Läinud nädalal kogunesid Jõgeva ja Põltsamaa valdade elanikud, esindajad ja huvilised avalikule arutelule, et arutada, millised teemad vajavad enim tähelepanu. Kui Jõgeval kulges arutelu rahulikult, siis Puurmanis läks koosviibimine kohati tuliseks.
ULVI TAMM
TAAVI KELDER
Kolmapäeval toimus Kuremaa lossis Jõgeva arengukava 2018–2028. aasta muutmise avalik arutelu. Osa said võtta ja ettepanekuid esitada kõik soovijad. Kuremaa Külaseltsil oli põhjalikult ettevalmistatud ettepanekud kohaliku piirkonna paremaks muutmiseks ja edasiarendamiseks.
Valla esindajatelt küsiti küsimusi
Valla esindajad andsid ülevaate, millised punktid muutmisele lähevad ja muudatusi tutvustati põhjalikumalt.
Arutati Jõgeva maakonna visiooni osa, kus juurde tuli lisaks sõna Vooremaa, millega oldi rahul, sest laiendus selgitab maakonna unikaalsust.
Kohaletulnud esitasid valla esindajatele küsimusi just Kuremaa piirkonda puudutavaid kitsaskohtade ja probleemide kohta, üheks teemadest olid näiteks teekatteD ja valgustus. Kuremaa alev on väga kitsaste üldkasutatavate teedega ja sellest ka kohalike mured. Teedevõrk on välja ehitatud nõukogude ajal ja praeguse liikluse jaoks on paljud kohad kitsad ja ohtlikud. Tammemetsa tänavale sissesõidul puudub näiteks õueala märk.
Põhjaliku ja ülevaatliku ettekande kohalike inimeste soovidest ja ootustest tegi Kuremaa külaseltsi juhatuse liige Raul Orav. See esitlus oli kokku pandud Kuremaa külaseltsi laiendatud koosolekul läbi arutatud teemadest. Ettekanne hõlmas kogu Kuremaa piirkonna ootuste ja arenguks vajalike teemade ja ettevõtmiste kohta. Teemaks oli nii küla enda, kui ka Kuremaa lossi ja pargi heakorra parandamist ja edasiarengut.
Ettepanekud tehti teemade kaupa ja kohalike jaoks väga tähtsatel teemadel. Näiteks on külaseltsil koostöös koos teistest asjast huvitatutega plaanis koostada Kuremaa algkooli arengukava. Samuti tehti ettepanek koos kõigi huvilistega koostöös Kuremaa lossi arengukava koostamine.
Kuremaa järve alakasutus on mureks ning mitmed ettepanekud olid just järvega seotud: promenaad, kergliiklusteed, supelrand jne. Järve atraktiivsust peaks kindlasti suurendama ja teenuseid laiendama ja seda just loodusturismi populaarsuse kasvuga seotult, sest see on kindlasti ka selles piirkonnas külastajate kasvuks vajalik. Tehti ettepanek Kuremaa loss ja ujula koondada ühtse juhtimise alla, et tagada ühtset ja kvaliteetsemat teenust.
Puurmanis läks vaidlus tuliseks
Puurmani teenuskeskuses neljapäeva õhtul toimunud Põltsamaa valla arengukava teemalisel arutelul läks vaidlus kohati päris tuliseks. Koosolekul viibinud kohalikud elanikud leidsid nimelt, et Puurmani vald on suurematest investeeringutest kõrvale jäänud ning ääremaastub. „Puurmanis on elu seisma jäänud,” tõdes Puurmani elanik Villu Päärt.
Arengu- ja planeerimisosakonna juhataja Kristi Klaos kõneles algatuseks sellest, millises seisus on Põltsamaa vald praegu finantsiliselt ning milliseid muudatusi on tehtud investeeringute kavas.
„Üldine tendents on praegu ikkagi see, et Põltsamaa valla elanike arv on kogu aeg kahanemas. Keskmiselt väheneb elanike arv aastas kahesaja inimese võrra. Samal ajal laenukoormus järjest suureneb,” kõneles Kristi Klaos.
Elanike arv on pidevalt kahanenud
„Tulevik ei ole üldiselt tõesti eriti roosiline. Kümne aastaga on elanike arv Põltsamaa vallas kahanenud ca 15 protsenti. Prognooside kohaselt väheneb meil maksumaksjate arv just tööealiste elanike hulgas. Samas tuleb vallal põhitegevuse kulusid koguaeg koomale tõmmata,” kinnitas ka rahandusosakonna juhataja Piret Nõmmiksaar.
Arutelul viibinud kohalik elanik Üllar Schaffrik küsis selle peale, mida on Põltsamaa vald teinud selleks, et maksumaksjate hulk maal ei kahaneks. Tema arvates tekitavad paljud valla langetatud otsused küsimusi. Muuhulgas jääb tema sõnul arusaamatuks, miks ei või kohalikku kooli toitlustada kohalik ettevõte ning miks koolilastele ei pakuta piirkonnas kasvatatud mahetoitu, miks vee-ettevõtjana ei võiks jätkata mõni kohalik ettevõte või AS Emajõe Veevärk.
„Mida vald teeb praegu selleks, et maksumaksjate hulk Puurmani piirkonnas niisuguses tempos ei väheneks? Kas maksumaksjate hulka aitaks stabiilsemana hoida haridusse investeerimine (koolid, lasteaiad) või veesuusakeskuste ehitamine,” küsis Üllar Schaffrik.
Kristi Klaos vastas omakorda, et Kamari veesuusakeskuse ehitamine tasus ennast igati ära, kuna tegemist on uue tööandjaga Põltsamaa vallas.
„Kamari veelauakeskus elavdab ettevõtluskeskkonda ja turismi, pakkudes kohalikele inimestele tööd. Mul on hea meel selle üle, et Kamari veelauakeskuse projekt, mis 15 aastat tagasi lauale tõsteti, jõudis sel aastal finišisse. Veelauakeskuse ehitamine tasub ennast ära, kuna inimesed, kes tulevad Põltsamaale, jätavad raha ka teistesse ettevõtetesse ja teenusepakkujatele,” rääkis Kristi Klaos.
Suuri investeeringuid ei tule
Lähemalt oli juttu Puurmani investeeringutest ehk sellest, mida Puurmani vallas aastate jooksul vald teinud on või mida korda on tehtud. Kui ametnikud tõid muuhulgas välja näiteks Puurmani mõisakooli remontimise, tänavavalgustuse uuendamise, tervisekeskuse ehituse ja priitahtliku päästeseltsi depoo juurdeehituse, siis Villu Päärt leidis, et suurtest investeeringutest on Puurmani siiski kõrvale jäetud, millest temal kohaliku elanikuna on väga kahju.
„Suuri investeeringuid pole Puurmani kanti viimasel ajal tulnud. Puurmanis on elu seisma jäänud. Põltsamaa vald tegeleb Puurmani ääremaaks muutmisega. Leian, et ühinemisest Põltsamaa vallaga pole me kasu saanud. Samas, ka Puurmani piirkond kogub makse – maamaks, tulumaks – ning ka siia oleks õigustatud investeeringud, näiteks haridusse. Puurmani piirkonda pole aga eriti investeeritud,” lausus Päärt.
Arengu- ja planeerimisosakonna juhataja Kristi Klaos tõi omakorda välja, et Puurmani vallal polnud rahaline seis eriti kiita ka enne Põltsamaa vallaga liitumist.
„Kes on see inimene Puurmanis, kes peaks kohapeal hoidma silma peal, mis on aktuaalselt vajalik, et elu seisma ei jääks? Meil pole Puurmanis strateegilist juhti. Puurmani vajab juhti, kes näeb, mida Puurmanil on vaja kümne aasta pärast. Kes on see inimene kohapeal, kes saab aru, mida tuleb ära teha?” küsis Villu Päärt.
Puurmani teenuskeskuse juht Arvo Pennonen vastas, et sisuliselt on ta Puurmanis majahoidja staatuses.
Puurmani pole osa Põltsamaast
„Ma ei ole kaasatud eelarve koostamisse. Saan kaasa aidata ainult kitsaskohtadele osutamisel ja probleemidele tähelepanu juhtimisel,” ütles Arvo Pennonen.
„Me oleme Põltsamaast kaugel. Puurmani ei ole osa Põltsamaa niinimetatud rõngasvallast, vaid jääb eraldiseisvana kaugemale. Kui ma ise tollal vallavanem oleksin olnud, siis mina, mõistusega vallavanema, oleks valdade ühinemisel öelnud, et Puurmani valla liitmine Põltsamaaga on vale, see on viga ja see tuleks lõpetada,” leidis Villu Päärt, mille peale omakorda sekkus endine vallavanem Margus Möldri ning palus solvamise lõpetada.
Arutelul tõstatus veel teisigi teemasid – küsiti näiteks Pikknurme-Umbusi tee mustkatte alla viimise, Põltsamaa lossikompleksi renoveerimise kohta jne.
Arengukava ja üldplaneeringu avalikud arutelud leidsid möödunud nädalal aset ka Põltsamaal ja Pajusi kultuurimajas.
Põltsamaa kultuurimajas käsitletud teemadest oli üheks küsimus, miks ei ehitata Põltsamaale juurde üürimajasid, kuna vabade üürikorterite järele on Põltsamaal suur puudus ja paljud ettevõtted otsivad oma töötajatele elupaiku.
Puurmani elanik Villu Päärt sotsiaalmeedias:
Põltsamaa vald on muutmas ühinemislepingut, volikogu hääletab selle üle veel sel sügisel.
Vaatasin veidi numbreid ja pilt tundus väärivat, et seda Puurmani elanikega jagada. Puurmani on ühinemisega saanud suure tünga ja veeredes oma autodega Põltsamaa vastasfalteeritud tänavatel võivad Puurmani elanikud muiata – see on nende panus selle väikese ja armsa linna edasi kestmisse. Me veel jaksame, tervisi ääremaalt!
Proportsioonid paigast
Detsember 2016. Ühinemislepingut sõlmima asuvad neli omavalitsust panevad kokku nimekirja, milliseid investeeringuid selles suures kokkusaanud vallas vaja oleks teha. Pajusi vald paneb kirja 752 000 eurot, Puurmani vald 1,4, Põltsamaa linn 7,6, Põltsamaa vald 2,5 miljonit eurot.
Ülevallalised vajadused on eraldi real – 1,5 miljonit tervisekeskusele ja 1,49 Pisisaare-Pajusi-Põltsamaa kergliiklusteele. Mõlemad on valmis saanud.
Tervisekeskus läks valla eelarvele 400 000 kallimaks, kergliiklustee puhul saadi hakkama tublisti odavamalt. Tehtud.
Põltsamaa ujula ja staadion, mis samuti olid lepingus, on nüüd sealt välja visatud. Ujulat ehitaks edaspidi erafirma, vald telliks pelgalt ujumisi. Staadionit pole üldse plaanis kõpitseda.
Aga kui nüüd tagasi kerida lõigu juurde, mis on omavalitsuste soovid, siis juba siin on proportsioonid paigast ära. Ehk siis, kui hakata seda, mis jääb ühistest eesmärkidest üle jagama nelja omavalitsuse elanike arvuga – 2017. 1. jaanuari seis.
Loomulikult on siin muutusi, kahanemine on igal pool, aga alguspunktiks sobib. Jagada oli nelja peale 12,24 miljonit (tervisekeskus ja kergliiklustee juba maas) prioriteetsete investeeringute raha. Puurmani osa oli selles ühises rahataotluste potis 11,4 % – elanike arvuga arvestades oleks see õiglasel jaotusel olema 14,1 %. Pisut vastu pükse, anname andeks.
Seevastu Põltsamaa linn tahtis ühisest rahapotist saada 62 %, kuigi elanike arvu arvestades oleks neil õigus vaid napilt 40-le.
Põltsamaa vald oli rahapoti juures kasin – ta taotles vaid viiendikku (see on 20 %), elanikke arvu arvestades oleks neil olnud aga õigus isegi enam kui kolmandikule (34,7%).
Ei saa öelda, et ka Pajusi (rikas karjääriderohke Pajusi, kes ilma mingi toetuseta ehitas uhke spordihoone ei kuhugi) oleks ahnitsenud. Nende rahasoov ühisest investeeringukatlast on 6 %, elanike arv võimaldanuks küsida topelt samapalju – 11,8 %.
Põltsamaa linn asus kohe laua ääres küünarnukkidega nügima ja nii on see ka jäänud. Puurmani puhul vastas kava enam-vähem elanike arvule, Põltsamaa valla ja Pajusi valla läbirääkijad lasid endale lihtsalt linnal koti pähe tirida.
Märtsis osutasin koolireformi debatil, et endise Puurmani valla puhul on kõik need kavva võetud investeeringud täitmata.
„Me oleme petta saanud, rängalt petta saanud,” ütlesin toona.
Kesksuvel, kui vald korraldas arutelu Pikknurme paekivikarjääri keskkonnaloa andmise üle ja peamine valuküsimus oli Pikknurme elanike kaevuvesi, mis karjääri tõttu võib ära kaduda, siis küsisin vallavanem Andres Vääni käest kaks korda, kuidas edeneb Pikknurme vee- ja kanalisatsioonisüsteemi ehitamine, mille maksumus valdade ühinemise ajal pidanuks olema 685 000 eurot, sellest 15 protsenti pidanuks välja panema vald.
Vallavanem ütles Puurmani lossi saalis, et vee-ettevõte on reorganiseerimisel. Kui ma seda teist korda küsisin, otsustas Vään koosolekult lahkuda. Häiritud olekus.
Nüüd loen ühinemislepingu muudatusest, et selge ja puhas joogivesi Pikknurmes on saanud märkuse: „Lükata hilisemaks ja/või jätta Põltsamaa Vesi OÜ-le.“
Võtke nüüd näpud appi. Viiest eesmärgist esimene – tulemus null. Pikknurme on ikka veevärgita. Kas see üldse tuleb? Kes teab?
Eemärk 2: kergliiklustee Puurmanis Jõgeva maanteel – 1,3 kilomeetrit. Paberil oli selle maksumuseks 150 000. Nagu kõik me näeme, siis ka seda pole. Tulemus: null.
Tee, mis Puurmani idaosast võimaldaks ohutult aleviku keskele jalutada, rulluisutada või rattaga sõita – seda pole.
Aga see, mida ühinemislepingu muudatus asemele pakub on: parkla! Endise vallamaja, tänase teenuskeskuse ja perearsti töötoa maja ees. See ei muuda liiklemist pimedas Puurmanis ohutumaks, aga tuleb tunnustada, et põhieesmärgi asendamine parkla korrastamisega on olnud vallale ka üksjagu odavam – 150 000 kavandatud euro asemel kulus ainult 43 000 eurot. Kokkuhoid 107 000 eurot.
Eesmärk 3: Puurmani staadion. Kavas oli kulutada 50 000. Sellest 85 protsenti pidanuks olema toetust kuskilt fondist. Toetust ei ole saadud. Vald on oma raha panustanud 7000 katte parandusse. Pole staadionil käinud, kaugelt vaadates tundub – seis endine.
Neljas. See on juba suurem lugu. Kõik ilmselt märkasid, kuidas sel suvel mõisapargis puud suurtel kiirustel ja hulgakaupa pikali kukkusid. Puud saeti tükkideks, veeti rahvamaja hoovile, et need valla hüvanguks maha müüa.
360 000 eurot, see on vanas rahas 5 miljonit krooni, oleks pidanud panustatama mõisapargi hüvanguks algse ühinemislepingu järgi.
Kas saime petta?
Nüüd loeme volikokku minevast lepingust, et mõisakoolis on vahetatud aknaid ja tehtud muid jooksvaid investeeringuid 40 000 euro eest. Pargi jaoks tuleks raha taotleda keskkonnainvesteeringute keskusest.
Kui see protsess jätkub, siis seisab mõisaloss peagi lagendikul, sest pargipuud on vanad ja väsinud ning plaani nende uuendamiseks pole näha.
Lasteaed – kavas oli maja soojustada (150 000 eurot). Selgub, et soojustamiseks fondist raha ei saa. Kui senine lasteaed energiatõhusaks ehitada kuluks 760 215 eurot, vald peaks selleks välja panema veidi vähem kui kolmandiku.
Sõnastub uus eesmärk: uus hoone. Maksab 700 000 eurot. Aga praeguse seisuga jälle null.
Pikk ja arve täis jutt. Mida me saime? Kokku panustas Põltsamaa vald Puurmani endise valla territooriumile 80 000 eurot, ümardusega alla 6 protsendi sellest rahast, mis seisis ühinemislepingus. 1,4 miljoni asemel 80 000.
Kas meid on petetud või mitte? Kui see pole näide, kuidas Suur Peeter Väikese Peetri leivakotti tühjaks sööb, siis mis see on? Ühtlasi tuleb mainida, et investeeringute maht 2017. aasta plaani järgi oli 15,2 miljonit, tegelikult on kulunud 19,3 miljonit. Vald on panustanud 8 miljonit. Sileda Põltsamaa nimel, Kamari veepargi nimel, miks mitte?
Põltsamaa valla arengu- ja planeerimisosakonna juhataja Kristi Klaos:
Neljapäeval Puurmani teenuskeskuses toimunud arengukavaelava arutelu üks algatajaid oli Villu Päärt, kes oli eelnevalt oma mõtteid jaganud sotsiaalmeedias. Sotsiaalmeediapostituses mängib Villu Päärt spekulatiivselt valla investeeringunumbritega.
Nelja omavalitsuse ühinemislepingu investeeringuteks oli planeeritud enam kui 15 miljonit eurot, millest toetusvahendid olid planeeritud ligi 12 miljonit eurot. Ühinemisleping koostati 2016. aastal ja sellest on möödas üle nelja aasta.
Investeeringute maksumus 21 miljonit
Antud investeeringute tänane maksumus on kokku ligi 21 miljonit, millest omaosalus on ligi 9 miljonit ehk kolm korda rohkem kui plaaniti. Kokkuvõttes oli kõikidel investeeringutel prognoositud väga optimistlik toetuse osa, kuid kahjuks ei ole paljudele tegevustele toetust olnud võimalik taotleda. Lihtsalt selliseid toetusprogramme ei ole. Ei tasu unustada, et iga toetusraha on „sildiga“ – Kamari veelauakeskuse toetusraha eest ei saaks ehitada lasteaeda või maksta õpetajatele palka.
Ühinemiseelne Puurmani vald oli rahalistes raskustes ja nende võimekus laenu saada või investeeringuid teha oli väga väike. Endise Puurmani valla aastane eelarve oli 1,7 miljonit eurot, laenu oli võetud 0,75 miljonit eurot ja ca 0,28 miljonit eurot oli vaba laenujääk, mis tähendab, et laenu tagasi maksmine oli võimete piiril. Puurmani piirkonna investeeringute plaan oli 1,4 miljonit eurot, millest toetusena loodeti saada 1,13 miljonit eurot ja valla omaosa 0,26 miljonit eurot.
Lasteaia Siilipesa osas on taotlus hoone energiatõhususe parendamiseks esitatud. Investeeringu summa on aga kordades suurem kui kunagi plaanitud. Lisaks ei ole see mõistlik investeering, kui vana hoone renoveerimine on sama kallis või kallimgi kui uue ehitus. Vana puhul ei saavuta me eales sellist energiatõhusust, jääb ebamõistlikult suur netopind. Läbi ühinemislepingu muudatuse on planeeritud uue hoone rajamine. Kui toetust sellele ei saa, tuleb kaaluda ka uusi alternatiive.
Puurmani mõisakompleks ja pargid – ühtegi meedet, mis toetaks mõisakompleksi, pole olnud. Kahel aastal on valla remonditud ruume ja vahetatud aknaid. Investeeringuteks parkide osas ei ole viimasel ajal olnud. Üldjuhul on varasemalt toetatud parkide puhul vaid korrastustöid, mitte taastamist.
Jalg- ja jalgrattateed ja Puurmani staadion – ühtegi meedet, kust saaks jalgteele või staadionile toetust, ei ole olnud.
Pikknurme vee- ja kanalisatsioonisüsteem – oleme riigiga pidanud läbirääkimisi, et seal reoveekogumisala ära kaotada. Ühisvee- ja kanalisatsiooniinvesteering on antud kasusaajate arvu juures ebamõistlikult suur. Lõpuks peab tarbija selle investeeringu ka kinni maksma. Täna on kaalumisel alternatiivid tehnilise lahenduse osas ja uuel aastal esitame taotluse KIKi investeeringuteks.
Tänaseks on Puurmanis tehtud mitmeid muid investeeringuid ja valla eelarve mõttes suuremaski summas kui ühinemislepingus kirjas (ca 0,47 miljonit eurot), kuid rahulolematus on suur.
Valla rahaline seis on pingeline
Ka Põltsamaa valla rahaline seis tervikuna on pingeline. Eelistame eelkõige investeeringuid, kus on juures toetusraha ja püüame tagada omaosaluse. Seda põhjusel, et kuni on välisraha, tuleb seda maksimaalselt ka püüda taotleda ja ära kasutada. Nii on näiteks teedesse investeeritud ühinemisjärgsel ajal üle 4 miljoni euro, millest valla omaosalus on olnud alla kolmandiku. Lisanduvad tänavavalgustuse uuendamine, hooldekodu rajamine, Kamari veelauakeskus, Põltsamaa linnus, keskväljak jpm. Ühinemisjärgse kolme aasta saadud toetuste summa on üle 20 miljoni euro ning näiteks 2019. aastal oli see ca 4,5 miljonit eurot, mis on ligi kolmandik kogu valla 15-miljoni suurusest eelarvest.
Jah, peame panustama veidi enam keskusesse Põltsamaa linna, sest kui ei ole tugevat keskust, siis ei ole ka tugevat tagamaad.
Omavalitsusena on Põltsamaa vallavalitsuse seaduslik kohustus tagada valla elanikele võimalikult kvaliteetsed avalikud teenused. Puurmanis tegutseb lasteaed ja kool, rahvamaja ja raamatukogu, inimestel on juurdepääs sotsiaalteenustele, tänavad on valgustatud, valgustust parendatud, lumi lükatud, koolimaja etapiliselt remonditud, tervisekeskuse ruumid uuendatud, päästedepoole tehtud juurdeehitus. Aasta lõpuks saab Puurmani piirkond valla initsiatiivil DPD pakiautomaadi ja kütusetankla, millest on ammu puudust tuntud.
Puurmani nõrkuseks on ilmselt see, et seal puudub kogukonnaselts, kes veaks eest piirkonnaarengut.
Sellised on näiteks Lustiveres, Kamaris, Tapikul, Umbusis, Pajusis ja teistes valla piirkondades. Seni oleme kahjuks Puurmanis kokku puutunud paljude inimestega, kes näevad viga laita, aga ei ole valmis appi tulema.
Puurmani piirkond vajab tugevamalt koondunud kogukonda, et ise asju ära teha ning vallale, nagu teisedki kogukonnaseltsid, igapäevasemaks partneriks hakata.
Kas need ligi pool miljonit investeeritud eurot on valed olnud? Usun, et need toetustega piirkonda toodud lisavahendid on olnud mõistlik ja vajalik rahakasutus, sest on lahendatud mitu kitsaskohta. Kinnitan, et endiselt tegutseme ka selle nimel, et täita ühinemislepingu investeeringute kavas soovitut, kuid teeme seda kooskõlas rahaliste toetusvahendite ning kogu valla arengust lähtuvalt.
Kuidas võidelda kolgastumisega?
Möödunud neljapäeval toimus Puurmani teenuskeskuses Põltsamaa valla üldplaneeringu ja arengukava teemaline avalik arutelu. Juttu tuli Põltsamaa valla lähiaastate investeeringutest ja vallaeelarve eelseisvatest väljavaadetest. Arutelul sai selgeks, et osa Puurmani elanikest pole rahul Põltsamaa valla koosseisu kuulumisega ega soovi saada endale külge ääremaa mainet.
TAAVI KELDER,
ajakirjanik
Rahandusosakonna juhataja Piret Nõmmiksaar maalis oma ettekandega üsna sünge pildi Põltsamaa valla tulevikust – rahvast jääb aina vähemaks, kooli minejaid on aasta-aastalt vähem, maakohtadest minnakse võimalusel pigem linnakooli kui kodukoha lähedasse õppeasutusse. Elu koondub järjest rohkem Põltsamaa keskusesse.
Kahjuks tuleb Nõmmiksaare sõnul investeeringuid tehes lähtudagi nüüd sellest, et selline olukord praegu on ja midagi me muuta ei saa. Nüüd tuleb aga keskenduda rohkem Põltsamaa kui keskuse väljaarendamisele. Temaga nõustus selles osas ka Põltsamaa valla arengu- ja planeerimisosakonna juhataja Kristi Klaos.
Vaidlus läks aga kohati üsna tuliseks, sest kohal viibinud viie-kuue Puurmani elaniku jaoks jääb arusaamatuks, miks peab Puurmani asula, mis ei asu kaugeltki mitte Põltsamaa külje all, vaid metsade taga, alluma Põltsamaa vallale.
Ajakirjanik Villu Päärt leidis, et Põltsamaa valla äärealad kipuvad muutuma järjest enam kolkaks ning Puurmani kant jääb suurematest investeeringutest kõrvale. Täpselt nii, nagu Puurmani jääb kõrvale Tallinna-Tartu maanteest ning seal ei peatu enam ainuski pealinnast Tartusse sõitev kaugliinibuss.
Küsimus on minu arvates aga palju laiem kui üksnes Puurmani saatus Põltsamaa vallas. Üle Eesti on käimas protsess, mis algas juba nõukogude aja lõpupoole ning jätkus hoogsalt 1990. aastatel ning nii enne kui ka pärast Euroopa Liiduga ühinemist.
Väiksematest maakohtadest, küladest ja endistest kolhoosikeskustest on ikka mindud suurematesse keskustesse – õppima Hugo Treffneri gümnaasiumisse, Tallinna tehnikaülikooli või Tartu ülikooli, tööle pealinna või Soome.
Aastaid tagasi oli nii, et kui pühapäeva õhtul liinibuss Räpinast, Põlvast või Võrust Tallinna poole sõitis, siis oli see rahvast otsani täis, nii et seisjaidki ei mahtunud peale. Küladest minejaid oli ikka rohkem olnud kui tagasi tulijaid.
Maakohtades on elu järk-järgult hääbunud, külapoed ja postkontorid on suletud. Ja nii on see protsess kestnud juba aastaid. Kui riik pani käiku tasuta bussiliinid, siis nüüd näeme seda, et nii mõnestki külast kolistab läbi tühi buss, sest sõitjaid pole.
Nüüd ongi Puurmani elanikud olukorras, kus sealt on kadunud ära vallavalitsus ning käigust on võetud Puurmani läbivad kaugbussiliinid. Taheti kinni panna ka mõisakooli. Raamatukogu ja kauplus veel töötavad. Samas, keskkond on õhk raba- ja metsamassiivide keskel asuvas Puurmanis puhtamad ning elu turvalisem kui Tallinnas Mustamäel või Lasnamäel.
Võib-olla koliks tulevikus rohkem inimesi Puurmanisse elama, kui Eestis ei toimuks nii palju ääremaastumist ning külaelanikud ei jääks oma muredega üksi.
