Stipendium antakse kolme viimase aasta jooksul eriliselt silma paistnud muusikaõpetajale, instrumendiõpetajale, heliloojale, muusikapedagoogika uurijale ja koolimuusika edendajale.
Kui eelmisel nädalal Maret Ojaga kohtusime, oli ta tunnustuse ja stipendiumi üle väga üllatunud ega teadnud ka seda, mille eest ta täpselt sai.
Mis Te ise arvate, millega võisite kõrge tunnustuse teenida?
Ma arvan, et järjepideva koolitöö eest. Olen koore, ansambleid ja soliste juhendanud, korraldanud Alo Mattiiseni päevi. Tegelikult tuli see mulle täieliku üllatusena, ei osanud stipendiumi peale mõeldagi. Kahjuks on nii, et 27. juunil Tallinna raekotta preemiat vastu võtma minna ei saagi, sest just sellel ajal on väga pikalt ette kavandatud Jõgeva Gümnaasiumi reis Leetu.
Milliseid koore Te juhatate?
Praegu juhendan Jõgeva Gümnaasiumis kolme koori: laste-, neidude- ja segakoori. Olen väga tänulik lastele, et nad tulevad ise laulma. Ma ei ole kunagi noori mööda koolimaja taga ajanud ja sundinud lauluproovidele tulema, on tulnud need, kes on tahtnud, ja nad saavad hakkama.
Pidevalt me konkurssidel ei osale, kuid laulupeole oleme küll alati pääsenud.
Jõgevamaa Noorte Meeskoor, mida sellest aastast koos Lauri Bredega juhendame, on kujunev koor. Kooris laulab umbes kakskümmend noormeest kõikjalt maakonnast: nii Jõgevalt kui ka Põltsamaalt, Puurmanist, Tormast ja mujaltki.
Teeme proove kaks korda kuus pühapäeviti: selle kooriga on väga meeldiv koostöö, sest mul ega poistelgi ei ole kerge end pühapäevasel päeval viieks tunniks tööle sundida.
Varem hingusel olnud koor on hakanud uuesti elama. Oleme esinenud Mattiiseni päevade avamisel, samuti presidendile maavanema vastuvõtul ning emadepäeva kontserdil Estonia kontserdisaalis, kuhu valiti üle Eesti esinema vaid viis koori.
Juhendate ka ansambleid?
Koolis on mul olnud kolm ansamblit, kuid tänaseks on kõik ansamblites lauljad juba kooli lõpetanud. Esimesed kaks olid tütarlasteansamblid. 1991. aastal tegevust alustanud ansambliga lindistasime lugusid, sellest ajast on ka koolilaul, mille sünnist möödus tänavu kümme aastat. Esimesest ansamblist on välja kasvanud ka näitlejanna Hele Kõre, kes kooli ajal solistina üles astus.
Kui olin ellu saatnud kaks tütarlasteansamblit, mõtlesin et prooviks laulda ka poistega. Noormehed, kellega tekkis väga hea koostöö ja südamlik suhe, lõpetasid kooli eelmisel aastal. (Noormehed kinkisid Maretile mälestuseks väga südamliku albumi, kus on kirjas esinemised, mälestused ansambliaegadest, sellest kingitusest räägib juhendaja praegugi heldimusega ? E.K).
Juhendan ka Jõgeva valla ettevõtjate ansamblit Joogilaulukuuik, mille ühest liikmest on vahepeal maavanem saanud. Koolis ma hetkel ühtegi ansamblit ei juhenda, kuid kooride kõrvalt tegelen veel solistidega, niipalju kui aega üle jääb.
Kuidas kujuneb koori repertuaar?
Kooli kooridega laulame peamiselt neid laule, mis kuuluvad laulupeo repertuaari. Lisaks laulame lihtsamaid laule. Kindlasti on aga laule, mis sobivad just sellele ansamblile või koorile. Alati on kujunenud välja lemmiklaulud, mida meelsasti aastast aastasse lauldakse.
Olete Alo Mattiiseni päevade peakorraldajaks, kui kaua olete tänaseks seda tänuväärset tööd juba teinud?
Järgmisel aastal toimuvad Mattiiseni päevad juba kümnendat korda, nii on need juubelihõngulised. Järgmisel aastal möödub ka 45 aastat Alo Mattiiseni sünnist ja kümme aastat surmast.
Mattiiseni päevad on üritus, mida õpilased väga ootavad, nad on väga abivalmis, aitavad alati, kui vaja, näiteks kontserte ette valmistada.
Mattiiseni päevadest on saanud sündmus, kuhu kõik tahavad tulla. Paljud juhendajad on öelnud, et ansambel tegutseb just Jõgevale tuleku nimel.
Neil muusikapäevadel on väga hea õhkkond ja mõistev publik. Kontsertide ajal on inimesi täis tuubitud saal nii vaikne, et sõna otseses mõttes on kuulda nõela kukkumist. Publik elab kaasa, kui kellelgi läheb väga hästi. Ning kunagi ei halvustata neid, kellel esinemine ebaõnnestub.
Üritusel osalejatest puudust ei ole, teinekord on nimekiri täis juba enne registreerimistähtaja lõppu. Igast maakonnast sõidavad Jõgevale parimad, enne on maakondades eelvoorud.
Teete koostööd ka kooliteatriga Liblikapüüdja. Millised on teie ülesanded sellega seoses?
Olen muusikaline kujundaja, pean otsima lavastusele sobiva meloodia, mängin vajadusel klaverit või töötan helipuldi taga.
Oleme lavastanud ka muusikale, näiteks “Merineitsit”, siis tuleb ka noortega tööd teha ja neid juhendada.
Kooliteatris Liblikapüüdja käivad toredad ja mõtlevad lapsed, kellega on rõõm koostööd teha. Üldiselt peab ütlema, et on lapsi, kes on igakülgselt aktiivsed ja jõuavadki palju: ühed ja samad lapsed laulavad kooris, ansamblis, osalevad kooliteatris ja käivad veel mõnes trennis.
Kui noor inimene on juba seitse tundi koolis ära olnud, on ta muidugi väsinud. Aga noored ise ütlevad, et pärast poolteist tundi laulmist või etenduses osalemist on väsimus nagu käega pühitud.
Olite eelmisel laulupeol üks lastekooride üldjuhte, samuti olete teistel üritustel koore juhatanud. Kuidas tunda ära head dirigenti?
Hea dirigent ei juhi koori niivõrd kätega, kui kogu oma olemuse ja hoiakuga. Palju loevad lauljad välja silmadest ja kehakeelest.
Näiteks kui juhatasin 1990. aastatel kammerkoori, siis lauljad teadsid täpselt, et nad peavad mind jälgima: ma ei juhatanud laule kunagi täpselt ühtemoodi, vaid sisetunde järgi, tuues lauludesse sisse erinevaid nüansse.
Olete Jõgeva Gümnaasiumi muusikaõpetaja. Kuidas tunnete end just selles koolis töötades?
Alguses töötasin siin osalise koormusega, põhitöökoht oli muusikakoolis. Tulin siia ära seepärast, et siin koolis lastakse teha seda, mida sa õigeks pead, ei suruta raamidesse. Kooli direktor on öelnud, et meil on isiksuste paljusus, just see mulle meeldibki.
Olen tänulik nii õpilastele kui õpetajatele, kes mind suudavad välja kannatada, sest olen üsna otsekohene ja terava ütlemisega, range ja nõudlik.
Samas on lastega, kes ansamblites ja koorides laulavad, tekkinud väga hea suhe, nad räägivad oma probleemidest ja küsivad nõu. Naljaga pooleks võib öelda, et ju nad on aru saanud, et range koore all on hea süda.
Ise olen kooliga nii harjunud, et ei pane tähelegi, kuid võõrad inimesed ütlevad, et meil on koolis mingi eriline aura. Lastel silmad säravad, kõikjalt õhkub erilist intelligentsust.
Jääb Teil paljude kohustuste kõrvalt vaba aega ka?
Puhkust tuleb võtta. Olen ema, järelikult pean leidma aega kodu ja poegade jaoks. Vanem poeg õpib juba ülikoolis, noorem lõpetab gümnaasiumi järgmisel aastal.
Muusikat ma vabal ajal ei kuula, kui koju jõuan, palun kõik arvutid ja ?tümakad? kinni panna. Vahel on poegadel sellest ka raske aru saada.
Mul on Võsul suvila, kus viibimine on täielik puhkus ja kuhu saamist igal aastal ootan. Mind võlub sealne männimets, kamin ja meri.
EVA KLAAS
