ja tegutseva MTÜ Pommiauk eestvedaja ja sõjaajaloohuvilise Sergei Jerjomini koos oma abilistega.
Detektor leidis
Aasta algul saadigi info Viljandimaalt, mida kontrollima mindi. Kohalik elanik oli muretsenud endale metallidetektori, millega ta leiu oma maa peal tuvastas. Välja tulid pisemad lennukidetailid koos inimluudega. Leidja sai aru, et nüüd on vaja sellest teada anda. Kui uudis Jerjomini jõudis, informeeriti ka kõiki vajalikke ametkondi. Saadi nõusolek, et mehed võivad uurima asuda.
„Vaatasime üldist konteksti, uurisin kättesaadavaid allikaid, et veenduda, kas sealkandis on üldse lahinguid olnud ja millega võiks tegu olla. Tuligi välja paar legendi, millest üks tõsisem rääkis ühest lennukivrakist, mis veeti metallikokkuostu,“ pajatas Jerjomin.
„Tulime kohale ja selgus, et tegu ei ole inimese täieliku luustikuga, alles on ainult fragmendid. Praegu on teada, et lennuki mark on IL 2, selles lendas kaks inimest, lendur ja laskur. Lend oli toimunud 30. augustil 1944.“
Isikut ei tuvastatud
Praktika näitab, et laskuril on suuremad võimalused langevarjuga pääseda ning andmed kinnitasid, et ta jäi ka ellu,“ rääkis Jerjomin. „Välja tulid lennukipommide kinnitused. Hädamaandumisel visatakse üldjuhul ohtlikud asjad maha. Seda polnud tehtud, millest järeldub, et lennuk plahvatas maandumisel. Lendurist seetõttu midagi väga palju alles ei jäänud. Karta on, et õnnetuspaiga läheduses asunud talurahvale allasadanud lennukitükid väga ei meeldinud, need korjati kokku ja maeti pommiauku. Koos langevarju rakmetega tulid välja üks piloodi kinnas, slemm ja veel mõned esemed. Püüdsime arheoloogiliste meetoditega uurida iga pisematki detaili, sest need võivad viidata lahkunu nimele. Ühest taskust leidsime lenduri väikese liigendnoa. Sõduritel on kombeks oma asju märgistada ja lootsime väga, et sellelt noalt tuleksid välja initsiaalid, kuid kahjuks neid ei olnud.“
Säilmed anti üle Tallinna klubile Front Line, kes tegeleb samuti ajaloo-otsingutega, kuid on suurem ja võimsam kui Pommiauk Jõgeval, neil on võimalik leitut ka säilitada. Langenud sõdur maetakse kevadel Maardu kalmistule.
20 aastat praktikat
Jerjomin on tegelenud oma huvialaga juba paarkümmend aastat ning on viimased seitse aastat hoidnud Tallinna maantee ääres sõjaajaloo ja militaarteemalist eramuuseumi, millel külastajaid umbes 1500 inimese ümber aastas. „Huvilised tulevad suures osas välismaalt, sest inimesi, kes meie kollektsiooni internetist üles leiavad, on oi kui palju” nentis Jerjomin.
Muuseumis antakse ülevaade nii sõjatehnikast, lõhkekehadest, arheoloogilistest leidudest kui ka paljust muust. Allatulistatud lennumasinate ja muu militaartehnika kohta liikuvad legendid leiavad mõnel juhul tõestuse ja neid Jerjomin ka uurib.
„Teeme seda amatöörtasemel, sest meil pole akadeemilist tausta tegeleda sõjaarheoloogiaga,“ ütles Jerjomin, kellel on palju rahvusvahelisi kontakte sama ala harrastajate ja professionaalide hulgas. Tegevusega püütakse ühel ja teisel poolel langenud sõdurite tuvastamisele kaasa aidata.
„Mulle meeldib, et rahvas mäletab, on kuulnud, räägib ja võetakse kontakti. Meil on statistika, et 40‒50 legendist üks-kaks lugu vastab ka tõele. See pole mitte sellest, et inimesed valetavad, vaid sõjajärgsel ajal on korjatud palju vanametalli. Suuremad tankid ja lennukid veeti välja, aga inimestele on meelde jäänud, et seal justkui oli veel midagi. Ka maastik muutub. Mets on juba mõnel juhul kahel korral täis kasvanud. Üks variant on, et inimene räägib meile mingi loo ja meie hakkame uurima loo ajaloolist tausta,“ rääkis Jerjomin.
INDREK SARAPUU
