Katastroofi tagajärgi likvideerinud 600 000 inimese hulgas töötas ka mitmeid sundmobiliseerituid mehi Jõgevamaalt. Üle poolesaja päeva tuli avariikoldes tööd teha ka tollasel Jõgeva autobaasi autojuhil Mati Valdlol.
Mati Valdlo mäletab, et mitmedki talle teada Jõgeva mehed saadeti Tsernobõli esimestel nädalatel pärast katastroofi. ?Mitmed põgenesid aga mobiliseerijate eest kodunt ja neid ei saadudki kätte. Esimesel aastal mind ennast Tsernobõli ei saadetud, kuid 1987. aastal tuli see teekond ikkagi ette võtta. Olin teatud perioodiks autojuhilubadest ilma jäänud ning et mul autobaasis õiget rakendust polnud, osutusin just mina meheks, kellel aatomiavarii piirkonda tööle minna tuli.?
Tol ajal kolmekümneaastane Mati Valdlo meenutas sõitu Tsernobõli. ?Koju toodi kutse mobiliseerimise kohta, kus kästi koguneda Jõgeva rajooni sõjakomissariaadi juurde. Siit sõidutas Jõgeva MEK-i buss meid Riiga. Avariipiirkonda tööle suundujate hulgas oli mehi erinevatest Jõgevamaa paikadest, kõige rohkem mäletatavasti Põltsamaa kandist. Üksteist me varem ei tundnud, seepärast ajasime võrdlemisi vähe juttu. Pinge maandamiseks võtsime aga mõnegi suutäie kibedat. Riias istusime nelja mootoriga suurde transpordilennukisse AN, mis maandus kahe ja poole tunni pärast Tsernobõlile kaunis lähedal asunud lennuväljal. Sealt viisid veoautod meid külasse, kus meid kasarmutesse elama paigutati. Külast Tsernobõli oli kuuskümmend kilomeetrit.?
Valdlo rääkis, et põhitööks Tsernobõli aatomielektrijaamas oli agregaatide pesemine ja radioaktiivse rämpsu kokkukorjamine. Iga päev saime uued töörõivad, kasutatud visati aga minema. Iga päev saime käia dusi all. Toit, mida sõime, oli üsnagi normaalne. Menüü oli selline, nagu armeeteenistuses ette nähtud. Eks meie elu kulgeski sõjaväe korra järgi, vabadust oli siiski pisut rohkem kui tavalistel ajateenijatel.
?Üheks tüütumaks ettevõtmiseks oli aga sõit meie kasarmutest Tsernobõli aatomielektrijaama. Ühed veokid viisid meid linnast 30 kilomeetri kaugusel paiknenud surmatsooni, kus istusime ümber teistele masinatele ja sõitsime tööpiirkonda. Tollased Vene veokid sõitsid aeglaselt ja nii kulus sõitmiseks sageli üle kolme tunni. Ausalt öeldes, ega me seal tööga väga pingutaud. Tegime mõõdukalt, nii et pahandusi ei tuleks, ja kui võimalik, siis viilisime ka.?
Mati Valdlo sõnul töötasid temaga ühel ajal Tsernobõlis peamiselt Baltikumist pärit mehed. ?Ajasime tavalist meestejuttu. Vabal ajal mängisime kaarte. Kohalikelt elanikelt oli võimalus ka sigarette, viina ja puskarit osta. Eriti palju me seda osta ei saanud, sest töö eest saime vaid taskuraha. Vahetasime töökaaslastega ka aadresse, et hiljem kirjavahetust pidada, paraku on need aga tänaseks kadunud. Eestisse lähedastele õnnestus aga Tsernobõlist saata üks või kaks kirja.?
Mati Valdlo rääkis, et koos leedulasega, kes töötas katastroofipiirkonnas autojuhina, käis ta uudishimust ära ka Pripjatis, mida loetakse maailma kõige tugevama radioaktiivsusega linnaks.
?Aatomipommist olin mõistagi teadlik, kuid põhjalikku aimu kiirguseohust polnud. Pealegi on noor inimene ettevaatamatu. Mõte liigub siis pisut teistmoodi kui keskeas.?
Mati Valdlo töötas Tsernobõlis 54 päeva. ?Kui kohalesõit oli meil organiseeritud, siis tagasi Eestisse jõudmise eest pidi igaüks ise hoolitsema. Jõgeval naasin ma tööle autobaasi. Muide, kolonniülem Rein Kalamees ütles ka enne ärasõitu, et tule sa ikka tagasi. Küllap südamest ei soovinudki ta minu minekut tuumaavarii piirkonda, kuid ei saanud ka seda takistada, sest ettevõttel tuli oma mees välja saata.? ütles katastroofipiirkonnas töötanud Jõgeva mees.
Meie riigi taasiseseisvumise algusaastatel andis Jõgeva abimaavanem Vello Mäesepp Matti Valdlole ja teistelegi Tsernobõlis töötanud meestele medalid katastroofikoldes töötamise eest.
JAAN LUKAS
