Mis on vägivald?
Priit: Vägivald on kellegi poolt mingisuguse tahte või jõu pealesurumine, ilma et teine seda tahaks. Kõige jõhkram on, kui on välja kujunenud inimesed, keda pidevalt ja süstemaatiliselt kiusatakse.
Ilmar: Koolivägivalla mõiste ei võrdu koolikiusamisega, mis on vaid väike osa koolivägivallast. Võib olla ka nii, et klassis käib suur mürgel, haiget saanuid on palju, kuid ei saa öelda, et tegemist on kiusamisega. Taolisel juhul ei ole ühtegi last, kes oleks tahtnud kellelegi halba või haiget teha. Minu jaoks on kiusamine eelkõige niisugune olukord, kui on keegi, kellel on konkreetne soov teisele haiget teha ja ta teab, mida ta teeb.
Priit: Tihtilugu on nii, et need, kes ise on kogenud vägivalda, elavad ennast teiste peal välja. Hea on, et paljud inimesed suudavad siiski olla suuremad kui vägivald. Olles kogenud halba, ei teeks nad ise midagi sellist. Sellised õpilased ei lähe ennast vägivaldselt välja elama, vaid just proovivad seda vältida.
Hiljuti vestlesin tuttavaga, kes õpib Tartus, elab ühikas ning tal pole telekat. See inimene rääkis, kuidas ta tunneb, et puhastub. Kui ikka pildikastist pidevalt näidatakse, kuidas kedagi maha lastakse või pekstakse, siis laps näeb, et niimoodi tehaksegi ja nii on õige.
Kas noor on vägivaldne, oleneb kodust, kaaslastest, aga ka meediast ja kuulatavast muusikast.
Kui füüsiline vägivald on konkreetsem, siis vaimse vägivalla piirid ei ole nii selged. See, mis ühe jaoks on vägivald, ei ole seda teise jaoks. Vägivalla kogemine sõltub suuresti inimese taluvusest ja sellest, kuidas ta suudab asjadest üle olla või iseendaks jääda. Vaimset vägivalda tuleb palju ette sellel ajal, kui noor inimene hakkab välja kujunema. Kui talle midagi halvasti öeldakse, kui ta niigi ebakindel on, võib see noore väga rivist välja viia. Jõhkrat vaimset vägivalda kohtab õnneks väga vähe. Peent irooniat ja sarkasmi on aga loomulikult iga päev.
Ilmar: Vaimne vägivald on niisugune asi, mida inimene saab hinnata vaid enda sees. Vägivald on ka õpetaja mõtlematu sõna, mille mõjul laps ei taha enam asja edasi õppida või ei suuda oma mõtet väljendada.
Kui palju on vägivalda koolis?
Priit: Tegelikult on meis kõigis vägivalla alge olemas, küsimus on selles, kes laseb sellel endast üle olla ja kes mitte. Läbi aastate on igaüks mingil määral kogenud. Tähtis on seegi, kes kuidas keegi ümbritsevasse suhtub. See, mis ühele inimesele nalja teeb, võib teisele olla solvav. Ja kui inimest solvatakse, on see tegelikult vägivald, kuid me ei saa seda ohjeldada.
Kui palju on vägivalda, oleneb klassi suhtumisest, kas klass neelab selle alla või paneb pahaks. Tähtis on tajuda piiri, millest üle minna ei tohi. Oluline on liidri roll. Tähtis on, et liidrid oleksid normaalsed, mitte vägivaldsed õpilased.
Ilmar: Tõrjutud õpilase tavaline valem on, et klassis on suur istuma jäänud poiss, kellel ei ole ülejäänutega mingit sidet. Ta hakkab kiusama kas kaaslast või õpetajat. Klass võib võtta aga tema suhtes hoopis negatiivse hoiaku: me ei küsi tema arvamust, me ei tee temaga tegemist, sest ta on halb.
Mida väiksemad lapsed, seda rohkem nad vaimse vägivalla alla kannatavad. Kõige tavalisem on hoolimatus. Lapsed ei oska mõelda, et oma maailmapilti võib siduda kellegi teise omaga.
Üks põhjus, miks klass tihtilugu toetab kiusajaist liidreid, on see, et ka ülejäänud klassi õpilastel on soov taolisi olukordi läbi elada. Nad on ebakindlad ja orienteeritud teravatele elamustele.
Priit: Inimese maailmapilt hakkab muutuma siis, kui ta saab aru, et see, mida sa teed teisele, tuleb tagasi sulle endale. Kui oled sellest aru saanud, tead, mis on vägivald. Kuni põhikooli lõpuni tundus mõte, et teisele ei maksa teha seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, lihtsalt ühe kujundliku lausena. Põhikoolis kannatasid vaimse vägivalla all vist kõik, sest nad olid ise ebastabiilsed ega teadnud, mida tahavad.
Mida teha, et vägivalda vähem oleks?
Priit: Koolis on väga tähtsad eeskujud. Need peaksid olema õpetajad ja suuremad õpilased. Oluline on, et “viiendikud” ja “seitsmendikud” näeksid, et näiteks “üheksandikud” ja “üheteistkümnendikud” ei lahenda asju käte abil. Probleemide lahendamiseks on sõnad, mis ei pea ka teravad olema, olukordi saab lahendada rahulikumalt. Kui ikka näed väikesi poisse kaklemas, siis tuleks vahele astuda, mitte mööda vaadata. Ma kujutan ette, et õpetajate puhul ongi tekkinud lootusetuse tunne. Näevad küll, et togitakse, aga astuvad mööda. Vanemate klasside õpilased märkavad kiusamist isegi terasemalt, sest nad on olnud mõned aastad tagasi ise samas vanuses.
Koolimaja peaks olema nagu teine maailm, kus lapsel oleks hea olla, et ta tuleks rõõmuga siia. Koolis on lihtsam vägivalda ohjeldada kui mujal. Ühiskonnas tervikuna on see praktiliselt võimatu. Tähtis on noori panna mõtlema sellele, milline see õige elu siis on. Kool peaks oma keskkonnaga andma eeskuju ka muule ühiskonnale.
Ilmar: Tihti on vägivalla puhul, mis on seotud tüli, mitte kiusamisega, väga positiivne, kui tüli saab põhjalikult selgeks tehtud ja läbi arutatud. Räägitakse, mida keegi tegi või ütles, kuni jõutakse selleni, kust enam probleemi objektiivselt vaadelda ei saa. Alati on olemas mingi piir, millest saadik enam selgust luua ei õnnestu, sest iga tüli tekib mõistmatusest. Kui võrreldakse tüli põhjust sellega, mis pärast juhtus, saavad lapsed ise ka aru, et põhjus oli tegelikult väga tühine ja tuleb püüda ilusti ära leppida.
Priit: Kõige tähtsam on isiksuste olemasolu koolis, kes hoolivad headest suhetest ja astuvad vahele, kui kedagi kiusatakse. Nii õpetajad kui ka õpilased peaksid selle eest hoolt kandma, et vägivalda vähem oleks. See seisneks meie-tunde loomise kogu koolis. Meie koolis vägivallaprobleem väga tõsine ei ole. Uuendusi ei tule teha vaid uuenduste pärast. See on ka vale, et niikaua kui pole probleemi, ei tegutseta. Tuleb olla ootavas seisundis ja jälgida pidevalt, mis toimub.
Kui kedagi kiusatakse, kas õpilased lähevad vahele?
Priit: Positiivne on, et ei minda lihtsalt mööda. Pooled gümnasistidest lähevad kindlasti vahele. On inimesi, kes lihtsalt ei julge sekkuda, leides, et see ei ole nende asi. Olekski vaja inimesi, kes arvaksid, et see on meie kõigi asi. Kui väikesed poisid kaklevad sekkutakse ikka küll. Olen näinud, kuidas klassivennad ja klassiõed vahele astuvad ja olen seda ka ise teinud.
Kui rääkida kogu koolist, siis meil õnneks karjuvaid probleeme ei ole. Õlg-õla tunne on ikkagi olemas.
Ilmar: Tuleb ühest küljest aidata neid, kes satuvad hätta. Teine, olulisem tegevus on selline kivi kivi peale asetamine. Kool peaks olema koht, kuhu tullakse meeleldi. Et koolis oleks pidevalt huvitav olla. Dünaamilises ja lapsesõbralikus koolis on tavaliselt tugev oma kooli tunne. Selline kool on tänapäeva hallis, normeeritud ühiskonnas väga haavatav.
EVA KLAAS
