Rääkisin Vaike Pärnaga ja Väino Luhtiga, kes enamiku oma elust Jõgeval elanud. Järgnev on väike kokkuvõte nende meenutustest.
Linnaõiguse saamise piiriks oli 3000 elanikku
Vaike Pärn ja Väino Luht mäletavad, et 1938. aastal, kui Jõgeva linn sai linna staatuse, oli asula ikka väga väike. Linnaks saamiseks pidi asulas tol ajal elama vähemalt 3000 inimest, umbes nii palju Jõgeval tollel ajal inimesi ka elas.
Esimese Eesti Vabariigi ajal ikka natuke tööstust Jõgeval oli. Suurimaks tööandjaks oli Uku veski, mille juures asus ka villavabrik. Üks põhilisi tööandjaid oli ka nahavabrik. Jõe ääres oli Vindi lauatööstus, töödeldi puitu. Vaike Pärn meenutas, et kunagi oli ka väikesi töökodasid, näiteks tema vend töötas kingsepatöökojas. Siis üritati Jõgeval veel limonaadi teha. Oli ka plekksepatöökoda, see rajati aga juba nõukogude ajal.
Väiksematest tööstustest oli leivatööstus ja mitu tapamaja. Teenindusettevõtetest oli Jõgeva aiand Jõe tänava otsas. Seda pidas miljonär Meos. Tema andis ka päris paljudele inimestele tööd ja talle kuulus ka Painküla veski. Tööpuudus oli, aga mitte eriti suur.
Tol ajal oli nagu praegugi Jõgeva linn välja venitatud Jõgeva jõest Tartu maanteeni. Lõuna suunas lõppes linn Turu tänava ehk praeguse Pargi tänavaga. Põhja suunas Aia tänavaga.
Piiri pargist algav eramajade rajoon meenutab ajaloolist Jõgeva linna kõige enam, samuti Mustvee maanteel asuvast keskkoolist jõeni. See on üsna muutmatult säilinud.
Väino Luht meenutas, et pea kahekümne aasta vältel nn esimese Eesti Vabariigi ajal ei ehitatud siin suurt midagi.
Sellel ajal oli linna administratiivne struktuur väga lihtne ? oli linnavanem. See oli auamet, tema palka ei saanud. Palka sai ainult linnasekretär, viimastel aastatel oli selleks selline mees nagu Oskar Paju. Tööl oli ka linnakäskjalg, kes viis koju kirjad või täitis mingisuguseid dokumente. Siis oli linnahoones ka kartser, mida kasutati siis, kui keegi oli end väga purju joonud. Peale selle oli politsei. Üks politseinik oli linna peale ja teine oli vallas. Ja sellest piisas. Rohkem ei olnud tarvidust, neilgi ei olnud õieti tööd.
Kuritegevust sellises väikeses kohas olla ei saanud. Siis rahvast eriti ei liikunud, inimesed olid küllalt paiksed. “Kui mõni ka tuli, siis vaadati kohe, et mis see mees siin kõnnib, on ta mõni õige inimene. Kõiki tunti, koerte nimedki olid enam-vähem teada. Siin ei saanud midagi sellist juhtuda, mida ei kõlvanud teha. See oli väga suur sensatsioon, kui midagi kellelgi juhtus,” meenutas Väino Luht.
Omal ajal oli Jõgeva linna üks suuremaid puudusi, et siin ei olnud kõnniteid. “Mäletan, et üks Otepää mees käis siin. Alati oli siis selline jutt, et mis linn see Jõgeva on, kui siin ei ole isegi kõnniteid, aga Otepääl, näe, on kõnniteed olemas.
Kesk tänav oli sillutatud kividega. Mõnes kohas olid maakivid, kui vanker seal sõitis, siis põrises alati kenasti.
Inimesed olid kohusetundlikumad
Väino Luhti hinnangul on tehnoloogia väga kiiresti arenenud, kuid inimeste moraalne pale jälle hoopis taandarenenud.
Uksed ei käinud lukus, ööseks pandi teinekord haaki. Kui uks pandi kinni ja luud ukse taha, tähendas see, et kedagi ei ole kodus. Mingit vargust ei olnud, kellelgi ei tulnud see pähegi.
Tööd tehti tol ajal metsikult. Telliskivid laoti ehitusel plaadi peale ja tassiti seljas üles tellingutele.
“Mäletan, et isa ärkas ükskord öösel üles, tuli midagi meelde ja hakkas projekti vaatama. Ajas mehed öösel välja. Öösel tegid, üks alumine müürijupp oli saanud, ma täpselt ei mäleta, kui palju sentimeetreid valesti. See tuli hommikuks ära teha, et keegi ei teaks, et selline asi üldse võis juhtuda,” meenutas Väino Luht.
Selline viga mõjus reputatsioonile väga halvasti, sest ehitustel võeti laenu ja maksti teatud summa sellele, kes sinu käest selle töö tellis. Ja kui sa tegid midagi valesti, siis selle raha eest ei teinud sina enam ümber, vaid seda tegi juba teine firma.
Põhiline meelelahutus oli sport
Lastele oli suursündmuseks, kui tuli tuletõrjeparaad. Rongkäik hakkas minema turuplatsilt, kus praegu on maavalitsuse hoone. Sealt kuni Kivi tee otsa ja tagasi. “Meie, väikesed põnnid, käisime siis kahel pool tänavat nendega kaasa.”
Ajaviitmiseks oli põhitegevuseks sportimine. Endise vene koolimaja asemel oli staadion. Seal peeti suvepidusid, ka Kaitseliidu pidusid ja spordivõistlusi. Staadioni ümber oli laudaed. Seal olid ka korvpalli- ja võrkpalliväljakud.
“Me kisasime staadionil jalgpalli mängides väga kõvasti, inimesed kaebasid kooli. Kooli sõna oli tollal raudne ja siis keelati meil staadionil mängimine ära. Mängisime edasi Iisaku lepikus, kus üks taluperemees lasi meil oma õues mängida. Panime mütsid ja kooliranitsad maha ning mängisime pimedani. Meie meeskond oli väga tugev, nii-öelda Lõuna-Eesti meistrid, Tartu meeskonda võita ei olnud mingi probleem. Midagi peale spordi nagu eriti teha ei olnudki,” meenutas Luht.
Esimene kool oli Emmeliine Kilgi erakool
Emmeline Kilgi erakool asutati aastal 1907. Eeva Niinivaara mälestuste järgi olid härra ja proua Kilk tulnud Elsass-Lotringist, kus kooli omaniku eestlasest mees oli olnud mölder. Aadlineiu Dorothea oli koos temaga põgenenud ja temaga abiellunud. Härra Kilgil jäi Saksamaale tütar Alma, kes tuli hiljem Eestisse.
Kilk ehitas Jõgevale Aia tänavale maja. Järgmisel aastal asutas proua Kilk seal eraalgkooli. Kool oli prantsusekeelne, algul oli õpilasi kümne ringis. Kool oli tol ajal kinnine õppeasutus, suurem osa õpilasi elas pidevalt seal.
Laupäeval pääsesid lapsed koju. Koolis toimusid ühised jalutuskäigud, kõik õpilased läksid õpetaja järel paarikaupa rivis nagu korralikus internaadis kunagi. Tihti oli jalutuskäikude sihtkohaks raudteejaama ooteruum, seal lapsed istusid, et sooja saada. Koolimaja oli külm ja ka toitu oli vähe.
Esimese kooliaasta jooksul said õpilased prantsuse keele alged nii selgeks, et oskasid vastata õpetaja küsimustele ja olid võimelised lugema. Hiljem taandus prantsuse keel õppekavast ning kool muutus tavaliseks eraalgkooliks.
Proua Kilk õppis eesti keele selgeks. Tütar Alma oli mõne aasta koolis abiõpetajaks, olles eelnevalt omandanud õpetaja kutse. Härra Kilk ei kodunenud Eestis. Ehitustöö muutus talle üle jõu käivaks, ta oli sageli purjus ja uppus lõpuks Pedja jõkke. Siinkohal lõpevad Eeva Niinivaara mälestused Kilgi erakoolist, sest ta õppis seal ainult ühe aasta.
Kilgi erakoolis õppisid ka luuletaja Betti Alver ja kirjanik Enn Kippeli abikaasa Mare. Emmeliine Kilgi erakool töötas Jõgeva erakoolidest kõige kauem ? üksteist aastat (1906-1917).
Väino Luht elas Kilgi majas siis, kui ta läks esimest aastat kooli. Tema sõnul oli proua Kilk tore tädi, nende kodune keel oli saksa keel.
Kilgi majas elas Väino Luht umbes 1940. aastani. Kilgi tütar Alma Urba oli rahvuselt tegelikult poolakas. Tema mees oli sõjaväes keemiateenistuse ülem. Muidugi viidi ta Siberisse, juba 1941. aastal. Ema elas veel üle saksa okupatsiooni ja vene aja algusegi. Urbade tütar Liia oli ka majanduslikes raskustes, Väino Luht püüdis neid võimaluste piires aidata.
Liia Urba õppis vene keele õpetajaks, isegi töötas Jõgeval natuke aega. Proua Kilk elas üle üheksakümne aasta vanaks.
EVA KLAAS
