Enamik noori tahab Tallinna tööle minna, aga Teie tulite sealt ära. Miks Te Jõgevale tulite?
Haiglajuhi koha pakkumine oli väljakutse. Seni olin tegelenud ainult pigem teooria ja tervishoiupoliitikaga üldises mõttes ehk asusin nii-öelda teisel pool rindejoont. Sest ministeerium ja haigekassa suunavad tervishoidu.
Sõlmitud teenistuslepingu järgi töötan haigla juhatajana vähemalt viis aastat ehk 2009. aastani. Ma pole kunagi arvanud, et elu on võimalik ainult Tallinnas, seega ei valmistanud otsus Jõgevale tulla suurt raskust.
Palun rääkige endast. Kus on Teie sünnikodu, millise hariduse olete omandanud ja kus töötanud?
Olen sündinud ja ka koolis käinud Viljandis. Olen õppinud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas arstiks, kuid jätkanud pärast ülikooli lõpetamist doktorantuuris rahvatervise (tervishoiukorralduse) alal. Õpingud doktorantuuris, täpsemalt doktoritöö kirjutamine, mis on seotud esmatasandi tervishoiu- ehk perearstireformiga, on praegu veel lõpetamata. Rahvusvahelises erialakirjanduses on artiklid küll avaldatud, kuid doktoritöö kaitsmine seisab veel ees.
Olen käinud ka paljudel rahvusvahelistel koolitustel, näiteks Kanadas Edmontoni Tervishoiuökonoomika Instituudis. Ka tänavu täiendasin end uuringufirma ?Praxis? kaudu kahes Kanada osariigis. 2002. aastal tutvusin hooldusravisüsteemi korraldusega Austraalias, Rootsis ja Soomes. Lisaks olen osalenud ja ettekandeid pidanud mitmesugustel rahvusvahelistel tervishoiuteemalistel konverentsidel.
Arstina pole ma töötanud, sest astusin kohe pärast ülikooli lõpetamist doktorantuuri. Kui ma poleks seda teinud, oleks minust võib-olla saanud perearst. See elukutse võimaldab olla inimesele kõige lähemal ning samas kõiki omandatud meditsiinialaseid teadmisi parimal viisil kasutada. Ülikoolis õppimise ajal aga töötasin peaaegu neli aastat Tartu Ülikooli Kliinikumis reanimatsiooniosakonnas. Väga olulise kogemuse andis mulle ka poolteiseaastane töötamine haigekassas.
Millal läksite sotsiaalministeeriumi?
Sotsiaalministeeriumis hakkasin tööle 2001. aasta mais. Eesti Tervishoiuprojekt 2015 meeskonnas tegelesin haiglavõrgu ja hooldusravi arengukavaga ning olin koordinaator. Pärast vahepealset haigekassa-perioodi läksin ministeeriumi tagasi.
Teid kutsus Jõgevale linnapea Viktor Svjatõsev.
Jah, linnapead võiks tõepoolest nimetada minu Jõgevaletoojaks. Viktor Svjatõ?evi ja teiste haigla nõukogu liikmete toetus oli mulle uude ametisse astumisel tõesti väga oluline.
Käesoleva aasta esimest jaanuarist alates olete olnud seotud sihtasutusega (SA) Jõgeva Haigla. Algul olite nõukogus, hiljem nõukogu esimees ja alates 2. augustist töötate juhatajana. Kuidas sattusite Jõgeva haigla nõukogusse?
Tänavu jaanuaris alustasin sotsiaalministeeriumis tervishoiupoliitika üksuse juhina. Ministeerium nimetas mind SA Jõgeva Haigla nõukogu liikmeks. Olin veebruaris esimesel Jõgeva Haigla nõukogu koosolekul ja juba siis tulid arutlusele endise Jõgeva haigla juhataja Meelis Paukliniga seotud probleemid. Et ma olin aga alles nõukogusse nimetatud, siis mul tol momendil hääleõigust ei olnud. Peamiseks probleemiks oli Meelis Pauklini istumine nii-öelda kahel toolil korraga. (Juhtis haiglat ja tegeles samal ajal erapraksisega. Lisaks oli veel Jõgeva linnavolikogu aseesimees – toim.).
Minu arusaamise järgi ei olnud probleemiks haigla lokaalküttele viimise küsimused. Lihtsalt eelmisel aastal vastu võetud nõukogu otsuste elluviimine hakkas venima. Aga mina neisse asjadesse ei puutunud.
Aasta algusest kuni Teie töölehakkamiseni juhatajana on vahetunud haigla nõukogu esimees ning ravijuht läks hoopis Rootsi tööle. Rahvas kartis, et Jõgeva haigla kaob üldse Eesti kaardilt. Kui palju on põhjust karta järske muutusi?
Ma ei ole äkiline mees. Lammutama ei hakka ja järsku järske kannapöördeid ei tee. Kõik tuleb tasa ja targu, kuid aktiivse arenguprotsessi tulemusel. Jõgeva haigla jääb kindlasti alles ja otsib tegutsemiseks Eesti tervishoiusüsteemis kohaliku haiglana reaalset ni??i. Haigla pakub ka edaspidi ambulatoorset ja statsionaarset arstiabi, taastus- ning hooldusravi.
Kindlasti on haigla töös oluline koostöö perearstidega, mul on plaanis nendega kohtuda ja koostööd edasi arendada.
Jõgeva haigla probleemid tulevad kindlasti arutusele ka 6. septembril toimuval kohtumisel maavanem Aivar Kokaga, millel osaleb ka haigla nõukogu esimees Vahur Kukk.
Mis puutub aga ravijuhi Aune Aviku ajutisse tööleasumisse Rootsi, siis praegu asendab teda endine maakonnaarst Ülle Krikmann, kes on haiglale lühikese aja jooksul väga palju andnud. Ta jätkab kindlasti loodetavasti niikaua, kui Aune Avik Rootsist naaseb. Meie praeguse info kohaselt peaks see juhtuma aasta lõpul.
Kas Teil on plaanis Jõgevale sünnitusabi tagasi tuua?
Kindlasti mitte, kuid tegelemine lapseootel naiste ning väikelaste tervise seisundi jälgimisega on nii haigla kui perearstide suur võimalus pakkuda Jõgevamaa elanikele tervisega seotud turvatunnet.
Arstidele peab pakkuma head palka, aga veel rohkem vajavad nad piisavalt head ja arendavat tööd. Teeme kindlasti tihedat koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumiga ? ikka selleks, et tuua Jõgevale eelkõige ambulatoorset eriarstiabi. Haige ei peaks käima eriarsti juures Tartus, vaid ta peaks saama oma esmased visiidid Jõgeval teha.
Kui palju inimesi Tartust Jõgeva haiglasse tööle käib?
Praegu käib Tartust praktiliselt kogu anestesioloogide rühm. Nende põhitöökoht on Tartus. Samuti elavad paljud statsionaarses osakonnas töötavad arstid Tartus. Nende täpset arvu ma ei tea.
On täheldatud, et aasta algusega võrreldes on Tartust Jõgevale tööl käivate meedikute rühm tunduvalt uuenenud ja ka noorenenud.
Jah kindlasti, eriti need noored, kes otsivad oma kohta tervishoius ja ka laiemaid töövõimalusi. Kaevatakse, et noortel arstidel pole tööd. Tegelikult on küsimus selles, kas nad viitsivad arstitööd teha ka väljaspool suuremaid linnu. Meil ei jätku arste, kes oleksid nõus töötama väiksemates haiglates. Kindlasti on üheks teguriks palk, kuna väikese haigla võimalused palka maksta on kasinamad kui suurel haiglal.
Tartus töötades ei pea seal elavad arstid ja õed kulutama raha tööle- ja kojusõidu peale. Sellevõrra peaks neil Jõgeval töötades ju palk kõrgem olema. Aga see on küllalt keeruline küsimus, tegelikult pole Jõgeval võimalik rohkem palka maksta.
Tänavune haigla eelarve on kindlaks määratud, erilisi muutusi pole võimalik teha. Kavatsete Te järgmisel aastal personali- ja palgapoliitikas muudatusi teha?
Ka haigla nõukogu tellitud auditis on kirjas, et personali- ja palgapoliitika vajab ümbervaatamist. Esialgne mulje on, et selles valdkonnas on võimalik ja vajalik muudatusi teha, tõstmaks personali motivatsiooni ja rahulolu.
Kindlasti tuleb personali- ja palgapoliitika ümber vaadata, kuid see pole lühiajaliste muudatuste küsimus. Reaalsetest muudatustest võime võib-olla rääkida 2006. aasta jaanuarist alates. Väiksemad ümberkorraldused leiavad aset juba järgmisel aastal.
Mis Teid takistab?
Enne tahaks haigla arengusuunad kindlaks määrata ja alles siis saame ka palkadest ja muudest kulutustest rääkida.
Millised saavad olema Jõgeva haigla suhted ja ka koostöövormid Põltsamaa ja Mustvee tervishoiuasutustega?
Jõgeva haigla jääb ka tulevikus kindlasti Jõgeva maakonna keskuseks. Põltsamaa ja Mustvee peavad leidma kindlasti oma väikese ni?i, seda nii Jõgeva kui ka naabermaakondi silmas pidades. Põltsamaa arendab hooldusravi ja Mustvee on suunatud pigem taastusravile.
Mustvees pakutav taastusravi ei rahulda kindlasti maakonna vajadusi, nii et meil on plaanis ikkagi Jõgeva haigla baasil hakata oluliselt kvaliteetsemalt ja suuremas mahus ning mitmekesisemaid taastusraviteenuseid pakkuma. Näiteks on vaja kaaluda vesiraviteenuste uuestikäivitamist, kuid veelgi olulisem on nüüdisaegsete liikumisravi võimaluste arendamine ja muude taastusraviteenuste kättesaadavuse parandamine Jõgevamaa elanikele.
Kuidas suhtute haigla üleviimisse lokaalküttele?
Kütteprobleemide üle on vaja veel mõelda. Võimalikud on erinevad alternatiivid. Gaasiküttele üleminek võiks anda kindluse, sest igal hetkel saab kütte vajadusel sisse ja ka välja lülitada. Aga küsimus on ressurssides ja kas see on ikka pikas perspektiivis vaadatuna kõige otstarbekam lahendus? Ma ei ole veel Erakütte juhtidega kohtuda jõudnud. Haigla nõukogu on teinud mulle ülesandeks alustada uuesti haigla kütteprobleemide lahendamist. Minul on nende probleemidega tegelemine ühest küljest nagu lihtsam ? kõrvalttulijana saan olukorda objektiivsemalt hinnata. Nii et ühest küljest on lihtsam, teisalt aga raskem.
Haiglas on väga palju tühje ruume. Mis nendest saab?
Tühjade ruumidega on plaanis kindlasti midagi ette võtta. Seisev ning tühi ruum on ikkagi üleliigne kulu ja haiglal pole ressursse, et sellist luksust lubada.
Linnavalitsuse kava järgi pidi haigla ruumidesse tulema õpilaskodu. Kas see plaan on veel päevakorras?
Algaval õppeaastal seda haigla ruumidesse ei tule. Samas peame haigla jaoks arenguperspektiivi kindlaks määrama. Ühel hetkel võib juhtuda, et saame maja kasutada tervishoiuteenuste osutamiseks. Ning siis võib tekkida olukord, kus haigla ruumides ei ole enam õpilaskodu rajamiseks ruumi.
Arvestades Eesti rahvastiku vanusestruktuuri ja ka tervislikku seisundit, on võimalik maja täiskoormusel tööle panna ning tühje ruume ei jää. Aga see on minu pikemaajalisem visioon.
Mis on haigla juures tänavu tehtud?
A-korpusele panime uue katuse. Veel on plaanis vahetada välja sama korpuse lõunapoolsed aknad. Ostame haiglale ka uue kiirabiauto.
Muuseas, katuse renoveerimisel leidsime ühest katusenurgast mesilaspere, kes oli vihmasele suvele vaatamata jõudnud päris suure hulga mett varuda. Seegi sisendab meile optimismi.
Haigla on 20 aastat tagasi valmis saanud ning tollase kvaliteediga ehitatud. Ma ei saa näiteks oma kabinetis aru, kumb on viltu, kas kapp või lagi. Väljavahetamist vajaksid aga ka kõik kommunikatsioonid, vee- ja kanalisatsioonitorud, elektrijuhtmed.
Seega ? haigla vajab suuri investeeringuid, kuid täpsematest numbritest on praegu veel vara rääkida.
Pärast kiireloomuliste operatsioonide tegemise võimaluse kadumist Jõgevalt on kiirabiautod muutunud omamoodi taksodeks, mis muud ei tegi kui kihutavad Tartu vahet. Endiste aegadega võrreldes on kiirabiautode läbisõit näiteks kuu jooksul mitmekordistunud.
Taksoteenust ei oska ma niimoodi kommenteerida. Tegelikult maksab haiglate vahelise haigeteveo kinni haigekassa.
Aga marsruudi puhul kodu-haigla-kodu või kodu-perearst- kodu on tegemist rohkem sotsiaalse probleemiga. Ka siin tuleks kindlasti omad lahendused leida, sest sõltub ju veoteenuse olemasolust ka tervishoiuteenuste kättesaadavus. Eelkõige mõjutab see probleem maal elavaid inimesi. Siin on kindlasti kohalikel omavalitsustel suur roll. Nad peavad mõtlema ette. Näiteks kui inimesed saavad õigeaegselt arstiabi, siis võivad haigele tehtavad hilisemad kulutused nii tervishoiule kui ka sotsiaalabile olla oluliselt väiksemad.
Kuidas peatada arstide ja õdede äravoolu?
Selle kohta on uuringuid tehtud ja nagu sotsiaalminister Marko Pomerantski on öelnud, rakendatakse mitmesuguseid meetmeid, millest üks on palgatõus.
Kindlasti sooviks välismaale tööle minna 5-10 protsenti arstidest-õdedest, kellest enamik tuleb hiljem Eestisse tagasi. Välismaale töölemineku põhjuste seas pole palgavahe ainuke. Oma rolli mängivad ka muud faktorid. Kui inimene mujal maalimas ringi vaatab ja koju tuleb, siis näeb, et siin polegi nii hull elada.
Palk on kindlasti üks oluline faktor, kuid korralikku arstitööd saab ka Eesti tingimustes teha. Eesti arstid on heal tasemel. Praegu pole teistes riikides makstav palk sugugi kümneid kordi kõrgem. Euroopa riikidega võrreldes oleme varsti arstide palgaga samal tasemel. Eestist lahkuvad arstid ei saa mujal kohe erialast tööd, nad alustavad tihti üldarstidena. Näiteks Eestis kardioloogina töötanud arst ei pruugi Soomes esialgu oma erialal tööle saada, vaid on haiglas esialgu lihtsalt üldarstina, kardioloogina töötamisloa saamiseks tuleb kohapeal vähemalt aasta õppida ning sooritada ka vastavad eksamid. Nii et välismaale töölesuundumise küsimus ei ole nii lihtne.
RAIVO SIHVER
