Asjaolu, et nii kooli esimesse kui ka kümnendasse klassi on tohutu tung ning et kooli lõpetajad riigieksamitel silmapaistvaid tulemusi on näidanud, on ajendanud paljusid Jõgeva Gümnaasiumile eliitkooli tiitlit külge pookima. Kooli 17 aastat juhtinud Taisto Liivandi sõnul nemad ise sellist tembeldamist ei poolda.
“Tegelikult ei feti?eeri me üldse riigieksamitulemusi ega arva, et kõik meie lõpetajad kõrgkooli peaksid minema,” ütles Taisto Liivandi. “Me ei pea õigeks ka varast spetsialiseerumist tööjõuturul parema läbilöömise nimel. Tugev üldharidus on tähtsam ja kolm vaimses keskkonnas veedetud gümnaasiumiaastat mõjuvad hästi ka neile, kes edasi õppima ei lähe.”
Riigieksamitulemuste, kõrgkooli saajate protsentide, arenguvestluste ja muude moodsate asjade asemel rääkisid kõik, nii direktor Taisto Liivandi kui ka õpetajad Anne Kütt, Maire Baida, Maret Oja ja Bruno Javoi? hoopis sellest, et ühe kooli teeb heaks kooliks üksteist hoidev ja mõistev õhkkond ning et nende koolis on see vaieldamatult olemas.
Tee valid ise
Anne Kütt tuli Jõgeva Gümnaasiumi kunstiõpetajaks 35 aastat tagasi, just siis, kui valmis praegune koolihoone.
“Kool on heas mõttes konservatiivne koht ja ka meie kool on minu siinoleku ajal mõnes mõttes üsna vähe muutunud,” ütles Anne Kütt. “Näiteks põhjalikumat remonti on tehtud selle aja sees vaid kaks korda. Samas on kool ühiskonna peegel ja ühiskonnas toimuvad muutused annavad ühel või teisel moel ka siin tunda. Ma ise tunnen, et mind kui õpetajat kontrollitakse praegu vähem ja lastakse mul palju rohkem ise mõelda.”
“Kui su töö tulemused on head, siis võid sa nende saavutamiseks valida seesuguse tee, nagu ise õigeks pead,” lisas tartlasest ajalooõpetaja Bruno Javoi?. “Kui selles koolis nii meeldiv töötada poleks, ei hakkaks ma Tartu ja Jõgeva vahet sõitmise peale aega ja raha raiskamagi.”
Taisto Liivandi arvates peab gümnaasiumiõpetaja läbinisti intelligentne inimene olema. Ja kui mõned lühiajalised äpardused välja arvata, pole Jõgeva Gümnaasium kaadri valikul alt läinud.
Emakeeleõpetaja Maire Baida, kes on üksiti Jõgeva Gümnaasiumi vilistlane, kinnitas, et õpilased on tänapäeval avatumad kui paarkümmend aastat tagasi. See olevat tunda kirjanditestki, milles pihitakse üllatavaid asju.
“Oma koolist peavad tegelikult lugu ka need, kellel mõnikord õppimise või käitumisega probleeme on,” ütles muusikaõpetaja Maret Oja.
Tema arvates algab kooli hea õhkkond pisiasjadest: sellest, et poisid koolimajja sisenedes mütsi peast võtavad, sellest, et koridoris ei trügita ka siis, kui suured massid korraga ühest kohast teise liikuma peavad, või sellest, et abituriendid ei anna “rebastele” mõnitavaid ülesandeid, vaid lasevad neil näiteks sööklas enne sööma asumist koolikaaslastele hümni laulda.
Tükike armastust
Kui mõned aastad tagasi läinud ka Jõgeva Gümnaasiumi põhikooliosa lõpetajate seas moodi Treffneri Gümnaasiumi ja teistesse Tartu koolidesse pürgimine, siis nüüd tahetakse enamasti oma kooli edasi jääda. Ainuke küsimus on, et kui omadki tahavad jätkata, mida teha siis Jõgeva ümbruse põhikoolidest Jõgeva Gümnaasiumi tulla tahtjatega, kelle hulgas on samuti palju võimekaid õppureid?
Abituriendid Gerli Lokk ja Anni Tammemägi kinnitasid, et neil pole kunagi mõttessegi tulnud mõnda teise kooli minna.
“Minu meelest on tore mõelda, et paljud minu õpetajad on õpetanud kunagi ka mu vanemaid ning tädisid-onusid,” ütles Gerli.
“Juba Betti Alveri luulepäevade ja Alo Mattiiseni muusikapäevade pärast tasub siin koolis käia,” arvas Anni. “Ühest küljest tuuakse nende käigus meile tasuta kätte tubli annus väärtkultuuri, teisest küljest saame me kõik nende ürituste kordaminekule kaasa aidata ja seeläbi end vajalikuna tunda.”
Alo- ja Betti-päevade avamised ja lõpetamised, aga ka oma kooliperele mõeldud aktused on ? suuresti tänu kooliteatri Liblikapüüdja juhendajale Lianne Saage-Vahurile ja muusikaõpetaja Maret Ojale ? alati emotsionaalsed ja meeldejäävad, sest seal pole esiplaanil kuivi kõnesid pidavad täiskasvanud, vaid heasse lavastusjoonisesse sobitatud õpilased ise. Eile peeti kooli sünnipeävaaktust aula suurusest või õigemini väiksusest sõltuvalt tervelt neli “seanssi” ning igaüks sai osa kooli sünnipäevakringlist.
“Ühel varasemal sünnipäeval ütles keegi, et kringlitüki näol saab igaüks osa meievahelisest üleüldisest suurest armastusest,” meenutas Anne Kütt. “Ja minu meelest oli see väga hästi öeldud.”
Kui Jõgeva Haridusselts 1915. aasta 19. oktoobril 89 õpilasega kooli avas, vaevalt et seltsi liikmed siis oma teole adekvaatset hinnangut oskasid anda. Nüüd võib tõdeda, et tegu oli kaalukas ja perspektiivitundega tehtud.
