Jõulude ajal tahab igaüks rõõmustada eelkõige oma lähedasi ja sõpru, ent ilus on sel puhul märgata ka neid, kellel jõulurõõmu muidu nappima kipub. Jõgeva Gümnaasiumi VIIb klassi õpilased otsustasid enne jõule, et loosipakke nad üksteisele seekord ei tee, vaid koguvad selleks planeeritud raha hoopis kokku ning toetavad sellega kodutuid loomi.
“Tundsime tegelikult juba möödunud aastal, et loosipakkide tegemine on tüütuks muutunud: suurt summat selleks kulutada ei saa, vähese raha eest aga on väga raske asjalikku kingitust leida,” ütlesid VIIb klassi õpilased Anna-Maria Vahur ja Ketrin Elery Rumask.
Loosipakkide arvelt kogutud ligemale 81 euroga otsustati rõõmustada Tartu kodutute loomade varjupaiga asukaid. Õpetaja Janne Maasingu ülesandeks jäi välja uurida, mida varjupaigal kõige rohkem vaja oleks.
“Varjupaiga inimesed saatsid mulle lingi infoga varjupaiga vajaduste kohta,” ütles Janne Maasing. “Ilmnes, et kõige rohkem on vaja kassi- ja koeratoitu ning kassiliiva. Ent poes saada olevate asjade kõrval on varjupaik huvitatud ka asjadest, mida kodudes leidub — näiteks vanadest tekkidest-linadest, mida loomadele külje alla panna.”
21. detsembril sõitsidki 24 õpilast ning asendusklassijuhatajad Janne Maasing ja Merike Kompus (põhiklassijuhataja on praegu lapsepuhkusel) Tartusse, et loomatoit, kassiliiv ja vanad linad varjupaigale üle anda ning varjupaiga asukate elu-oluga tutvust teha.
Varjupaiga pererahvas näitas Jõgeva Gümnaasiumi “seitsmendikele” loomi ja kõneles erinevatest tõugudest. Noored said näiteks teada, et kassid, kelle kasukal koos kolm või enam värvitooni, on tingimata emased, ning et peale kasside ja koerte satub varjupaika aeg-ajalt ka küülikuid, minisigu ja papagoisid.
On ka õnneliku lõpuga lugusid
Loomade varjupaika sattumise üheks sagedasemaks põhjuseks olevat loomaomaniku elukohavahetus: kui looma mingil põhjusel uude kohta kaasa võtta pole võimalik, viiakse ta varjupaika. Samuti satub sinna kodunt ära jooksnud loomi. Nende puhul võib varjupaigas viibimine kujuneda ka väga lühiajaliseks: ikka tuleb ette, et info looma leidmise kohta jõuab omanikuni ning neljajalgne majasõber pääseb päriskoju tagasi.
“Varjupaiga inimesed kinnitasid, et 95 protsenti varjupaika toodud koertest ja 50 protsenti kassidest leiavad endale uue kodu või viiakse vanasse kodusse tagasi,” ütles Ketrin Elery Rumask.
Ehkki need arvud sisendavad lootust, oli varjupaigas avanev pilt Anna-Maria Vahuri sõnul muidu kurvavõitu: väiksematel loomadel pole puurides just väga palju ruumi, suuremaid koeri peetakse aga õues kuudis ja ketis.
“Arvasime algul, et võiksime koertega jalutamas käia, ent selgus, et suvaline varjupaiga külastaja seda teha ei saagi,” ütles Anna-Maria. “Koertega käivad jalutamas varjupaigaga püsivat koostööd tegevad vabatahtlikud. Nemad juba tunnevad sealseid koeri ja nende iseloomu.“
“Vabatahtlikud aitavad ka loomade eluruume koristada,“ lisas Ketrin Elery. “Meiegi nägime oma külaskäigu ajal kaht vabatahtlikku loomade puure koristamas.”
Loosipakke ei tehta ka sel aastal
Nii Anna Maria kui ka Ketrin Elery hakkaksid ka ise ilmselt varjupaiga vabatahtlikuks abiliseks, kui see asutus nende kodust nii kaugel ei oleks. Ent koduski on neil neljajalgseid sõpru, kelle eest hoolitseda: kummalgi on nimelt kaks kuldset retriiverit. Ketrin Elery lubaski suurema osa talvisest koolivaheajast loomade seltsis veeta, sest ta käib ka Ellakveres tegutsevas Mikko ratsatalus ratsutamas. Lisaks sellele on ta juba päris kogenud koertenäitustel käija. Lisaks oma koertele on ta näitustel junior-handler’ina esitlenud ühe koertekoolitaja saksa lambakoeri.
“Suureks saades tahan hakata loomaarstiks,” ütles Ketrin Elery.
Janne Maasingu sõnul oli loosipakkide tegemise asemel loomade varjupaiga toetamise mõte vägagi kiiduväärne. Nii saadi ise jõulurõõmu ja tehti seda ka loomadele. Idee väärtust ei kahandanud seegi, et nii on varem ka mõned teised klassid toiminud.
Loosipakke ei kavatse Jõgeva Gümnaasiumi VIIb klassi õpilased teha ka järgmiste jõulude ajal, ent siis kavatsevad nad kogutava rahaga toetada puuetega inimesi.
“Tänavugi oli klassis neid, kes meelsamini oleksid kogutud raha puudega inimestele annetanud, et aga loomade varjupaiga toetamise mõtte pooldajaid oli rohkem, siis tegime seekord nii,” ütles Janne Maasing.
Loodetavasti jätkub VIIb klassi õpilastel ka täiskasvanuna tundlikku närvi sotsiaalsete probleemide märkamiseks.
i
RIINA MÄGI