Jõgeva alevi eraldumine vallast

(Järg 14. septembril ilmunud osale) 

Villem Siku poliitikukarjäär lõppes siiski üsna pea. Juba 21. juunil 1920 kaebas tema abi August Jõgar kirjalikult alevinõukogu juhatusele, et V. Sik tegelevat omavoliliselt “Ameerika kingitustega” ehk Ameerikast (vististi sealselt Punaselt Ristilt) siinsetele puudust kannatavatele peredele saadetud abipakkidega, mis olla hoopis tema ametikohustus ja vastutus. Esimene kord, kui V. Sik kingitused Tartust ise ära tõi, oli ta sellest küll A. Jõgarit teavitanud, aga järgmisel korral saanud Jõgar sellest teada alles tagantjärele ja V. Sik jaganud kingitused hoopiski omatahtsi laiali. A. Jõgar kaebas ka, et Sik on välisabina saabunud suhkrut soolaga seganud ja välja jagatud suhkru kaalgi ei vastavat saadud kogusele. 7. juulil pidigi asi alevinõukogus arutlusele võetama, ent koosoleku alguseks esitas V. Sik avalduse alevivanema ametist lahkumiseks: ta polevat sesse ametisse kohane isik ja tema terviski olevat halvenenud. Rohkem üksikasju protokollis pole. V. Sik suri 3. aprillil. 1921 ja maeti Kursi kalmistule. Kummalisel kombel ei avaldanud ükski Jõgeva selts ega ka alevivalitsus sel puhul ajalehes mälestuskuulutust, ehkki tema kaliibriga tegelaste puhul oli see siis juba tavaks saanud. 

Pärast Siku ametist lahkumist valiti uueks alevivanemaks väikekaupmees August Jõgar (1888-1940, aastani 1937 Jõggar), kes tegutses selles ametis 1923. aasta detsembrini. 1920. aasta jaanuaris valiti ta linnade kongressil organisatsiooni täidesaatvasse komiteesse.

Positiivsed olustikumärgid

Alevi iseseisvumise esimesed positiivsed olustikumärgid olid seega järgmised. Alevi asju korraldasid nüüd alevi elanikest alevinõukogu ja alevivalitsuse liikmed, kes alevielu iseärasusi tundsid ja linnalaadse majandamise  tulunduslikus sfääris asjatundlikumalt orienteerusid. Kutsuti ellu (seda siiski koos valla tulundustegelastega) ühistegevuslik Jõgeva Majandusühisus, mille äritegevust alustati kaupluse avamisega alevis 1920. aasta märtsis, ning Jõgeva Ühispank, mis ühtedel andmetel alustas tegevust 1921. aasta 10. aprillil, teistel andmetel aga mais.

Alevisse saadi enam-vähem regulaarne elektrivalgustus 1920. aastal. Tõsi, toonastes oludes polnud see nii, et vajutasid suvalisel ajal lülitile ja lamp süttis. Voolu anti alevile põhiliselt hommikusel ja õhtusel pimedal ajal. 1921. aasta novembris võeti ette esimesi samme Suure tänava valgustamiseks. Esimeseks vooluandjaks oli “Uku” tööstuste väike jõujaam.

Nagu eelpool märgitud, alustas 1919. aasta sügisel Jõgeval tööd kõrgem algkool. Kooli kuus klassi alustasid õppetööd kohe. Planeeritud eriotstarbelist 7. klassi ei suudetud siiski paari järgneva aasta jooksul käivitada, põhjuseks korraldamis- ja majandamisraskused. Kooli pidasid kahasse ülal vald ja alev.

Tööd jätkas suvine lasteaed. Esimest korda avati see 1. juulil 1915 (vana kalendri järgi). Lasteaed asutati haridusseltsi poolt just rindemeeste laste tarvis. Rindemeeste naised said tänu lasteaiale suvel tööl käia ja teenida. Lasteaia asutamise eestvedajaks oli Villem Sik. Esimesel päeval olnud lasteaias 20 mudilast, nädal hiljem juba 60 ja varsti koguni 83. Lasteaia juhatajaks valiti prl M. Kiviväli ja abiks prl Hindrikson. Kiviväli juhatas lasteaeda ka näiteks 1916. ja 1920. aasta suvel. 1927. aastal mainitakse Postimehes, et Jõgeva lasteaed on Tartumaa vanim ja 1938. aastal kirjutab sama leht haridusseltsi 25. aastapäeva puhul, et selts on oma lasteaeda pidanud kõikidel aastatel.

1920. aastal sai Jõgeva tuletõrjeselts endale tegusaima esimehe, August Meose. Tema tõi seltsi tegevusse senisest oluliselt suurema intensiivsuse tuletõrjetehnika muretsemisel, oma hoonete rajamisel jne.

<p style=”TEXT-ALIGN: justify; MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal”>Said kinematograffi” kasutamise loa

1920. aasta lõpus taotlesid August Meos ja elektrimontöör August Räst endale Jõgeva seltsimajas  “kinematograffi” kasutamise luba. Kino näitamise luba saadigi, aga alles 8. detsembril 1921. Kino tegevus polnud küll mitmel põhjusel regulaarne, aga see oli ikkagi parem kui ei midagi. Näidati tummfilme ja taustaks käisid kinosaalis etenduste ajal muusikat tegemas kohalikud keelpillimehed, mõnikord üksikult, mõnikord kahe- või kolmekesi. Üks aktiivsemaid mängimas käijaid oli palgaline aednik Aleksander Oras.

1921. aastal algatati Jõgeva alevis spordiseltsi asutamise mõte. See selgub asjaolust, et juulis tegi volikogu otsuse vähendada “Alevi Spordi Seltsi” palvel nende pidudelt võetavat pidustusmaksu 10 protsendi võrra. Sellest protokolliraamatu kandest võib järeldada, et seltskond spordihuvilisi on alustanud tööd, kogumaks pidude korraldamise abil raha loodavale spordiseltsile majandusliku aluse panemiseks. Teatavasti alustas spordiselts tegevust 1922. aastal. Tartumaa Teatajas 17. veebruaril 1937 ilmunud artiklist selgub, et Johannes Võsu oli olnud seltsi esimees 15 aastat ehk seltsi asutamisest peale.

1921. aasta suveks määrati viimaks kindlaks, milliseid makse võib alev kui omavalitsus hakata kehtestama ja sisse nõudma.

31. märtsil 1919 asutati seltsimajas esimene suurpartei kohalik organisatsioon – Eesti Rahvaerakonna osakond. Osakonna juhatuse esimeheks sai instruktor ja rekvisitsioonilao juhataja Jakob Pillikese, tema abiks Jõgeva kooliõpetaja Johannes Karheiding, laekahoidjaks vanemsell Tõnis Mürk, tema abiks Karl Rabisson ja kirjatoimetajaks Jõgeva kooliõpetaja aastatel 1917-1920, luuletaja ja koolikirjanik Rudolf Reimann.

1919. aastal asutati alevis uus selts – Jõgeva Tööliste Ühisus, millel oli aruande esitamise ajal 89 liiget.

Nii hakkaski Jõgevast tasapisi linn kujunema. Ning 75 aastat tagasi, 1938. aastal sai see ka linna nime.

ÜLO PÄRN

i

blog comments powered by Disqus