Aastail 1957-1993 tegutsenud Jõgeva KEK (kolhoosidevaheline ehitusorganisatsioon) oli tööde mahult ja töötajate arvult üks suuremaid ettevõtteid lähimineviku Jõgevamaal. Suvekuudel tõusis selles firmas leiba teenivate inimeste arv tuhandeni. Suure kollektiivi argipäevad ja pidupäevad, kordaminekud ja tagasilöögid, faktid ning isiklikud mälestused ja emotsioonid jõudsid hiljuti enam kui kahesajaleheküljelisse raamatusse “Jõgeva KEK. Aastad tulvil tööd ja elu”.
Majandus-, kuid ühtlasi kultuuri- ja spordiajalugu tutvustava trükise koostas ajakirjanik Tiit Lääne, väljaandjaks on kauaaegne KEK-i juhataja asetäitja, praegune ettevõtja Rein Mõts.
Jõgeva kultuurikeskuses peetud endiste Jõgeva KEKi töötajate kokkutulekul toimunud raamatuesitlusel märkis Tiit Lääne, et raamat tugineb ennekõike inimeste meenutustele, mida mitu aastat kogutud sai. Lääne sõnul on aeg omajagu tööd teinud, kuid siiski leidub veel rohkesti inimesi, kes KEK-iga seonduvat põhjalikult ja detailiderikkalt mäletavad.
“Selliste raamatute puhul on oht ülemustekeskseks jääda. Tiit Lääne kirjapandu hõlmab kõikide valdkondade töötajaid, kusjuures keskseteks tegelasteks on keskastme juhid. Ka minu enda tegemised on huvitavalt ja tõepäraselt kirja pandud,” ütles KEK-is ametiühingu komitee esimehena töötanud Ain Valdmann, kes on raamatu rida realt läbi lugenud.
Hüüdnimi Kongo diktaatorilt
Kunagise KEK-i asejuhataja Kalju Leibi sõnul on paeluv ja hingekosutav lugeda perioodil 1965 -1973 ettevõtet juhtinud Eduard Lepikust. Tema algatusel ehitati Jõgevale elamurajoon, mida tänaseni KEK-i linnaosaks kutsutakse. “Parteijuhid kartsid, et populaarse juhi järgi pannakse mõnele tänavale selles linnaosas nimeks Lepiku,” lausus Leib.
KEK-is liiklusohutuse ja töökaitse valdkonnas töötanud Tiit Gorinov iseloomustab aga raamatus uute majade kerkimist tabava sõnademänguga. “Seal, kus praegu on Pae pood ja lasteaed, asus lepik. Siis tuli Lepik ja asus lepikut maha võtma.”
Raamatust on ka lugeda, et KEK-i elamurajooni nimetati Eduard Lepiku järgi Tšombe strasseks, sest tahtekindla juhtimise ja tugeva organiseerimisvõime tõttu sai Lepik hüüdnimeks Moise Tšombe. Nimelt oli Kongos 1964. aastal võimule tulnud sellise nimega diktaator.
Praegune osaühingu Juta & Kaido juhataja Kaido Lehtla, kes mitmekülgse meistrimehena KEK-is töötas, märkis, et korterite jagamine elamurajooni oli õiglaselt korraldatud ning arvestati ka igaühe töötulemusi.
“Meie perel tuli algul naabriga jagada ühiskööki. Mõne aja möödudes kolisime aga kolmetoalisse korterisse,” meenutas ta.
Kolhooside teenistuses
Jõgeva KEKi käekäigu määrasid suuresti kolhooside vajadused ja eelistused. 1957. aastal ehitusettevõtte asutanud majanditeks olid Endla, Bolševiku, Valguse, Stalini nimeline, Kirovi nimeline, Rahvaste Sõpruse ja Rahu kolhoos. Jõgeva rajooni põllumajandusjuht Villu Kottisse, kellest 1973. aastal sai Saadjärve kolhoosi esimees, meenutab raamatus: “Et kompenseerida mahajäämust ehituses, suurendasime KEK-is kolhoosi osamaksu. KEKi juhatuse liikmena oli mul võimalust ja autoriteeti, et nõuda plaanide tingimusteta täitmist. 1975 saime Tabiverre esimese 18-korterilise elamu koos katlamajaga.”
Kottisse räägib sedagi, et ta KEKi töödejuhataja Kalju Matsoni Saadjärve kolhoosi ehitusjaoskonna juhatajaks kutsus. “Omaaegsete KEK-i töötajate kokkutulekul oli aga meeldivaks üllatuseks kohtumine kunagise juhataja Vambola Remmeliga ( ehitusorganisatsiooni eesotsas 1959-1963, järjekorras teine juht), kes inimliku ja avatud olemisega juht oli,” ütles Kalju Matson ajaleheusutluses.
Praegu peab Vambola Remmel Surjus pensionipõlve ja on ka kohaliku valla aukodanik. 2005. aastal autasustas president Arnold Rüütel Vambola Remmelit Kotkaristi V klassi teenetemärgiga.
Raamatus jagab mälestusi ka tunnustatud põllumajandustegelane Vello Kaselo, kes alustas Pajusi piirkonnas 22-aastaselt Nooruse kolhoosi esimehena ning lõpetas põllumajandusjuhi tegevuse 1999 Adaveres, kui pensionile jäi.
KEKi asutaja Kaselo pidi kaasa tegema ka ehitusorganisatsiooni likvideerimise. Raamatus kirjeldab ta toonaseid olusid järgmiselt. “See oli aeg, kui Eestimaal taheti likvideerida kogu põllumajandust, mis tundus mõnele poliitikule kommunismi igandina. See oli hull aeg. Lõpuks taheti minust lausa kurjategijat teha.”
“Hea sule ja mäluga on Tiit Lääne lahti kirjutanud Jõgeva KEKi saamisloo ja protsessid ettevõtte tegevuse algusest lõpuni,” ütles Kaselo.
Jõgeva KEKi viimastele aastatele ja tegevuse lõpetamisele on raamatus pühendatud eraldi peatükid. Raamatust leiab ka foto 1993. aasta 31. märtsil koostatud Jõgeva KEKi likvideerimiskomisjoni lõpuaktist. “Jõgeva KEK-i tegevuse lõpetamine polnud paratamatu. Mõned KEK-id jätkasid tegevust ka uutes majandusoludes,” tunnistas Mart Kirss, kes töötab projektijuhina KEKist välja kasvanud aktsiaseltsis Jõgeva Ehitus.
Valel poolel võidelnud
Raamatut “Jõgeva KEK. Aastad tulvil tööd ja elu” lugedes võib tähele panna, et mitmetel KEKi juhtidel oli nõukogude ideoloogia vaatevinklist tumedad plekid küljes. Vambola Remmel teenis Teises maailmasõjas Saksa poolel Alfons Rebase pataljonis. Tema sõjatee lõppes 9. mail 1945 Tšehhimaal, kust ta Vorkuta vangilaagrisse saadeti. 1963-1965 ettevõtet juhtinud Vello Kumaril tuli olla nii Saksa koonduslaagris Buchenwaldis kui ka Nõukogude vangilaagris Vorkutas, karistuseks traditsiooniline 25 + 5. Tema olukorra tegi KEK-i päevil täbaraks ka asjaolu, et sama nimega mees oli Haapsalust üritanud välismaale põgeneda. Saksa sõjaväe karastusega oli ka 1965. aastal kümme kuud Jõgeva KEK-i juhtinud Endel Eerme.
Eduard Lepik tegi Teise maailmasõja kaasa soomepoisina ja 1992. aastal maeti ta Metsakalmistule soomepoiste matmispaika. EKP Jõgeva rajoonikomitee esimesel sekretäril Vello Vilimaal (osales ka Jõgeva KEK-i endiste töötajate kokkutulekul) ei õnnestunud ka Lepiku parteisse kutsumine. Hiljem Jõgeva MEK-i juhtides sai Lepikust siiski NLKP liige.
1967-1972 töötas Jõgeva KEK-is projekteerijana hilisem vabadusvõitleja ja taasiseseisvunud Eesti Vabariigi siseminister Lagle Parek, kes küll tol ajal veel aktiivselt poliitikaga ei tegelenud.
Raamat Jõgeva KEK-ist räägib eelkõige inimestest, eraldi lood on aga pühendatud kahele üldrahvalikult teatud-tuntud hoonele – Kuremaa ujulale ja spordikeskusele Virtus. Raamatust leiab ka nimekirja ehitusorganisatsiooni staažikamatest töötajatest.
“Küllap pakub kaante vahele jõudnud Jõgeva KEK-i lugu huvitavat lugemisainet neile, kes selles asutuses töötasid, samuti nende lähedastele, sõpradele ja tuttavatele, aga ka noorema põlvkonna inimestele,” ütles ettevõtja Kaido Lehtla. Tema poole võivad pöörduda need, kes raamatut osta soovivad. Samal põhjusel võib sammud seada ka Jõgeva kultuurikeskusse.
“Jõgeva KEK. Aastad tulvil tööd ja elu”
*Jõgeva, 2014
*Koostaja Tiit Lääne
*Väljaandja Rein Mõts
*224 lk
*Toimetaja ja kujundaja Sirje Ratso
*Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
i
JAAN LUKAS
