Kuigi 1949. aastal ilmunud Jõgeva Kolhoosniku lehe all seisis kirjas Feodor Grodinski kui vastutava toimetaja kohusetäitja, oli ometi tegu esimese peatoimetajaga tänapäevases mõistes. Põnevat elu elanud ajakirjanik ei tegutsenud Jõgeval küll kaua, kuid jättis siia oma jälje. Eelkõige teatakse teda kui kauaaegset Pärnu ajalehe peatoimetajat.
Kuidas ja miks Grodinski Jõgevale sattus, pole kahjuks teada. Nagu on ta kummisel kombel jäänud saladuseks ka piltidelt. Faiwe (ka Feivush) ehk Feodor Mihhaili poeg Grodinski sündis Pärnumaal (Pärnus?) 26. veebruaril 1919 ja elas kuni Eestist Iisraeli lahkumiseni Pärnus (vanematelt päritud?) eramajas Suur-Sepa tänaval.
Grodinski sõjaeelsest ajast pole palju teada, ajakirjanduses leidus vaid üks vihje:
Kuigi juba enne sõda koos perega Siberisse küüditatud Hae Beile on näinud väga palju näguripäevi, ei taha ta lehemehele elu pahupoolest eriti jutustada.
„Kui meid Siberis veoauto kastis metsa tööle veeti, laulsime kogu aeg,” meenutab ta noorusaastaid. „1957. aastal saime küll laagrist vabaks, kuid koju meid ei lastud, nii jäimegi Tomskisse elama. Mind kutsuti kogu aeg pidudele tantsuks balalaikat ja karmoškat mängima, sest olin juba enne sõda Pärnus Fjodor Grodinski orkestris klaverimänguga alustanud.”
Sõdis laskurkorpuses
Teises ilmasõjas oli Grodinski mobiliseerituna Eesti Laskurkorpusse. Toimetuserahvas ei mäleta palju, et ta oleks sõjast väga meelsasti rääkinud või ka 9. mail mingit medalit rinnas kandnud. Tegi, mis tollases poliitilises elus hädavajalik, ja kõik.
Aimi Paalandi, Pärnu Kommunisti kauane kultuuriajakirjanik: „Feodor rääkis sõjast ja endast sõjas umbes nii, nagu Juhan Peegel rääkis ja kirjutas oma näidendis „Ma langesin esimesel sõjasuvel“. Grodinski oskas nii saksa, vene kui eesti keelt ning oli minu teada sõjas tõlgina. Aga tema juttudest aimdus, et sõda talle üldse ei istunud. Väga Peegli moodi jutt oli.“
Sõja järel õppis Feodor Grodinski aastail 1945-1952 EKP Keskkomitee juures asunud Vabariiklikus Parteikoolis ajakirjandust.
Pärnu ajalehe Töörahva Hääl vastutavaks toimetajaks oli 16. jaanuarist 1945 kuni 1. juulini 1948 Linda Murutar. Kelle äraolekul kirjutasid lehele alla asetäitjad Edgar Spriit ja Kalev Raave.
Murutari lahkumise järel olid ohjad poolteist kuud 3. juulist 19. augustini 1948 Feodor Grodinski käes. Seejärel oli toimetaja Edgar Spriit, kelle äraolekul vastutas Grodinski.
Uuesti hakkas Spriit lehe eest vastutama 11. jaanuaril 1949 ja tegi seda 9. jaanuarini 1951. Tema mantlipärijaks tõusis Raave (11. jaanuar 1951 – 10. juuni 1952).
Kas Grodinski 1951-1952 Raave ja Raidi (ja Uiga) ajal Töörahva Hääles töötas ja kui, siis millisel postil, ei õnnestunud teada saada.
Nende aastate ajaleheköidete sirvimine ei ole meeldiv ettevõtmine. Stalini teooria kohaselt pidi klassivõitlus pidevalt ägenema ja seepärast tuli klassivaenlasi ehk kulakuid ja nende käsilasi, igasuguseid lääne ees lömitajaid, vanu töörahva kurnajaid paljastada. Seda tehtigi.
Kaastööliste võrgu näitamise huvides kirjutasid ajakirjanikud lehes rohkete varjunimede all. Samuti on pöördumised ja heakskiiduavaldused igasugustele sel ajal toimunud aktsioonidele, mis ilmusid tuntud inimeste nime all, tegelikult lehemeeste valmis kirjutatud. Loodetavasti neid inimesi siiski informeeriti, et nad on kirjutanud sellise artikli või pöördumise.
Töörahva Häälest sai 1952. aasta augustis Pärnu Kommunist, esimene vastutav toimetaja oli 1952-1953 Hannes Uiga. 31. augustil 1953 määrati toimetajaks Geodor Grodinski, kes töötas selles ametis 15. septembrini 1977, seega üle 24 aasta.
Teistel andmetel oli 1953. aastal toimetaja siiski mitte Uiga, vaid Kalev Raave, kes on rääkinud: „Sügisel 1953 suunas partei minu kui Pärnu Kommunisti toimetaja Tallinna vabariiklikku parteikooli ajakirjandust õppima. Minu asetäitja oli Feodor Grodinski, tema oli enne selles koolis käinud ja diplomiga ning määrati toimetajaks.“
Grodinski oli seega Pärnu Kommunisti toimetaja 24 aastat, elades üle ja läbi kõik karmimad ja sulamad ajad. Meenutusi temast ja tema aegadest siinkohal.
Alustas päeva klaverimänguga
Feodor Grodinski jättis alluvast patustaja meelde ja torkas ära kuu–kaks hiljem. Teinekord üsna läbi lillede, sest oli mõistlik mees, aga aru saadi ikka, mille eest. Hilisem asetoimetaja Andres Toht kärkis ja paukus viis minutit ning unustas siis asja. Grodinskist järgmine peatoimetaja Helemäe omas majas keelas, käskis, poos ja laskis, aga mujal kaitses ajakirjanikke. Igal oma stiil.
Linda Kangur, ajakirjanik Pärnus 1970ndate alguses: „Purupunane Grodinski kindlasti ei olnud. Tegi, mis töö nõudis, ja jäi sealjuures inimlikuks. Meelde on jäänud ainult positiivne – kuidas ta enne teisi tööle tuli ja me klaverimängu saatel majja astusime. Kuidas ta keeleküsimustes väga täpne oli. Ja inimesena endast hea mälestuse jättis. Oli mulle vasatutulelik isegi siis, kui juba Pärnust ära Viimsis töötasin. Kui Grodinski Iisraeli minema hakkas ja lahkumispidu tegi, olime meiegi Aimi Paalandiga kutsutud. Pidu oli Feodori kodus Pärnus Suur-Sepa tänavas ja väga südamlik.“
Aimi Paalandi: „Mullegi meenub Grodinski väga kena inimesena. Kui Linda Kangur parteikooli järel Pärnu tuli ja parteikomiteesse suunamise asemel hoopis toimetusse tööle tahtis ning seepärast katuseta jäi, kirjutas Feodor ta alguses oma majja sisse, elama hakkas Linda aga alguses toimetuse arhiivipugerikus. Kui mina tulin, majutas toimetaja mu alguses toimetuse kamorkasse, hiljem aga ajas koos abikaasa ülemusega maaparandusest välja kahetoalise korteri Riia maanteel ning tollal oli see lausa vägitükk.
Toimetajana oli Grodinski lihtsalt tark. Küll juut, aga tundis ennast eestlasena ja oli väga uhke oma eesti keelele. Hoidis keele hammasta taga, aga andis ridade vahelt nagu mõista, et see parteivärk pole päris õige. Purupunane polnud. Mulle ütles ikka, et sina tee oma kultuurilood nagu õigeks pead, küll mina vajalikud tsitaadid õigesse kohta juurde panen.“
Toimetuses oli mõistagi partei algorganisatsioon ja see pidas tões ning vaimus koosolekuid, kus arutati tähtsaid suuniseid. Kes võttis tõsisemalt, kes nii, et kui ei tee, siis ei saa lehes töötada. Isegi põllumajandus-, kultuuri- ja spordiuudiseid teha.
Muide, markantsemaid algorgi liikmeid toimetuse enda rahva kõrval oli Vassili Riis. Toimetuserahvas tundis teda kui kirjanikku, kultuurset ja intelligentset inimest, tema hiljem välja tulnud vereteod NKVD ülemana Kuressaares olid üllatuseks. Aga päris tihti külastas toimetust ja ajas ajakirjanikega mõnusat juttu ka luuletaja, nagu hiljem selgus, NKVD agendina halbu asju teinud Uno Laht.
Koputajate valvsa pilgu all
Aastaid töötas toimetuses Rudolf Aller. Tegemist oli erudeeritud härrasmehega, kel siiski seni lahti kirjutamata kirju minevik, ja see, kuidas ja miks toimetaja Grodinski, muidu väga ettevaatlik mees, Siberis vangis olnud Alleri tööle võttis, on ja ilmselt jääb lahti seletamata. Aga vähe sellest, samas toas töötas ja kirjutas kirjade osakonna korrespondent Albert Erikson, sõja ajal Rüütliristi kavaleri Alfons Rebase SS-väeosa „polgu poeg“ ja hiljem Tartu kuulsa kirikuõpetaja peres kasvanu. Kirju minevikuga või eestiaegsete politseinike poegi vms oli veelgi, kõrval aga vähemalt pealtnäha purupunaseid parteiajakirjanikke. Ning Grodinski, kellele need taustad kahtlemata teada olid, suutis ilmselt tema rahvusele omase tarkuse ja tasakaalukusega nii oma rahva kui enda naha tervena hoida.
Väidetavalt oli tollases toimetuses vähemalt üks, kui mitte kaks KGB koputajat, keda kolleegid ka ära arvasid, aga midagi ei juhtunud ka pärast teinekord rajusid ja ideoloogiliselt ohtlike juttude ning ohtrate riigivastaste anekdootidega pidusid. Kui keegi ka kolme tähega asutuses vaibal käis, siis ära ei kadunud.
Pärnu Kommunisti tööstusosakonna juhataja 1970ndate teises pooles Mati Pedari meenutab, kuidas tal oli „õnn” Pärnus Ringi tänaval majas number 44 ehk Pärnu KGB majas kohvil käia.
„Huvitusin merest ja purjetamisest ning kirjutasin pika sarja „Meremaik””, meenutab Pedari.
„Jahtklubist rääkides panin minutilise täpsusega kirja jahisadama koordinaadid ning seda peeti tollal, kui kõik kaardid kaitse eesmärgil valed tehti, peaaegu kodumaa reetmiseks.”
Pedari ja Grodinski võeti KGB majas korralikult vaibale, aga ei karistatud. „Ju loodeti, et Grodi mul miskit maha võtab. Aga tema, au talle, ei öelnud sõnagi. Ju sai aru, et niisugune salastamine on idiootsus.”
Pedari väidab, et püüdis ikka elu huvitavamaks teha ja oma nõutult positiivsetesse lugudesse piprateri sokutada. Kui läks läbi, kihistas autor pihku ja teenis pihtasaanult ähvardava (kaeban parteikomiteesse, siis te veel saate…) ning lugejatelt aplodeeriva reaktsiooni. Kui pipar läbi ei läinud…
„Korra sain Grodinskilt käskkirja,” on Pedaril meeles. „Panin loosse kriitikat, aga Grodi tuli ja võttis toimetaja õigusega selle osa maha. Ma jõudsin veel hiljem toimetusse ja panin tagasi. Nii lugu ilmuski. Järgnesid pihileminek, peapesu ja käskkiri.”
Inimene õpib, kuni elab, ja tasapisi muutus targemaks Pedarigi. Talle sai selgeks, et karistamatult võis lehes nüpeldada koristajat ja torulukkseppa, isegi majavalitsejat, aga siis tuli piir vastu. Kui just vihmavarju pea kohale ei võtnud.
Aga ettevaatlik tuli toimetaja ees siiski olla. Korra saadeti Pedari vihje peale tegema kriitlist lugu õlletehasesse. Seal hammustati probleem kähku läbi ja nii-öelda sissejuhatavas osas juhatati ajakirjanik degustatsiooniruumi. Järgnes sundimatu vestlus, mille käigus talle asja õlletehase poolt vaadatuna selgitati ja kirjatsura kriitiline aktiivsus kõvasti kahanes. Toimetusse jõudes oli arusaam, kui kõvasti õllemeistritele pähe tuleb anda, kadunud. Aga seda tuli Grodinskile nii selgitada, et degustatsiooniaurud ülemuse ninna ei jõuaks. Olevatki olnud toimetuse pärastlõuna, mil Pedari kordagi välja hingata ei julgenud.
(Järgneb järgmisel laupäeval)
ENN HALLIK
