Lätis Ataris toimunud kelgukoerte lumeta alade võistlusel saavutas kolmanda koha alaska malamuut Nanuq hüüdnimega Nuki, kelle perenaine on Jõgeva politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Diana Erikson. Kelgu- või lumekoertel oleks Eriksoni hinnangul perspektiivi ka Jõgeva mainekujundajatena.
Diana Erikson võistles ühe koeraga tõukerattaveos põhjamaiste kelgukoerte arvestuses. “Sama koeraga saab samal võistlusel osaleda vaid ühes võistlusklassis, välja arvatud laste koerakross. Lisaks tohib üks võistleja osaleda ühel võistlusel kahel alal, aga erinevate koertega,” rääkis koera perenaine.
Rahvusvaheline võistlus raskel rajal
“See oli mul ja mu koeral Nanuqil esimene võistlus tõukerattaveos, sest koer on veel noor. Juunis saab ta alles kaheaastaseks,” ütles Diana Erikson. Tema koera tulemuse juurde on protokolli kirjutatud raja läbimise aeg 19:07. “See tähendab ühe koera tõukerattavedu põhjamaiste kelgukoerte arvestuses. SC on lühend inglise keelsest sõnast scooter, 1 tähendab koerte arvu ja NB on inglise keeles Nordic Breed ehk põhjamaine tõug. Põhjamaiseid tõuge on neli: samojeedi koer, grööni koer, alaska malamuut ja siberi husky. Kõik teised koerad lähevad üldisse arvestusse ja inglise keeles on selleks sõnaks open, lühend OP,” selgitas perenaine.
“Võistlustel osales üle saja võistleja rohkem kui saja viiekümne koeraga. Tegemist oli rahvusvahelise võistlusega, mille korraldas Läti, kuid kohal oli nii eestlasi, lätlasi, leedukaid kui ka poolakaid,” lisas ta.
“Rada oli väga raske, põhiliselt pehme liiv. Esimeseks võistluseks oli päris karm katsumus. Teised võistlejad mainisid, et see oli üks raskema rajaga võistlusi üldse. Rada oli 4,6 km pikk kurvide ja tõusudega. Liiva sees oli vahepeal väga raske tõukeratast edasi lükata ja et koera säästa, pidi väga palju ratta kõrval lihtsalt jooksma,” kirjeldas Diana Erikson võistlustingimusi.
Paljugi sõltub rakendijuhist
Diana Eriksoni sõnul sõltub võistlustulemus koera eeldustest ning sellestki, kuidas koerapidaja on selle põhjal suutnud koera võimalusi asjatundliku õppe- ja treeningprotsessi kaudu realiseerida. “Lisaks on tulemuse saavutamiseks veel üks komponent – võistleja (rakendijuht), kelle oskustest ja kogemustest sõltub lõpptulemus. Enda kohta võin öelda, et mul on kõvasti arenguruumi, et Nukile järele jõuda. Veopotentsiaal on temal väga tugev. Nuki on muidu väga lõbus, aga kui rajale saab, siis on väga keskendunud ja teeb tööd. Koera aitavad mul treenida Heinrich ja Ulvi Lukk kelgukoerte kennelist Kuuksaare, mis asub Tartumaal. Nemad tegid Nukiga väga kõva tööd möödunud talvel, sest tahtsid kuue koera rakendiga pikamaavõistlustele minna. Siis jooksis Nuki kuueses rakendis ligi 30 kilomeetrit maha igas trennis.
Samuti õpetasid nemad Nukile selgeks käsklused parem, vasak, edasi, seis, mis on väga olulised, kui rakendis on juba rohkem kui üks koer. Kui koerad kuulavad rajal käsklusi ja toimetavad selle järgi, saab lõpptulemus olla ainult positiivne. Kui koerad teevad rajal n-ö pulli, siis on oodata oluliste sekundite kaotust või isegi viimast kohta,” nentis ta.
“Nanuq ehk Nuki on väga seltsiv koer. Ta on kõigi sõber, alati rõõmus ja armastab väga paitamist ja kallistamist ning musutamist erinevalt mu teisest koerast, Nuki emast Lexyst, kes on minu lähedal ainult seni, kuni teda sügan. Tööd teeb Nuki rajal väga keskendunult ja vedada tahab hirmsasti,” iseloomustas Diana oma neljajalgset sõpra.
Kelgukoerad Jõgeva mainekujundaks
Diana Erikson on koeraomanik 2008. aastast, kui võttis endale esimese kelgukoera Lexy. “2012. aasta suvel sai Lexy kaheksa kutsikat, kes kõik leidsid endale armastava pere. Ühe – Nuki – jätsingi endale. Lexyga eriti sporti ei teinud, mõte ja soov oli, aga vahendeid ja teadmisi polnud. 2012. aasta lõpus kohtusingi Heinrich ja Ulvi Lukiga, kes aitasid mind nii teadmiste kui ka vahenditega. Soetasin endale 2012. aasta lõpus tõukekelgu, 2013. aasta lõpus tõukeratta. See ala on minu jaoks uus, aga tundub väga intrigeeriv.
Peagi algab suvi, mis tähendab ka koertele puhkust. Katsume sügishooajaks ennast jälle vormi saada. Koerakross on juba praegu kogumas populaarsust Eestis, loodan, et ehk saame ka kunagi Jõgevamaal ühe samalaadse võistluse korraldada, et näidata, mis spordialaga on tegemist. Ja mis sobiks paremini kokku kui külmapealinn Jõgeva ja alaska malamuudid ehk lumekoerad. Tegelikult võib igaüks oma lemmikuga vaatamata soole, tõule ja vanusele minna koerakrossi jooksma ja see ongi nii vahva, et inimesed saavad siis ka oma lemmikloomadega sportida. Kuulun ka Kuuksaare Sled Dog TeamŽi , kus praegu on juba üle 30 liikme. Käime koos võistlustel, teeme ühistreeninguid ja ka vabaajaüritusi. See on lihtsalt suurepärane kamp põhjamaiseid koeratõuge armastavaid inimesi.”
Diana Erikson rääkis, et 11. mail oli Paliveres Balto Kevadkarikas 2014. See oli nende teine võistlus ühe koera tõukerattaveos, kus jäädi neljandaks. “Arenguruumi on kõvasti, aga kui Nuki nii noorelt juba selliseid tulemusi näitab, annab see lootust paremaks tulevikuks,” kinnitas ta.
i
JAAN LUKAS
