Kui varem pidi kohustusliku süsti saamiseks looma veterinaariakeskusesse või koduloomakliinikusse viima, siis seekord tulid Jõgeva volitatud veterinaararst Enn Angerjärv ja velsker Urmas Välba linnaloomadele ja nende omanikele peaaegu koju. “Hinnanguliselt elab piirkonnas viis-kuussada kassi ja ligemale sama palju koeri. Püüame linnaelanikele vastu tulla ja neid loomakliinikusse minemisest või koduvisiidi tasumisest säästa. Võib arvata, et paljud tõutunnistusteta linnaloomad ongi nende peremeeste viitsimatusest või rahapuudusest jäänud vaktsineerimata. Meie tegime süsti tasuta, need on plaanilised vaktsineerimised ja kulud katab riik. Vaktsineeritud koer ja kass on abi saanud loom, keda oleme kurjast haigusest päästnud,” mainis loomaarst Enn Angerjärv.
Keskpäeval, kui loomatohtrid suundusid Jõgeva vana raudteejaama juure pooleteiseks tunniks asutatud ajutisest süstimispunktist järgmisse “välilaagrisse”, oli juba 121 looma saanud sutsu rohtu. Vaktsineeritute nimistu, kuhu läks kirja nii omaniku kui looma nimi, koera ja kassi sugu, vanus ja tõug, täienes Tähe tänava elamurajoonis õige tublisti. “Doktor Ai-valusa” juures käisid nii Kissi, Miisu, Kitu, Kati, Josephine kui ka Susanna, Robi, Pätsu, Moldovanka, Kristjan ja Totu-Jobu-Nunnu. Peremees on andnud oma kolmeteistkümneaastasele penile koguni kolm nime, kuid kasutab tavaliselt väid ühte nime, seda vastavalt oma lemmiku käitumisele.
?Täna on toodud süstida eriti rohkesti saksa lambakoeri ja nende ristandeid. Ega see suurte ja kurjade koertega tegelemine nii lihtne olegi, võib haiget saada,” osutab Urmas oma plaasterdatud sõrmele. Enamik kutsasid (muide, suukorve kandsid vaid väga vähesed) suhtusid sutsaka saamisse päris rahulikult: mõni vaid niutsatas korra, teine ei teinud toimingust väljagi, mõni pisike sülekoer ehmus torkest aga nii kõvasti, et pissis perenaise rinnaesise täis. Õige paljud kiisud jäeti süstimise ajaks aga korvi või käekotti istuma: muidu lippavad minema ja katsu neid enam kätte saada. Paaril Tähe tänava elanikul oli tohtri juurde tuua koguni mitu kassi. ?Jõgeval on väga palju peremeheta kasse. Mul on hale nendest kodututest loomadest. Söödan ja hoolitsen nende eest, kuigi olen pensionär, loovutan iga kuu nende toitmisele umbes paarsada krooni. Linnavalitsus võiks nendest kodututest kassidest natukenegi hoolida ? asutagu neile turvakodu või pangu magama,” pahandas kassisõber Maret.
ARDI KIVIMETS
