Jäähoki oli Jõgeval aastakümneid nähtus omaette, nagu on seda olnud Haapsalus vehklemine või Põlvas käsipall. Võib-olla küll natuke teises võtmes ja tasemel, kuid kindlasti erakordne fenomen Eesti spordis. Väike Jõgeva oli hokikeskus, kus jäähokit mängiti järjepidevalt 70 aastat. Sellest enamat on suudetud vaid Tallinnas.
Jõgeva hoki kasvas välja ühe fanaatilise eestvedaja, Valdur Rajalo elutööst. Rajalo oli iseõppinud treener, kes hiilgava innustaja ja taktikuna võis oma poisid vajadusel viia kasvõi läbi halli müüri.
Jäähokimängijad olid sõjajärgsetel aastatel need, kes tõid väikelinna Jõgeva Eesti kaardile, teenisid tuntust ja kuulsust.
Nagu vanad legendaarsed mängumehed kinnitavad, oli hokimäng Jõgeval püha toiming, mida pidi oskama iga koolipoiss. See tegi temast mehe. Ja nii katkestati hokimatši ajaks isegi
koolitunnid, kontorid sulgesid uksed. Kõik teed viisid siis Mustvee maantee hokiväljakule, mida võõrsilt tulnud mängijad on iseloomustanudki kui amfiteatrit.
Selline suhtumine kandis Jõgevat laineharjal aastaid. Seni, kuni Eestimaale rajati esimesed tehisjääväljakud ja ida poolt hakati sisse tooma võõrmängijaid. Siis vandus Jõgeva suures mängus alla. Paratamatusest, kuid hokikaardile jäädi siiski püsima – külmalinnana, kus jätkub seniajani hokimängijaid ja seda ala südames kandvaid inimesi.
Nüüd on kirgas ajalugu jõudnud kaante vahele, et jääda talletatuna kirjasõnas püsima. Kas ka Jõgeval tulevikus veel ka hokilahinguid näeb, see sõltub nii hokiliidust, omavalitsusest kui ala eestvedajatest.
